Ei ole lämisemistuju

no üldse kohe ei ole! :-/
Ehkki jooksmas ei käinud (peamiselt oli vabanduseks järjest kasvavates kogustes allatulev lumi), kraapisin majaesist kaks korda ja mass oli hetk tagasi 90,6 kg

91,4 kg

Igapäevase kõikumise amplituud on poole võrra vähenenud ja otse loomulikult juhtub see graafikujoone allapoole liikumise faasis :-/

Kui eile oli nigel joosta, siis täna oli ikka suisa sitt (pardoon mai frentš!). Aega oli jälle "rekordiline" - 43.02 ja enesetunne ka vastav. Ja nagu sellistel puhkudel ikka, on sitasti kõik asjad korraga. Kõnniteed, kus me naabrimehega tavatseme joosta, olid lihtlabaselt koristamata. Need, mis lihtsalt koristamata olid, polnuki kõige hullemad - natuke lahtist lund, see meid ei sega, aga pea poole distantsi jagu oli kõnniteele lükatud sõidutee lume-soolaläga. See pask oli seal ära tahkunud ja kohati pudruks tallatud. Päris räme.

Nüüd alles läheb raskeks

No kes kurat mind keelest sikutas, et ma Bianka ässitamise peale siin keksima hakkasin ja omast arust kange liinipidaja olin? Arvasin, et kõik ilusad asjad on igaveseks ja kaal püsib kui naela taga. Aga la'persetki - it ain't over til' the fat lady sings, nagu vanasti Jänkistanis kuulu järgi öeldud. Päris selge, et kõik seeviimaste päevade irregulaarse ning arutu söömise taak alles väikese lõtkuga tuleb nagu tsunami pärast merepõhjalihet või -värinat. Ja eks ma olen üks paras Banda Aceh ka pärast selle hiidlaine üleminekut - sama varemetes ja lootusetu. Nüüd on ees veel päevad Muhus ja Saaremaal, ei näe siin küll suurt akent jooksmaminekuks neil päevil ja eks selline jänesele omane menüü pole ka kuigi tõenäoline neil päevil. Jeesus, Maria ja Joosep...!

Üldine toonus ja keha seisund on ka närused. Joosta nagu õieti ei jõuagi - täna kulus 6 versta peale 42.09 ja vere maitse oli piltlikultöeldes suus. Ometigi jorutasin teadlikult aegamisi ja viimases otsas venisin justkui tiine täi mööda märga m...i. Ikka on lõpetuseks pulss liges 160 ja ka pärast kümmet minutit jalutamist ja hingamisharjutusi 115. No okei, kõrge pulss toob ühe kuumaga kaasa ka suure kalorikulu, aga ma eelistaksin juba organismi paremat kohanemis- ja vastupanuvõimet. No oleks juba aeg! Üks tähelepanek muidugi on - kõik need parema enesetundega jooksud on olnud vist päevasel ajal, või vähemasti nii mulle tundub praegu. Tänagi läksin jooksma parasjagu minut enne südaööd ja lõpetasin vastavalt kolmveerand ühe paiku. Ega vist saagi eriti hea enesetune olla sellise ajastuse peale või mis? Aga no ei saa ju käia jooksmas poole nelja ajal ja siis õhtul üheteistkümnest veel mõnusasti kooki ja kohvi konsumeerida pärast rammusat veiniga õhtusööki... et sinna otsa kohe linade vahele räntsatada kõike seda maotäit tselluliidiks masindama.

Mass siis peale külaliste lahkumist ja sellel järgnenud SM-jooksu 92 kg. Ai-ai.

Üüratu pingutus III jõulupühal :-P

Vähe sellest, et teine jõulupüha on olnud traditsiooniliselt Viljandis Jõuluturniiri ajaks, paistab nüüd ka kolmas jõulupüha sportlikuks kujunema. DNB NordPanga aastalõpujooks. Heategevuslik ja puha. Kes oleks osanud arvata siis paar kuudki tagasi, et ma panen ennast vabatahtlikult kirja 6,2 km jooksule? Talvel. Pääle jõule. Oma raha eest!? No mina poleks küll rublagi peale kihla vedanud, et ma midagi sellist teen. A'sa vahi raiska! Hädaga pidi vanakurat kärbseidki sööma, nagu vanemad inimesed teavad rääkida :-) Et ei oleks kaksipidi mõtlemist ja kahtlustamist, panen pildi asitõendist kah :-P

Jooksime sõbraga omast arust maru aeglaselt alguses (peamiselt minu initsiatiivil, kes ma väsinud kanni ja haiget õlga kiunusin muudkui) ja tore oli - kahe poole pealt kolme pooleni oli versta jagu metsarada, lumi peal, esimeste minejate poolt korralik kartulivagu peale tallatud. No oli aga rõve joosta, jalg käis hüppeliigesest tilladi-tölladi nagu lutikahaigel lambal, rääkimata ekstrakoormusest, mis selline kange jalaga jooksmine toob. Minul, vaesekesel, eilasest käsipallist piinatul, andis see igatahes koledasti tunda. Vasaku, so siis mittetugijala, reie väsitas nii ära, et viska või hange küliti. Aga seal Merirahu juures sirge eal taastus ära ja vedas mind ikka lõpuni välja.
Jooksmast tulles rookisin veel maja ees lund ka sihukese paraja 130se pulsiga. Nii saigi jooksma minnes käima pandud kell tund-kahekümnega 845 kcal peale. Parasjagu. Kui viitsiks iga päevniimoodi. Aga nüüd kaaluma ronides andis koledasti tunda - tugijala tagareis ja -kann on ikka päris kutud. Selline kergekujuline koormusvigastus, mis raskekujuliselt tunda annab.

Mass praegu, usu või mitte, 90,7 kg ! Sedamoodi võib ju Bianka poolt ühes kommentaaris visatud väljakutse lausa vastugi võtta. No eks loeme siis 2. jaanuaril neid tibusid (või broilereid)!
Aga pole ullu, ma panen nüüd arvutusmassina kinni ja lähen ämma manu omale magu ette sööma... :-D Kusjuures-kusjuures, eile sõin veel kella poole 11 ajal õhtul lge virna jõulusööki (no ikka verivorsti ja liha ja ahjukartuleid ja kartulisalatit ja muud ködi pealekauaba, valget saiagi sõin) aasta sportlaste gala aftekal. A'näe, sain täna joostes kõik särkidesse higistatud!

350-kilomeetrine paigallend

Täna käisin Viljandis palli mängimas, sellina rahvaturniir oli. Sai seal joostud edasi-tagasi ja karatud mitut moodi, aga kaalust muhvigi alla pole läinud. Joomise arvelt (pärast) ilmselt.

Mass 91,7 kg.

Ja nüüd pittu - Spordiaasta Tähed gala Nokia Kontserdimajas. Kui pärast tagasi tulles veel sama vihane olen kui praegu, siis kirjutan ühe roppustest kubiseva traktaadi eestlaste liikluskäitumisest.
*
Nüüd, mitu päeva hiljem, on suurem viha õnneks lahtunud. Ma ei ole eriti pika meelega mees ja kiirele süttimisele sekundeerib pea sama kiire mahajahtumine. Aga no kuulge, sellist liikluspornot, nagu teisel jõulupühal Tartu trassi peal näha anti ... täitsa uskumatu! Mul ei olnud Tallinna tagasitulekuga üldse kiire, aga selline jorutamine ja pidurilohistamine, nagu seda Kesk-Eesti sektoris eriti ilmekalt presenteeriti, see on ju kriminaalne! Paia ristis jäin mingi ilgelt pika kolonni, mis sealt tühja taara linna poolt tuli, sappa. Kolonn kolonniks, sõitis esimese hooga täitsa normaalse kiirusega, kohati isegi peale 90 spidoka järgi. Ja siis järsku tempo kukub nigu kirvega raiutud. 80 ja nigu naela taga kinni kohe, ei pulkagi enam. Kusjuures veel kolonni keskel suur 30-tonnine kütuseveok, ma siis mõtlesingi, et järsku see. Aga ei! Jorutan seal siis minna ja paarist autost venisin mööda ka. 10 kilti, 15, ei mingit muutust. Mööda sõita väga ei saa, sest vastu tuleb ka rahvast nagu rändhõime stepis enne Attila tulekut. Kakskümmend versta sõidetud ja näen, et kütusetünn rebib kolonni eest minema koos paari sõiduaotoga ees ja järel! Ja muudkui läheb, lõpuks enam ei näegi! Siis sai isu täis, tuuleklaas oli seestpoolt paksult tatipritsmeid täis sellest maksimumvolüümil ropendamisest ja pulss/vererõhk 200/200. Tegin siis paar möödasõitu veel ja mida ma näen? - pidurdajaks on täiesti arusaamatu Golf III ja minuarust polnud roolis olnud härral infarkti ka käimas! Kusjuures kogu see saba sõitis üksteisel nii perses kinni, nagu see oleks mingi jenka või üksteise urru nuusutamise mäng. Ei olnud pulma/matuserong ega midagi. Keegi möödasõite ei ürita. Täiesti uskumatu! Pärast mind hakkas sealt rivist möödasõitjaid tulema küll ja veel, vasakud kollased vilkusid kõik see aeg tagapeeglis. Sealt edasi sõitsin 90ga ja tempo tundus esimese hooga täiestu käsitlematu - iga väiksemagi künka peal tundus, et teine kosmiline kiirus on sees ja kohe lahkun orbiidilt :-) Vahepalaks pean mainima, et ma pole mingi autopede või rullokk ja sõidan ka aparaadiga, mis kihutamist ei soosi ega ka võimalda. Spidomeeter valetab 90 peal 6-7 km juurde (reaalne on 83-84) , nii et spidoka järgi 80 on reaalselt 75 või vähemgi veel!!! Ilm oli talve kohta normaalne. Kui Viljandis sektoris sadas vihma ja võis jäidet karta, siis Paias oli ilm OK, midagi ei sadanud, lund tee peal ei olnud, rattajäljed olid napilt märjad, möödasõitu raskendavaid ridadevahelisi valle polnud. No see lihtsalt ei ole seletatav, seda oleks pidanud ise kogema. Õigemine ei soovi ma seda kellelgi. Hommikul varakult Viljandisse minnes oli maantee enamasti täitsa tühi, lumi rookimata ja poole libedam, aga kordagi ei saanud autot vibama või muudmoodi tahtevastaselt käituma, isegi piirkiirust kannatas ületada. Järgmine kord lähen Viljandisse üle Rapla-Türi, olgugi seal rõvepikad külavahed. Rahvast vähem, erutust samuti.
*
Kui mingi ime läbi keegi võiks teada seda tumesinise Golf IIIga sõitnud tormoozi, siis ma kohe tahaks teada, mida tema arst sellise asja kohta ütleb? Kui tõbi on äge, siis ei tohiks ju üldse rooli istuda. Kui tervis korras, siis pole ju põhjust keset sõidurada seista.

Mitme päeva jagu

Eilne kaal oli pärast jooksmist pealelõunal rekordiline 90,4 kg. Ei olnud suurt aega toimetamiste vahel kirjagi panna ja egas' seal mõtet ka polnud. Kohemaid läks ju suuremaks puristamiseks ja söömaks. Enne jõin veel liitri mahla ja ligemale sampalju veel mineraalvett ka. Ja siis ... uulallaaaa..... söögid söökideks, 3-4 õlutit kulises sinna vahele nii mõnusasti. Natukene sain abi ka saunaskäimisest, muidu oleksin vist täna hommikuks kaalun'd oma 100 jälle.

Täna ... vot täna oli masohhismi meistriklass! Naabrimehega koos läksime jooksma! Tuul puhus nigu pöörane, heaga panime veel mütsile ujumismütsid alla. Küll mitte klassikalise kummiluti, vaid tekstiilist, aga suureks abiks oli küll. Ja et niigi maorabestusega piinatud ihu veel paremini aru saaks karistusest, jooksime 6 km täpselt. Et siis veel vana aasta sees saime numbri "6" ette. Kusjuures kaks noort prouat tabasime ka sporti tegemas kallil jõulupühal. Üks kaapis keppid(eg)a, mis selle ülikiilaka ja libeda teega äraütlemata kaval püstipüsimise abinõu on ja teine niisama usinat kõndi. Polnudki me ainukesed süümepiinades kalorikulutajad.

Mass oli pääle jooksmist 91,7 kg. Päris okei, kas pole?

Kurvad uudised.

Kaal kasvab. Äsja suurte ovatsioonidega väljakuulutatud uus "põhi" on jäänud kaugele ja sügavale justkui Baikali põhi. Ronid kaalule ja mõtled, et purjus olin või astusin ainult ühe jalaga kaalu peale, et selliseid numbreid kirja panin? Ja see paljukardetud jõulusööma pole veel kättegi jõudnud! Herrajumala!

92,1 kg

Jooksin täna üksi, ilm oli kena, just-just hakanud külmetama selle päevase sula pealt. Lonkisin siis vaikse krabinaga ja enne pööret järve ääres hakkasin tahtmatult heietama omaette, et küll on ikka kena ilm, täitsa tuuletu ja puha. Sitta ta oli! Pöörasin otsa ringi ja kodu poole tulles puhus päris kenasti, otse kurguauku. Eriti dramaatiline näide sellest, kuidas sa taganttuult kohe üldse ei taju ega tahagi tajuda. Ma üks 800 meetrit jõudsin seal "tuulevaikuses" mõnuleda. Tagasi tulles sain aru küll, kuidas see enesepettus mul võimalikuks sai - selle reetliku 800 meetri lõpuks vajus tuul nii vähehaaval ära kuni nullini, et mõni ime, kui ma selle taganttuule salajast ligihiilimist ei märganud :-/ A' mõni mõis, tuul või mitte, ilm oli ikka soodne. Plaan oli tasakesi joosta, aga ikka kukkus välja törts kiiremini kui eile naabrimehega lobisedes. 40.15

Homme tuleb siis tõeline "Tammekännu mehisuses proov" - kas saan normaalsete toidukogustega hommikusse või mitte ... Päeval tuleb jooksmas ka ära käia. Kuna kapsad on valmis, metsseakints marinaadis (ainult kõrveta pealt ära ja jäta ahju vaikselt hauduma), piparkoogid valmis, kõrvitsasalatid-seened-pohlamoosid olemas, siis on lootust ka see tunnike näpistada.

Taastusmispäev

Eilne kaalumistulemus oli nii hea, et suure rõõmuga jõin ennast pärast kaalumis ümmarguseks kui erutunud kerakala. Ikka mitu head liitrit vett lasin ihusse ja siis meelitas naiska mind veel üht pudelit proseccot ka ära tarvitama. No ja mis mul selle vastu sai olla! :-P Kogu sellest vedelast jäi suurem jagu muidugi mu trennis kuivaks aetud ihusse ja nii oligi ette arvata, et tänane kaalumine miskit niiiii vaimustavat ei too.

91,1 kg

Törts tuli küll juurde, aga hullu miskit pole, senikaua, kui nüüd jälle nädala jagu ainult juurde ei tule.

Päeval rookisin vahelduseks natuke lund ka, seda vähest, mis siis öösel juurde oli pihunud. Ja minu jaoks suure kergendusega lugesin täna ilmateadet, mis lähema nädala sees lausa kolme tuisku lubas. Mmmmm... saab jälle lumelabidaga sangadele valu anda!

*

Aga-aga... jõulud tulemas. Halleluuja! Jeesuslaps sünnib ja kõik need teised pühalikud lood. Mul aga hoopis maisemad mured. See vennaihu kardetav konsumeerimine ja sellest tingitud räme kaaluiive. Endalgi on juba sügavkülmast välja võetud terve metsseakints sulama. No okei, selline eluterve põrsas on olnud, mitte just päris 200 kilone kuldijurakas, aga ikkagi, terve kints! Teisalt jällegi, see pole mingi sulus ennast pekiseks lamanud kodusiga, vaid metsloom. Rasvavaene ja tervislik. Justnagu ma ise varsti! :-D Kui see söömaorgia piirduks siis ainult metsseaga ja kui see oleks ka ainuke kord..., eks neid kohti, kus istuma peab ja kus tahaks on ju nii palju, et uue aasta pidustustesse sõidavad need jõulud küll täiesti sundimatult sisse. Maslennitsa ajaks ehk saab joone alla ja kui siis kaal üle 100 kg pole, siis võib vist rannahooajaks jälle plaane seadma hakata. Vastasel korral lähen ise seebivabrikusse.

Now we are talking!

Naabrimehega trenn Arigatos (lindil jooksu 6,2 km ja kõhulihased) heas soojas toas ja paar tundi enne seda soojenduseks lumerookimine ümber oma maja. Trennist tagasi tulles oli pilt peaaegu samasugune, kui neil naabritel, kes lund üldse ajanud polnud. Midagist, labidas jälle kätte ja vehkisin veel veerand tundi. Kaalu peal aga .... mmm ...

90,5 kg!!!

Ma kohe ei täigi rohkem siin lämiseda, nii tore tulem lihtsalt.

Normi piires

Mass on natukene tõusnud, aga pole hullu, ikka alla selle 93 kg joont, kus ma jälle mingi poolteist nädalat rähklesin. Päeval käisin Tapal palli mängimas, algus oli juba kell 12, nii pidingi pühal pühaba ommikul juba kell veerand üheksa end jalgele ajama, et jõuaks väikese kohvi teha ja müslit süüa. Hea kiire süsivesikulaks. Tee peale tegin veel ühe korraliku võileva ka kaasa. No ja selle söömaga olingi siis õhtu kuni kolmveerand kuueni :-/ Küll oli raske ennast normi piires hoida. Vägisi sõin silo kahe suupoolega enne kui üldse millegi muu kallale läksin. Aga läks korda üldises plaanis. Hilja õhtul ajasin veel pikad püksid jalga ja käisin õues lund kraapimas, seda vähekest, mis siin meie sektoris tulnud oli. Moepärast rohkem, aga see oli heaks sissejuhatuseks rattasõidule. Tegin nelja tsükliga 40 minutit ratast ka (4 x 7min135bpm/3min110bpm).

92 kg

Kuna päeval peamiselt mööda Põhja-Eesti sektorit ringi ajasin, siis jäi nägemata-kuulmata järjekordne ERRi eksistentsi alustala - murdmaasuusatamise otseülekanne. Vaene Kuuse Lemps :-(, Kiku pidi nippen-nappen pjedestaalile saama ... ja kus Lemps nüüd siis "maha laseb"? Kuulu järgi oli Kiku veel pääle finišitki koha võrra tõusnud žürii otsusega. Lempsul hakkas erekas juba tasahilju taanduma ja siis jälle järsku, karmauh!, selline veretulv :-D See on nigu stripiklubi suures saalis, kus tüdrukud oma tisse hõõruvad ahtrit jonksutades ja sul süles liimerdades üritavad sul rästikut nii susisema saada, et sind siis lubadusega enamaks kuskile nn privaati meelitada, et seal siis sinu rästiku kõrvulukustava "šallallaaa!" saatel su raha ära võtta. Lempsul võeti täna papp pihust juba suures saalis ja jäeti organimis esineva vere ebavõrdse distributsiooniga jummala omapäi. Et mingu ja otsigu kuskilt üks korralik käsitööliste tsunft siin iidses kaubalinnas Revelis, kus saaks oma sellieksami eksternina õiendada.

Te ei arva iial ära

mis numbrikombinatsiooni ma siia nüüd kirjutan...!

91,4!!!

Käisin täna naabrimehega Arigatos sporti tegemas. Ennekõike kasutasin soodsat võimalust kontrollitud tingimustes linti joosta. Ja mis siis selgus - ilma ühtegi tõusu rajale sisse ajamata jooksin 45 minutit, selle ajaga sain kirja natuke üle 6,2 km ja 411 kcal. Meie tavapärase õuesjoostava 5,7 km aeg oli jämedalt 42.30, mis tuli siis sellest, et alustasin linditrenni kõndides ja siis panin tasahilju tempot juurde, kuni kiiruseni 9 km/h, millega enamuse ajast kulgesin. Nimetatud tempo juures oli pulss normi piires ja enesetunne täitsa OK. Mine või teinegi kord tuppa jooksma!

Ülalosundatud hüva kaalumistulemuseni pole aidanud üksnes kolmveerandtund jooksu edevas spordiklubis, vaid ennekõike ikka toitumisalane askees viimastel päevadel. Salatist olen siin blogissegi pilte pannud, see on leidnud kordamist siin erinevates koosseisudes (erinevates, sest jupikaupa otsasaanud koostisosi olin sunnitud kättesaadavatega asendama) ja üleüldse olen kogustega koonerdanud. Tuleb pattu muidugi tunnistada, et pärast kaalumist läksime perega külla. Sööma muuhulgas :-( Jõin maotäiteks vist rohkem vett kui janune dromedaar ja sõin rohkem porgandit/lillkapsast kui sajakilone küülik seda eales suudaks... Nõnda õnnestuski loobuda kõikidest kringlitest ja tortidest (ja neid seal ikka oli igat sorti, paganas!) ning piirduda vaid paari mehise leivakääruga. Leib, nagu viimasel ajal terves Eestis vist kombeks, oli isetehtud, üks päts meie perest ja teine laar võõrustajatelt. Nende söömatajätmine oleks olnud juba surmapatt. Mõlemad olid kuradi head. Mõtlesin sealjuures, et millal see hapu leiva tegemise maania ükskord suurte leivaküpsetajate äri tõsiselt mõjutama hakkab? Külas oli peale kahe tänase leiva autori veelgi inimesi, kes leiba küpsetavad. Mõni päris nii proff, et kuid juba poest üldse leiba ei osta!

Meteo vol 2

Enne seda aktuaalset külmalainet tõin ühelt oma jalutuskäigult peotäie sõstraoksi. Ennekõike seetõttu, et need nõnda pungas olid, et kohe-kohe lehte ähvadasid minna. Nüüd on see siis käes :-) Oksad ise on pärit ühelt vanalt taluasemelt, mis meil siin praeguse uue asustusmustri järgi kahe küla vahelisel eikellegimaal kunagi on olnud. Päris linnainimene ehk ei saakski aru, et mille järgi sinna nüüd talukohta võiks arvata, aga põlispuude asetus ja rohtaeda kätte näitavad aastakümnetega metsistunud sõstrad ... Polegi ju vaja, et tare vundament ja keldrimägi selgelt loetavad oleksid veel. Kuidas need vaesed inimesed siin endise merepõhja liivasossi peal maad harisid ja kas nad üldse sellega nii väga jaurasid, äkki olid sootuks kalurid? Ja mis vahetki seal enam on - nüüd käib nende rohtaias jälle elu nagu laevaköögis, kehvikutest autokepparid rikastavad sealset pinda oma nikujääkidega. Ellujäänud ajudoonorid.

Ja keskhommikune päike viskas ka nii vallatu diskohõngu tuppa, kui peegeldus kümneteks päikesejänkudeks lapse ehitud jõulukuusel olevatelt miniatuursetelt diskokuulidelt. Eriti psühhedeelseks läks, kui need peegelkuulid kõikusid kõik eri amplituudiga :-)

Niipalju siis päevasest tilulilust. Õhtuses programmis oli ujula. Paraku aga koos lapsega, mis tähendas, et sihipärast basseini tarvitamist tuli 200 m ja sedagi jupikaupa. Et ujumisest midagi suurt välja ei tulnud, sõitsin aga vahvasti ratast otsa. Ekstra passisin veel kaloreid ka siis huviliste uudishimu leevendamiseks. Tund aega sõitsin (45 min ca 130 bpm + 15 min ca 110 bpm), kella järgi kalorikulu 530 kcal. Aga kõik see lodistamine ja väntamine ... vähetähtis, kui söömaga piiri ei suuda pidada. Täna see viimane õnnestus ja tulem ka vastav.

92,8 kg

???

Väike hirm on juba sees, et mis sellest tänasest õhtust küll saada võib. Et mis õõvastavaid üllatusi see kaal täna võtab pakkuda?

Proovisin õhtuse söömise selle valguses mõistuse piirides hoida. Tegin peamiselt toorele põhjale salati paprikast, redisest, porrust, lambaninasalatist, Ahja juustust ja toorsuitsu seaseljafileest. Natuke oliiviõli ka, mida naabrid Kreetalt tõid, kuna teadsid mind oliiviõli osas nõudliku olevat. Pilt on tehtud poolpimedas abitu aparaadiga, sestap' ei annagi õiget ettekujutust, aga maitses küll taevalikult. Proua tehtud leib (esimene siin majas) oli salatile täiesti võrdväärseks komplimendiks.

Eilne käsipall, mida sai mõned minutid rohkem, kui viimasel ajal tavaks, on jätnud ka koleda jälje. Paar ekstra muhku ja marrastust, valusad lihased kokkupõrgetest, tugijala kand on kuidagimoodi valusaks saanud ja mida kõike veel. Nagu oleks sporti teinud ;-) Tippsport ei ole ikka vanameestele.

Tänase päeva liigutamine on koosnenud ca kilomeetrisest jalutuskäigust, mille käigus (ilmselt, no kust siis veel?) hankisin peavalu ja Lucy sõtkumisest, mida siin on olnud kokku ehk 450-500 kcal ulatuses, aga paraku neljas erinevas jupis. Niimoodi väikeste tõmblustena pole sellel muidugi üldse mingit märkimisväärset mõju, sest eks seda aeroobset tööd peaks vähemasti pool tundi jutti tegema, et rasvapõletamine algaks. Aga no mis sa teed ära, kui rohkem ei viitsi. Sõnaga, mul on räme kopp ees ja sahk taga juba sellest arktikast, tahan seda vananaistesuve tagasi, mis meil siin veel nädala eest nii kenasti jooksmas laskis käia! Ma juba kujutan õudusega ette, et kui peaksingi jälle jooksma pääsema, siis on esimesed korrad hullemad kui purgatoorium...

Praegu aga mass 93,8 kg

Käsipallikolmapäev

toimus seekord taas Viljandis. Aset leidis Lõuna-Eesti derby, kus mõõtu võeti Servitilt. Selgus (taas), et neil on suuremad munad ja justnagu oli neid mune rohkem kah. Kokkuvõttes näitasid profid amatööride suhtes üles viisakust (või oi see halastus?), isegi veteranidel lasti skoorida (mõnel oli see lausa esimest korda see hooaeg :-)

Homne päev toob ka askeldamist sellesama käsipalli lainel. Tarvis üht-teist läbi rääkida ja võibolla ka lepingut kirjutama hakata.

Kuna mängida lasti seekord tavapärasest törts rohkem, leidsin endale kvaasiõigustuse pärast mängu ja koju sõites ihu vett täis imeda. Ikka korralikult kohe, nii et kodus pidin kaalu pealt maha minestama esimese hooga. No ja kuna päeval olin Lucyle persesõbralikuma sadula külge vägistanud, siis kasutasin juhust ja sõtkusin Lucyt ka veel ... no nii 400 kcal jagu. Näis siis, paljukest sellest meeleheiterügamisest ka abi oli.

Sittagi polnud. 94 kg

Uued mõnud

Ilm on õues ikka päris jahe. Ei lähe päeval ka oluliselt soojemaks ja nii tulebki oma õhtused kaloripõletamised teha toas.
Eilsest rattasõidust on perse nii valus, nagu oleks mul Angeli duširuumis seep maha kukkunud. Ja mitte ainult ühe korra ... :-O Päris "huvitav", mis tundmused mu ihus homme hommikuks on, kui ka tänase sõidu piin ennast paremini näitama hakkab. Pole mu kann ka muidu teab-mis rattasadula sõber, aga selle rõvedusega ei käi ta teps mitte kokku. Kogu see kiunumine tähendab üksnes seda, et ma ei jõudnud ka täna ergomeetrile natukenegi mõistusepärasema sadula installeerimiseni.

Rattasõidu dünaamika on siis selline, et algatuseks kääksutan seda piinapinki 40 minutit seal kuskil 140 bpm juures ja sealt edasi 20 minutit 100-110 bpm. Eile ei saanud pihta, mis tempo ja -koormusega alustada ja nii läks jupp aega, enne kui pulsi üles sain. Täna sain kohe kenasti pumba popsuma ja sain õiges tempos hoitud ka. Energiakulu oli ka vastavalt suurem. Aga kasu on sellest justnagu vähem kui jooksmisest. Mass oli äsja 93,3 kg, ehk siis paarsada grammi tõusu.

tohter Džekill ja härra Haid

üks neist vabiseb toas, kampsun seljas ja keerab muudkui radikatel punne põhja poole. Teine jälle nägi õhtul veel peale kella kuut minu rajal jooksjat... Mida kuremarja?!? Väljas tosin pügalat pakast ja tema jookseb? Mina polegi selle küla kõige arulagedam masohhist? Küsimused keerlevad peas kui varjudemäng täiskuu kumas ... aga jooksku ta pealegi, minu pealekesköiseid jooksmaminekuid ei võta mu'lt keegi :-D

Täna siis veloergomeeter. Õigemini kõikide veloergomeetrite vanaema. Oleks ta hominiid, oleks ta nimi Lucy ;-) Vaatame siis, kuidas veteranid omavahel hakkama saavad.

Veider oli vändata. Põhjuseid selleks nii sisulisi kui ka formaalseid. Kogu keha ergonoomika hoopis teine, töötavad teised lihased ja teistmoodi. Milles on muidugi oma võlu, sest nt "sangad" saavad kindlasti enam koormust (ja seda on ju ometigi tarvis hädasti), nelipealihas samuti. Paremal jalal olekski aeg seda aastatepikkust atrofeerumist kompenseerima asuda. Harjumatu oli sättida koormust ka, ei oska ju hinnata esialgu, et kui palju koormust ja kui palju spinni. Nii saigi algus natukene tasajane ja pulss suurt ei erinenud lamaja omast.

Vormilise külje pealt tuleb vinguda massina seadistusega - lenksu oleks pidanud sättima ja sadula peab välja vahetama (no see viimane on ikka eriline huumor! Auhind sellele, kes arvab ära originaalpäritolu) ja määrimine kõikide liikuvate osade juures on ka obligatoorne. No aga oluliselt hoiab aega kokku (lahti)riietumise arvelt ja higist tilkuvaid nartse on pärast jupp maad vähem mööda elamist laiali. Viimati hakkab mulle veel meeldimagi?!

Kaal-kaalukene ... tuleb aga vannitoas mulle vastu ja näitab pulgapealt samapalju, kui eile õhtul, rajakas ;-) Päev algas lootusrikkalt, kõik oli päris kena kuni õhtuni, mil söömise režiim läks väheke valeks ja see õhtune söömine hilja peale. See tähendab omakorda, et viimane vahe venis kole pikaks, kõht vastavalt jube tühjaks ja liialdused kergeks tulema. Kuradi Märjamaine küpsisetort, ma ütlen!

93,1 kg

Napilt-napilt

saime enne rämedat temperatuurilangust joostud. Kõik prognoosid lubavad alates keskööst temperatuuri langemist puhta põrandast läbi - Kesk-Eestis suisa 20 miinuspügala juurde ja rannikul törts kõrgemale. Homseks päevaks (päevaks!) miinus 14-17, õumaigaad!! Ja minul veloergomeeter ikka ämma juures... Kas ma oma antiikauto homme ülse käima saangi, et selle voki järele minna? Uuulallaaa. Aga meie hetk tagasi justnagu troopilisse ilma tagasi tulles ... oli see ikkagi seni kõige sitem ilm jooksmiseks. Külma oli küll kõigest 3 kraadi, aga kuradi jube tuul oli! Viimase versta enne tagasipööret puhus lageda peal ja üle järve otse kurguauku, päris lootusetu tunne tuli peale. Tagasi tulles sulasid põsed õnneks üsna pea üles :-) Ja tänu hüvale pärituulele tegime päris kindlasti seni parima jooksu teise poole.

*

Jooksud jooksudeks, see on siin selline asendusteema. Päris jutud tulevad ju kaalu pealt :-/ Eile pralle, täna väikemehe sünnipäev koos tavameenüüle lisaks tulnud isetehtud leiva ja isetehtud küpsistest isetehtud küpsisetordi ja mingi pipargoogimaitselise keeksilaadese hõrgutisega. No mida sealt kaalu pealt tulla saabi? No MIDA?!?

*

Aga ei midagi. See haige lapsega kodus istumise (loe: lebotamise) nädal on nüüd möödas. Päevane energiakulu tõuseb kohe vahvasti, homme alustan päeva hommikusöögile järgneva lumerookimisega ümber maja. Roogin kohe kõik ära, mis rookida on, naabrinaiste kõnniteed ja parkimiskohad ka :-) Lumerookimine, mu arm! Olgu või kuradima külmapoolus meil siin homseks. Muis asjus paistab ka paras tingel-tangel nädala tulevat, igast ringitraavimist juba paistab.
*

Mass siis selle nädala lõpuks, mis pettusega pooleks nägi ka uut "põhja" sündimas, on 93,1 kg. On olnud ka hullemaid nädalaid.

Otsereportaaž

Nädalivahetus on jubetuma mürrinaga käuma lännu' - lapse vana-vanatädi käis külas ja sel puhul sai tavapärane hommikusöök lisa toorjuustukoogi näol. Ise tegin ja nii kuradi hea sai, et tarvitasin kohe ära kaks sellist maamehe lahke käega lõigatud rammusat sektorit. Ei seganud siin ka see, et toorjuustu osa oli vedel ja lödi nagu "Kaalust alla" saate võtan-kaalus-juurde-Andrus ;-) See morsk meeldib ju naistele ikka, vaatamata oma õrjetule ihule, miks siis minu kook ei pidanud mulle mokkamööda olema?! /digestiivküpsisepuru võiga põhjaks, toorjuustu-fruktoosi-vahukooresegu katteks ja vahepeal kompotimaasikad segamini mu oma põldmarjamoosiga. Põldmarjad korjatud ka oma väikese valge pekise käega Tika kruusaagu veerelt/

Kikukene on ka Davosis veel pildi peal 2 km vaheajas. Lemps võtab aga Toomas-Uba-nimelisi mitteametlikke "paneme stopperi siit kännu juurest käima!" vaheaegu. Peaks Kiku poodiumile pääsema, tuleb Lempsil raudselt ära. Parem kui tantra-seks. Kätt külge ei pane, aga the big O nii võimas ja purustav, justnagu tõmbaks keegi vaakumpumbaga selgroo tühjaks :-D Hoian Kikule pöialt, siis saab otseetris kuulda, kuida Lemps erutust varjata üritab.

*

Paganas, teleka panin siis alles käima, kui kõik oli möödas, Lempsul oli juba esimene suitsgi tehtud pärast "seda" :-P Kiku oli muidugi tubli, Kuuse kallal aasimine seda ei muuda.

*

Kuna õhtuks oli planeeritud küllaminek ja nuumamisprogramm Marokopäraste hõrgutistega, siis tegin oma jooksu enne ära. Suhteliselt hädiselt see ju läks, aga olulisem on, et ikka läks. 17 jooksu järjest, ei ühtegi auku, isegi mitte käsipalli pärast! Nuumamisprogrammi üritasin nurjata ohtra vee joomisega, põie rebenemine polnud ühel hetkel kaugel, aga K-K tehtud kaste (lammas-rosin-dattel-safran-kurukum-jne) oli .... eee ... liiga hea.

*

Ahjaa, kõige tähtsam ka - mass, fikseritud ENNE sööma-jooma minekut, muidugi, oli 92,6 kg. Uus põhi.

Lä-bi lu-me saa-hi-see-va

longib lollike-ee,
pulsikell lööb killa-kolla
imekiiresti-ii!
*

Kas ei tule tuttav ette, ah? ;-) Lund oli nii vähe, et ei sahisenud seal muu kui mu oma kintsud vastamisi (aegumatu huumor: "reied nagu kodujuust!"). Ja ma olen ikka sõnamurdja küll. Lubasin siin eile laia lõuaga, et lähen taastumise eesmärgil kõndima, aga ess-tähega ittagi ma läksin... hoopistükkis jooksin jälle :-/ Ega see teab-mis vabandus ei ole, aga enesetunne oli nõks parem kui eile õhtul.

*

93,3 kg

*

Aga nüüd on küll nädalavahetus juba silmaga näha ja käega katsuda, nii et ... oo õudu!

Tagasilöök tuleb

ja mul pole isegi nädalavahetust siin vabanduseks võtta... Söönud pole tegelikult kuigi palju, joonud küll omajagu, aga point on ikkagi liikumises. Õigemini selle puudumises. Istun siin formaalselt haige lapsega kodus ja liikuma ei saa. Läheks päeval kasvõi tühja jalutamagi, aga õue lapsega arst minna ei lubanud ja üksi ta ka jääda ei kannata. Nii ma siin vedelengi. Ja selle kogupäevavedelemise vastu ei aita üksi õhtune jooks. Ma võin ennast pulsituks ka joosta, aga abi on sellest vähe. Päeval siin tallasin niisama treppi paar korda teisele korrusel ja tagasi, no et kasvõi natukene lamatisi vältida. Midagi ei aita, pean ämma juures veloergomeetri (sellise antiikse :-) ära tooma, siis paab päeval ka pehvis mingisugusegi toonuse hoida. Jube värk.

*

Lund sajab. Päris uutmoodi oli jälle joosta. Tagasi jõudes oli maja ees seisvatel autodel juba kena lumekelme peal, aga maa on ikka veel mäda ja maha valge ei jää. Eilne kiire jooks aga projitseerus tänasesse kõikehõlmava jõuetusena. Ei jõudnud joosta, pulss oli üleval ja lisaks kõigele muule hakkas organism märku andma, et vist on tõepoolest peramine aeg teha väikene aken sisse jooksmistesse (nagu naabrimees juba jupp aega räägib). Tugijala tagareielihas oli nii hell, nagu hakkaks iga hetk ära katkema või vähemasti krampuma. aga vedas mind ikka koju tagasi. Põlv ka oli juna "punases". Eks'ta ole, täna oli neljateistkümnes kord järjest jooksmas käia, 84,7 km selle aja sees joostud. Sportlasele on see napp nädala ports, aga sellisele hülgele, nagu mina ... mnjaaa... Homseks plaaningi mingit kõndimist, sellist pikemat otsa. Näiteks Kala+'i õlle järele :-D

*

93,6 kg. Nagu arvata oligi. Õigemini kartsin suisa hullemat.

Rekse tuleb nagu oavarrest!

Paraku pole põhjust kaalu pealt enneolematuid uudised tuua, ehkki ka seal on vähemasti trend õige: 93,2 kg. Kui eile õitsesin siin soolojooksus üles näidatud enneolematu tempo üle, siis täna naabrimehega kahasse panime päris hullu - tagasipöördes olime 16.33ga ja aeg läks kinni 35.22 peal. Sellest ei olegi palju möödas, kui suutsime 400 m lühemat distantsi jeeli-jeeli sama ajaga katta. Ja see lisa400 on veel päris vahva profiiliga ka, kõige ägedam tõus üldse tervel distantsil (no niivõrd, kui meil siis merepõhjas "tõusu" üldse on). Küllap organism hakkab sellest distantsivenitamise šokist tasahilju üle saama, aeg vist järgmised 400 meetrit liidendada, et distants algaks numbriga "6" :-P

Tänase jooksu eripäraks veel see, et tulin Viljandist mängult ja joonelt jooksma, kell 23:30 olin nigus naks väljas :-) Varem pole pikast sõidust tulles kordagi jooksmas käinud, kui, siis Kehrast või Kristiinest saabudes. Tubli masohhist mul see naabrimees, oli nõus mind ootama poole ööni. Kartsin küll rohkem seda, et pika sõidu ja väikese käsipalli peale viimati ei jõua joosta, aga esimeses lõigus esindatud praalimine näitab selgelt, et asjata. Küll aga tegi natuke kurja minu improviseeritud jooksukostüüm - tavapärane sett oli pesumasinas pöörlemise just lõpetanud ja sestap' disainisingi siin mingi hädaabikomplekti kokku. Olin aga törts liiga optimistlik ühtede pükste tuulepidavuse osas ja nii saingi väikese külmakahjustuse reiepealsetele, aga õnneks ainult väikese. Läks mõne ajaga üle, just samamoodi, nagu kivipallur Jürtol reieluumurd ;-) Pean ikka soetama korraliku suusapesu (võrgud), et saaks paari külmakraadiga ka joosta, vähemasti teist paari kaltsoone oleks vaja, muidu olengi pesupäevadel hädas.

*

Tihedate kolmapäevaste lõunassesõitude lahutamatuks koostisosaks on KUMA-raadio kuulamine selle levialas. Minnes on kavas soovisaade :-D No ja sa ei arva tuhat aastat ka ära, MIS lugusid seal lastakse (ja vastavalt siis ka varasemalt tellitakse)! Us-ku-ma-tu! Aga kõik see on üks labane lastesaade võrreldes sellega, mis tagasisõidu ajaks eetrisse tulvab... Saate nimi on "Skräss" ja see kujutab lihtsalt mingit "n"-hulka Paide teismelisi eetrit täitmas kõige mõttetuma lämisemisega. Aeg-ajalt lastakse mõni lugu muusikat, siis jälle arutletakse "päevakajalistel" teemadel. Seda "saadet" kuulates olen ma nagu see anektoodijänes, kes ühe silmaga naeris ja teisega nuttis(*) Kohati tunnen ennast lubajakamana kui kõige lubjasem korall, siis jälle olen õnnest lõhkemas, sest mu enda elu tundub olevat ilus kui lill :-P

(*) Lõvi, loomade kuningas väsib ise toidu taga ajamisest ja murdmisest ning teeb kõigile teatavaks korralduse, et iga päev peab rotatsiooni korras mõni loom talle söögiks liha tooma. Eksijaid tabab karm karistus. Hundid-karud saavad pandud ülesandega hakkama, rebane punnitab ka ühe ekstra pardi püüda, isegi kährik lohistab paar rotti kohale. Jänese kord käes ja tollel paanika majas - ei suuda tema miskit püüda. Kardab, et läheb ise lõvi kõrist alla. Kuninga palge ette minnes võtab siiski kapsa kaasa - no et oleks midagigi. Loomulikut lõvi raevub - möirgab kui pöörane ja ähvardab jänese koos poegadega süüa. Siis aga taltub ja ütleb, et respekti hoidmiseks peab nüüd jänest karistama, justnagu lubatud oli. Karistuseks saab määratud jänese tarbeks kolm lopsu lõvi m...iga vastu peab. Asi naljast kaugel, lõvi ikkagi alfaisane, vänt nagu MAZi kardaan... karistus viiakse sealsamas täide - jänesel kumiseb pea juba esimese lopsu järel kui Petseri kloostri kõige suurem kell, peale kolmandat lahmakat silm veel vaevalt seletab. Järsku lõvi märkab, et jänes ühe silmaga justnagu nutaks, aga teisega irvitab üsna häbematult! Raevupuhang ja ähvardus karistust korrata. Olukorda seletades ütleb jänes, et nutab silm loomulikult sellest koletust alandusest ja lõhkuvast valust, naerab teine silm aga ... no vaata ise, kas sealt mitte ei tule siil õunaga?!

Soolojooks

Naabrimees ehmatas ära, et ilmateade lubas järgmiseks nädalaks kuni -18 pügalat ja läks ennast juba jõusaaliga harjutama. Mina kasutasin aga soodsat võimalust ja ... läksin üksi jooksma. Panin kella ka peale ja nagu preemiaks oli kohe kena aeg ka. Muhe oli joosta, tundus täiestu tuulevaikne ja paar kraadi plussi oli ka, just selline jooksmise ideaalilm, vähemasti minu tarbeks. Aega kulus 36.22 (pöördepunktis olin 17.06ga, mis iseenesest juba tõotas kiiret minekut). Korra oleme sama distantsi jooksnud 38 minutiga täpselt, korra 37.30ga, ülejäänud kordadel on aega läinud üle kolmekümne kaheksa. Eelmine kord jooksun üksi vaabšee 39.17ga. Ei tea siis, mis purts see mul täna sees oli, et niimoodi käbedasti ühele poole sai.

*

Kaalul polnud ka väga hullu. Vahe eilsega nagu saate "kaalust alla" kõige kangematel kaalulangetajatel nädalaga :-D

93,8 kg

Kiirelt kirja

Jooksin ära koos naabrimehega, enesetunne polnud just kiita, aga mis sa teed hädaga. Paremat enesetunnet polnud kuskilt võtta ka.

Lapse laupäevaõhtune haigestumine tõi tagajärgi arvatult ka uude nädalasse. Ehkki ta oli täna juba päris kraps ja perearst ka esmapilgul arvas, et see laps küll haige ei ole. A' noh, kurk ikka mädane nohune on ta ka ja kõik see muu jama. Grippi ehk ei ole. Aga igatahes kodus ta nüüd on ja välja temaga minna ei tohi. Ma siis ju kah konutasin päeva läbi toas, perse jäi täitsa haigeks kohe. Ei oska nii vähe süüagi, kui päeva läbi poollamades tegelikult vaja oleks, ikka söön nagu teomees mõisarehe peksmise päeval.

*

94,2 kg

Kardetud nädalavahetusest

Üks laupäevastest sünnipäevapidudest jäi küll väikese sünnipäevalapse haigestumise tõttu ära, aga Vongi Argo 30. sünnipäev ja hiljutise keemiadoktoriks promoveerimise (sic!) tähistamine kehtis. Pika laua pidu, libastumise oht suur. Sestap' meelitasingi naabrimehe veel laupäeval lõuna ajal jooksma, et päev ikka "kirja" läheks. Nõnda siis oligi, et kahe jooksu vahele jäi napp 12 tundi (noh, see ööjooks ja siis kohe pääle lõunat järgmine otsa). Back-to-back jooksud ja saun sinna vahele poole ööpäeva sees andsid täitsa kena tulemi - mass oli enne Essu-Jaani sõitu ulmeline 92,9 kg! Jajaah, üheksakümmend kaks koma ühekasa! Stardist arvates siis miinus kakskümmend kilo. Lisaks sellele ühtlasi ka esimene kord, kui KMI on alla 30. Reksisadu. Ja sinna otsa olgu mrgitud, et alates 2. septembrist on nüüd kumulatiivselt joostud siis enam kui 300 km.

*

Nüüd olen ekspeditsioonilt maale tagasi, kõht singirulle, kartulisalatit, musta leiba, uskumatult head seapraadi ja kodutehtud torti täis. Kaal muidugi ka vastav. Ulmest on selleks korraks jälle saanud igapäevaporno. Kusjuures päeval, enne vanemate juurest startimist, sattusin telekast peale "hittsaatele" "Kaalust alla". Sita ajas keema, muud ei midagi. Mingi 170-kilone lödi möliseb treeneriga, kes julges teda sundida trennis 50 sammu tegema. Viimane meelitas veel, et tehku kolmkümmendgi! Halloo?!?! Trenn? Odavad klounid. Kogu Eestis tehtav teleproduktsioon seisab ainult ühel maksalutikatest puretud ja suguhaigel vaalal ja see on piinlikkustunne. Absoluutselt ühtki muud emotsiooni ei osata kujutada ega püüda. Oleks siis sugutungki lisaks, aga no selle saate puhul? Ja antud juhul pole ju piinlik vaadata mitte neid inimesi startimas (mehi 170 ja naisi 120 kilo pealt), vaid jälgida nende lodevat paigallendu ja selle juurde käivat diagnoosiväärt infantiilset lämisemist. Arusaamatuks jääb, miks on saate nimi just "Kaalust alla", aga mitte "Haige iba" või "Lödide laager". Ja selleks, et ma ise sinna saatesse ei kvalifitseeruks omaenda käsitluse järgi, lähen nüüd jooksma.

*

Joostud, pestud, kaalutud. 94,6 kg. Adieu', rekordid ja "põhjad"! Türbel.

Ööjooksude topis suured muudatused!

Sellal, kui teised hullud Kristiine keskuses ööšopingul üksteise luid murdsid neile eluks hädavajalike kaupade (tavapärasest kröömikese odavam sitapaber või 6K pealt tervenisti poole peale "alla" hinnatud denimriidest püksid vms) jahil või Harku järve äärsetes teekäärudes kepingul aega viitsid, võtsin mina hoogu jooksmaminekuks. Senikaua olid jooksmise-mittejooksmise santsud fifty-sixty, kuni kella kaheteistkümne ajal ca pool liitrit piima frontaalrünnakuga minu ihusse tungis, arjergardis veel pool pakki Kalevi nisuklii-vaarika-kõrvitsaseemneküpsiseid. Kristiines olid laibadki lahinguväljalt korjatud ja kaotatud standartid kokku arvatud ning enamus autokepparitest (v.a. ühed) oma jobised salvrätid/kummid laiali pildunud ja udu tõmmanud, kui mina astusin kell 00:40 majaesisele terrassile, tõmbasin kopsud karget (issand olgu kiidetud, et ta Talleggi kanasita rookimist just täna ette võtta ei lasknud!) ööõhku täis ja panin oma pisikeste päkakeste padinal Paldiski maantee poole ajama. Ikka vut-vut-vutt, endal nägu nalja täis, sest küll see võis ikka veider vaatepilt olla neile reedeõhtuselt joomalt juba koju sõitvatele naabritele, keda trassi peale omajagu kogunes :-D

*

Tulen jooksmast, kodus saun soe ... mmmm ... äääähhhh....

*

94,3 kg

*

Ei suutnud ületada eelmise nädala reedel ette visanud "põhja". Mis ületada, korratagi ei suutnud! Nii et suure eesmärgi pisikesest pilust piiludes võib konstanteerida, et põhjusmõtteliselt mahavisatud nädal.

Arapipäev

jooksmas on käidud. Veider, oi kui veider, oli joosta päris päevavalges! Pilgutasin aga silmi ja pööritasin pead, justki kakk päevavalges :-D Aga, näed, joostud sain.

Nüüd siis Ädalasse aadrit laskma. Enne võtan veel lõuatäie süüa ka ja joon natuke, muidu lasevad mu täitsa krõbekuivaks seal. Järgmist korda võiks minna verd andma veebruari alguses koos naisukesega, oleks nagu vahva taaslavastus. Laseks kellelgi pilti ka teha, kuidas me seal kahekesi veritseme, justnagu kunagi Postimehes 2001. aasta veebruaris :-P

*

Verekeskuses lasin ennast "ära rääkida" plasmadoonoriks. Muud ei midagist erinevat, kui et kümnekonna minuti lebamise asemel läks aega 55 minutit. Protseduur iseenesest lihtne - kaks-pool liitrit verd lastakse välja (viies jupis) ja siis ca 1700 ml aetakse ihusse tagasi (ikka samamoodi viies jupis), kusjuures sellest väljalastud verest separeeritakse vedelam osa läbipaistvasse piimapakki (ja see näeb välja täpselt nii, nagu sa oleks hoopis dialüüsiaparaadi otsas ;-)) ja tagasi topitakse see paksem osa. Täna valisin küll plasmadoonoriks hakkamiseks kõige peramise kellaaja (kui olin oma plasma ära andnud, oli pood sisuliselt kinni ka), aga telekaprogrammi järgi oleks tahtnud veel hiljem alustada, sest ... Simpsonid hakkasid alles minu loovutuse viimses veerandikus. Paar korda sain ikka päris vahvasti kajakat panna.

*

Enne doonorlust ja pärast jooksu oli kaal eriti seksikas (93,8), aga nüüd, pärast seda ohtrat joomist verekeskuses (no lausa sunniti!) jutt hoopis teine -> 94,6 kg. Enamus sellest on joonelt vedela arvelt ja ei pane väga muretsemagi. No olgu, natuke ikka sõin ka pärast varasemat kaalumist :-)

Graafik lamab

ei tõuse kehamass õnneks, aga ei lange ka, kurivaim. Lebab nagu surnud meritäht.

*

94,9 kg

*

Jookse või ära jookse, no ei edene see püha üritus kuidagimoodi. Aga homme teen see-eest arappi - käin päeval jooksmas ära, tõstan söögiga väheke veresuhkru taset ja siis doonorit tegema! Parasjagu on kaks kuud möödas, loodetavasti võetakse jutule jälle.

Kippadi-kappadi

jooksime jälle naabrimehega. Ta on ka kõva kannatusega, jookseb pea iga päev minuga kaasa. Ja lahke naine on tal ka - siiamaani pole meest välja visatud, ehkki iga õhtu vastu ööd kaob mees tunniks ära ja tuleb väsinu ja higihaisvana tagasi. Eks minu naisuke ole selle määrtluse järgi ka lahke muidugi :-D Ei saa ju naistele öelda, et me olemegi nääbri-ärraga nagu Valdur ja Väino, iga õhtu võtame garaažis tunni jagu Pilsnerit.

*

Viimastel nädalatel ongi mu jutt siin selliseks treeningpäevikuks ära kujunenud või jooksublogiks, sest kaal, raisk, maha ei lähe. Ja see jooksmisest rääkimine ka ei aita, nagu näha. Täna käisin veel päeval jalutamas ka kohe sihipäraselt, ronisin siin hulka aega mööda külavahet, lootsin õhtuseks kaalumiseks sellest abi ja saingi ... mingid kuradi armetud 300 grammi! Niimoodi pole vist suurt mõtet enam mainidagi, et üritan kaalust alla võtta. Õigemini tühi üritamine ongi jäänud - võtan nädala sees kilo maha ja nädala lõpus kaks juurde. Nagu jenka, ainult et tagurpidi.

*

94,7 kg

Vähemasti jooksudistantsi osas pole tagasiminekut

Väga ebasoodsate ilmastikuolude (vali tuul) kiuste jooksime ära kogu distantsi, mis eilsest alates on juba 5,7 km. Tuul oli vastu just minnes ja seal järveäärsel lagedal, kus on ruumi lahedasti puhuda. Ja jutt, et tagasi tulles sama rada pidi on ju tuul jälle takka, tundub osatamisena, sest ega selja tagant puhuvat tuult ei märka ju keegi... Raske oli.
*
Kaalu päält aga häid uudiseid ei tule. 95 kg
Omast arust olin päeval kaunikesti viks ja ei söönud ülearu palju, aga ju siin on ikka veel see va' nädalavahetuse must vari mu peal. Võibolla jõin liiga palju? Alkoholi, jumal hoidku!, ei tilkagi, aga liiter Borjomi lisaks tavapärastele vedelikele, viimati see andis nüüd tunda?

Ma tulen kõrgelt ülevalt, häid sõnumeid toon teile sealt!

Just sedamoodi, psalmilikult saan alustada esimese advendi sissekannet minu erakordselt lihalikus blogis, mille kirjapanija on veel ilge ateistipurikas päälegi.

*

Viimases postituses osundatud joomajärgne ahastus on kole taluda, aga ühtlasi tõmbab pidurit ka võimalikele liigsöömistele. Oled oma halva ensetunde ja -hinnanguga nii ametis, et söömisest suurt ei hooligi.

Kõige selle taustal tegin täna lihapirukaid, abiks kellegi Sille toidublogi. See viimatinimetatu näikse nautivat kanget kuulsust, a'mis mul sellest. Lihapirukaid aitas teha nigus naks ja tänud talle selle eest! Pärmitainas kerkis kenasti (hoolimata sellest, et mul retseptis nõutud nisujahu polnud - asendasin selle Graham-jahuga, sest eks seegi ole ju nisust, lihtsalt koos aganatega kivide vahelt läbi lastud) ja hoolimata täidise pudisusest polnud lõpptulemusel viga miskit. Kõlbas endal süüa, ämmale-äiale viia ja naabrimehelegi maitsta anda.

*

See lubatud "hää uudis" on kaalu pealt. Vaatamata eilasele pralletamisele ja laual mägedena esindatud olnud singirullidele, täidetud munadele ja praelõikudele (naabrinaise-hällilapse tehtud kartulisalat päälekauba), tänasele kodukoodutud pirukateole ning üleüldisele kombele nädalavahetusel paari kilo jagu jämmemaks minna, sain täna tulemuseks 94,9 kg. Omajagu (vähemasti viimased paardas grammi) võib kirjutada ilmselt ka järjekordselt pikenenud jooksuringi arvele. Nüüd on siis aeg sealmaal, kus jooksime täpselt kom korda pikema otsa kui ma üksi allustades 2. septembril üldse suutsin! 1,9 siis ja 5,7 nüüd. HALLELUUJA!

Just tuli telekast reklaam TV3 ma'i-tea-kust mahavikutud reaalitile "Kaalust alla". Mõtlesin, et küll oleks tore kellegi teise raha eest kuskil hotellis aeleda ja mööda spordiklubisid ringi traavida ja spetsialistide käe all ja innustusel kaalust maha võtta ludinal. Pole küll ühtegi saadet näinud, aga paar reklaami, mis silma on hakanud, jätavad küll mulje, et mida vaeva seal neil 150 kilost alustanud härradel siis paarkümmend kilo alla võtta ei ole?! Mul läksid esimesed 15 kilo parasjagu 150 km jooksu peale ludinal maha ja praegu takkajärgi vaadates olid need esimesed 15 nagu üks labane lastesaade. Sealt edasi aga ... täitsa räme.

Patukahetsus

Mana kui palju tahad, mõtle misiganes nippe välja, aga kui ikka viinavõtmiseks pöörab, pole enam miskit parata. Lappama läks, nagu koledasti karta oligi.
*
Alkotarbimine viimastel kuudel on olnud nii olematu, et organism hakkab juba vaikselt arvama vist, et nüüd ongi selle mürgitamisega ühel pool. Nii suutsingi eile oma ihu tabada kaunikesti ootamatult - paar pitsi viina ja hakkas justnagu maitsma. Siis veel mõned toobid ja olingi juba joomane. Veel paar lõuatäit ja olingi sodi. No ja kõige sellega kaasnes muidugi hoogne zakuskademanustamine. Neid viimaseid oli laual lahkesti :-( Pärast keskööd, nii poole üheks, olin juba kustunud nagu eesti rahva lootus pärast 49. aasta küüditamist. Öö läbi oli sitt olla. Otseselt ei iiveldanud, aga magada ka ei lasknud - kuidagi veidralt surus ülesse ja uni oli ka erakordselt hõre. Ja täiesti arusaadavalt on ka praegu korralik ahastus peal. Pole see viinavõtmine ka teab-mis meelelahutus, pärast ei jõua ära kannatada.

*

Ahjaa, eile ENNE pittuminekut oli kaal 95 kg

Nädalavahetusele vastu

Juba kommenteeritud nädalavahetuse hirmus sai täna plaane teha homseks jooksuks ka. Õhtul ju prallele minek ja tuleb oma kilomeetrid kuidagimoodi enne ära teha, pärast peab vaatama, kuidas koju roomata õnnestub joomase peaga :-P Tõsiselt rääkides aga tuleb kärakapanemisest hoiduda kohe verstade kaugusele, muidu läheb selle söömise tagasihoidmisega puhta .... eee... untsu.

*

Reede õhtul tehakse teinekord sauna ka, nii minagi. Rääkimata sauna positiivsest mõjust terviseparanduslikus võtmes (you know - hingamisteed, liigesed, jääkainete väljutamine - that kind of shit), tuleb siinkohal silmas pidada eelkõige kaalulangetamiseks vajalikku dimensiooni. Kõike seda aga ühe sõnaga kokkuvõttes ei saa mööda mõistest MÕNUS!

*

Nüüd siis mass peale kõiki neid protseduure pooluskumatu 94,1 kg

Minor setback

Eile õhtul oli kaal peale jooksu 95,2 kg. Ehkki küll poolekilone tõus, pole põhjust väga rahulolematu olla. Üleeilsele kergelt tulnud askeesi-kangelasteole vastukaaluks oli eile päev läbi sihukene nälg, et jeeli-jeeli suutsin lihtlabast õgimist vältida. Meeletu magusaisu veel sinna otsa. Õnn, et majapidamises tõepoolest midagi magusat ei olnud, muidu oleksin raudselt pannud kõiks korraga põske nagu hamster. Kui aga nüüd suudakski paariks päevaks massi stabiliseerida sinna 95-kilo-kanti, siis see oleks hea platvorm järgmiseks "sööstuks". Allpoole, loodetavasti ;-), sest kristallkuul ennustab nädalavatuseks duubelsünnipäeva (naabritel korraga 31) ja hommikuse kohvipaksu peal olid rammusad rasvarõngad, mis omakorda ei tähenda muud, kui meeletut lipiidide osakaalu tõusu vaatleja organismi koostises :-P Paneme nüüd omavahel kokku need kaks oomenit ja ... näikse, et homme pöörab rämedaks söömaorgiaks jälle.

Seni aga tuleb kiita üle aegade mahedat novembrit - 25. käisin öösel jooksmas, liblikad (sellised koi-tüüpi) lendasid, teod roomasid mööda asfalti, miski tubli 6 kraadi sooja... nagu septembri algus, mitte kadripäev. Jooksmise jaoks ära paremat küsigi! Kui nüüd uue nädalani ka midagi sellist venitab ja kohe mingi polaarkülm koos tormituultega järgi ei tule, peaks jooksuringile veel meetrit 400 juurde nipitama. Siis oleks parasjagu 3x niipalju, kui septembri esimestel päevadel selle "jooksuaja" alguses. Ja millist piina toona see 1,9 km valmistas ... Terve distantsi JOOKSUsammul läbimine tundus iga kord uskumatu eneseületusena ja taastumine võttis aega vaat'-et hommikuni :-/ Aga eks iga maraton alga esimesest sammust, või kuidas see ninatarkusetera oligi?

Uus põhi allpool 95 kg joont

Aga see nõudis ka koletumat askeesi... ma tõesti sõin täna vähe. Pikapeale võib selline dieet muidugi kurnavaks osutuda ja jätkusuutlik pole see ammugi, aga näed, siinkohal aitas päris kenasti. Käsipalli mängimas käisin ka, aga seda tühist aktiviteeti, mis ma sealt saan, pole ma ammu enam üheski kaalulanguses süüdistanud :-). Kokkuvõttes igatahes 94,7 kg. Hakkab juba paranema! :-D /ptüi-ptüi-ptüi!/

Making up, vol 2

Küll täna oli sitt joosta. Kumbki jalg valutas, üks siit ja teine sealt, rinnus valu, õhku polnud ... kuigi ilm oli järjekordselt erakordselt kena jooksmise tarbeks. Ilge jama ühesõnaga. Suure surmaga venitasin Paldiski maanteel ja tagasi, jummala õnn, et Ivo takka sundis, muidu oleksin raudselt viilinud nagu elukutseline luksepp. Tont teab, kas oleksin üldse Harkujärvelegi välja venitanud. Nüüd on aga tegu tehtud.

*

Kui lugeda seda Viljandis püstitatud rekordit üksnes mõõteriistaanomaaliaks, siis tänast võiks käsitleda uue põhjana. Aga ärgem keksigem siin enneaegu ja asjata.

*
95,7 kg

Nädalavahetuse-järgne kolgata on lahti läinud

Esimese päeva ponnistused on selja taga. Eilsete vapustuste kompenseerimiseks karistasin ennast täna koguni kahe jooksuga, päeval pusisin 2,6 km ja nüüd, vastu ööd, naabrimehega koos Paldiski maanteele ja tagasi (5,3 km). Päevasest "soojendusest" hoolimata jaksasin nüüd veel kaunis ladusasti joosta ja saime senistest parima aja sellel distantsil.

*

96,1

*

Läheneb juba nädalavahetuse-eelsele.

Kõik ei ole kuld, mis hiilgab...

1. Ei suutnud siiski ennast söömalauas tagasi hoida;

2. Kaal kui aparaat oli erakordselt optimistlikult seadistatud.

Katsu nüüd siis takkajärgi siis selgeks tega, milline osakaal kummalgi nimetatud faktoril oli, et ma eile õhtul kaalusin 97,6 kg :-( Eks ma sõin ka laupäeval veel peale kaalumist (surmapatt!) ja nii lau- kui ka pühapäeval sattusid kokku erinevate koookidega... Kõigele takkatraavi ei käinud eile jooksmas ka, ehkki oleksin pidanud. Viilisin, esimest korda üle päris pika aja ilma mingigi põhjuseta. Pool ööd sain aega tagantjärgi kahetseda, uni lihtsalt ei tulnud peale (mitte selle kahetsuse pärast, vaid et maalt tulles sai energiajooki joodud tee peal), lisaks kõigele etendasid naabrid pea hommikuni oma viimasel ajal üsna tavapäraseks saanud olmedraamat, arutledes >90 dB helirõhul, kumb neist kahest ikkagi suurem nälkjas ja selgrootu tõuk on. Veel kella kolme ajal mõtlesin, et nüüd, raisk, ajan end linade vahelt välja ning jooksen oma 5 kilti ära, ehk saab siis und pärast seda.

Halloo kosmos, siin maa!

Täna annan esimest korda selle blogi ajaloo jooksul infot "maalt", Suure-Jaanist nimelt. Siimaani on kõik postitused tehtud kodust, aga nüüd siis esimene välisreportaaž.
Üldiselt oli erakordselt edukas päev. Kuna dress oli kaasas, sain oma väikese jooksuringi (mõõtsin nüüd Maaameti X-GISis - 4,4 km) ära teha sõltumata sellest, et päris õhtuks kutsuti veel Viljandisse õe ämma-äia juurde sauna. Käisin siis enne lavale ronimist veel jooksmaski ja nii võisin endale ilma suuremate süümepiinadeta lubada pindi õlutki. Jooksmast tulles käisin kaalul -> 95,2 kg. Oujee, superluks jne! võtsin oma ühte õlut nagu mingit haruldast maiust, justnagu värsket kurki 1987. aasta aprillikuus ja käisin paar raksu laval. Õlu joodud, leilid võetud, kaal ... 95,1!!! Peaaegu oleks suurest sõõmust kohe teise pindi ka sealsamas ihusse lubanud, aga õnneks sain napilt pidama :-) See tähendab siis, et laval higistasin enam kui 600 gr jagu.

Kui nüüd homse päeva ka nii õhtusse saaks, et kolme kilo korraga otsa ei viska, siis võib vist päris kordaläinuks lugdea selle enesepiinamise järjekordse etapi. See olekski üle ma-ei-tea mitme nädala siis esimene kord, kus nädalavahetusel poolt nädala piina ühe labase söömaga korstnasse ei lase.

Peatselt siis lingin siia paar pilti ka, ühe tütrega, teise ilma. Üks illustreerimaks hetkeseisu ja teine seda, kui palju ma kaalusin selle blogi esimese postituse päeval.

Nädalavahetus läheneb, vääramatult nagu jääaaeg

Homme on siis justnagu hukatusse sõit - lihapottide ja muu kahtlemata erakordselt maitsva, kuid ka samavõrra kalori- ning ahvatlusterikka manu. Aga ma pakkisin juba oma jooksuriided ära, võtan homme kaasa ja lähen õhtul jooksma, sadagu või pussnuge!

Tänaseks on pihupall mängitud. Sellest muidugi püha ürituse tarbeks muffigi abi polnud, aga seda juba ette teades tegin päeval väikese jalutuskäigu - lodistasin läbi vihma jalgsi Tabasallu. Endale vabanduseks kinnitasin, et poodi. Ja vot see 6 kilomeetrit jalutamist ilmselt aitas efektiivsemalt. Igatahes teist päeva järjest uus "põhi". Uus kilo ka käsil :-)

95,8 kg

Kevad tuleb, varsti kirsid õides!

Käisin siin jooksmas ja kui lõpetasin, oli 20. november juba ametlikult käes. Ja väljas oli selline kena kevade, et anna aga abi! Mingid koiliblikasarnased sitikad lendavad ringi, kesköö paiku on sooja 4 kraadi ... väga muhe oli joosta. Tuuletu ilm, pilv juba tõuseb ja pimedamates kohtades, kus linna valgusreostus natuke kasinam, vilgub homse selgema ilma prognoosiks mõni tähtki. Mul pole nii lõbus vist joosta olnudki viimase 10 aasta jooksul :-) Kogu sellest ilulemisest võib igaüks vaevata järeldada, et küllap oli mul enesetunne niiheaniihea, et oli mahti kogu seda roosat romantikamöga märgata :-P

*

Aga-aga... nädalavahetus koidab :-( Jeeru-jeerum, ma näen juba oma vaimusilmas koitmas päeva, mil ma Essu-Jaanis erinevatest ulukilihahõrgutistest kapitaalse maorebendi saan... ja adjöö terve nädala rähklemine mingi labase kilokese nimel.

*

Praegu aga nautigem hetke, kuniks seda on. Mass 96,2 kg, mis siis ühtlasi tähistab ka uut põhja (mille saavutamiseks läks siis kaks nädalat. Mahavisatud aeg.)

Kirjutada pole õieti midagi

Kodus konutamine on nii energiaökonoomne tegevus, et ka vähe söömine ei aita kaalulangetamise ideele eriti kaasa. Jookse siin õhtuti nagu mingi sportlane, et päeval sissesöödud kalorid kuskile maha põletada. Käisin täna jälle vaatamas, kuidas Paldiski maanteel tänavavalgustus põleb, seekord üksi (esimest korda siis), kaalurindel aga parasjagu niipalju abi, mille kohta Jänkistanis öeldakse next to nothing.

*

96,9 kg

*

PS: kaal näitas korra 96,6 ka, aga ei hakka seda optimistlikku unenägu kirja panema, muidu tuleb homme veel mingi regress.

*

PPS: käisin täna perearsti manu EKGd tegemas, et oleks ikka kindel, et see jooksmise ajal rinnus tekkiv valu on rohkem välja mõeldud kui et südamest. Paistab, et ongi välja mõeldud, sest massin miskit ei näidanud. Aga massaažist pole ka selle vastu abi saanud, nii et mine võta siis kinni, kas on massöörid olnud abitud või pole osanud ise probleemi õigesti sõnastada. Viimati magan vale padjaga oma käela/õla haigeks? Võibolla on see mingi new-age-shit, et nagu miski parema hüppeliigese/põlve/puusa/muna teadvustamata probleem "peegeldab" sinna vasakusse õlga? Või on see mu must südametunnistus, mis mind piinab nii maisel moel? ;-)

Küll see oli ammu

kui viimati ennast joostes nii hästi tundsin! Lõpus kannatas isegi sammu venitada (no ei olnud spurt, lihtsalt tõstsime tempot) ja üleeilsest ajast veel minuti maha kärpida. Kusjuures jooksu lõppedes oli pulss veel kenasti normi piires (10-sekundi-meetodil mõõdetult 26, mis siis minuti baasil peaks olema miski 156).

Kohe lähen ja ronin kaalule ka, näikse siis, kas pärast seda ka veel nii lusti täis olen ... :-/

*

Nuuh ... polnudki hullu: 97 kg

:-)

Ega siin mingit keerulist saladust olegi - ei maksa õhtul süüa pärast kella seitset ja ka siis mitte röögatult palju. Joosta mõnus ja kaalule ronimine pole ka selline ordiil.

Tegin täna jälle süüa

üle tüki aja ning kohe ka vastavad numbrid. Päris korralik jätk "sellele nädalale".

98,3

Rollercoaster it is

või nagu San Francisco tramm - sõit käib okseleajava intervalliga üles-alla. Viimasel ajal muidugi üles rohkem kui alla. Kui kolm üles, siis suure hädaga poolteist alla. Aga nagu varem märgitud, on "see nädal" nüüd läbi ja ehk saame üht pikemat allamägesõitu nüüd ka näha.

*

97,3 kg

Koleda nädala mitte vähem kole lõpp

Nüüd on see siis läbi. Lõpuks. See kuradi nädal, ühelt söömalt teisele, üks hullem kui kolmas... Käsitlematu!

Täna toksisin käsipalli jälle kaunikesti kasinalt, nagu see kahjuks viimasel ajal normiks kujunenud on. Ja et seda vähestki käsipalli mõju kaaluvõtmisele kuidagimoodi nivelleerida, sõin ämma-äia juures kõhu pärast seda kenasti täis :-( No mis teed ära, kui ämm on kokanud ja lauda katnud, nagu see parematel kolhoosipidudel eales olnud. Vähemasti kärakast suutsin loobuda, asi seegi.

Kaal 98,9

Täiesti vastav õhtusele söömiskäitumisele. Fuck.

Visalt läheb, aga õnneks ikka läheb

kuna õhtul oli küllaminek plaanis, pidin jooksmise osa juba päeval ära tegema. Jooksin ka oma viis versta kohusetundlikult ära. Peale jooksmist oli lausa lust kaalule ronida - 96,5 (nn põhja kordamine).

Siis aga see titevarbapidu ... väga ilus plikatirts oli ja süüa anti ka. Õnneks suutsin kõige suurematest ahvatlustest loobuda, aga kilo jagu sain ikka makku. Tüki kookigi pureisn ära väikese jäätisega, see oli siis Elsa soovituse kohaselt mitmekesistamaks oma dieeti ;-)

See tabelisseminev mass oli nüüd hetk tagasi 97,5 kg

Viie-versta-mees

See üks kord polnudki mingi algaja õnn või uskumatu anomaalia - tänane õhtu näitas veelkord, et ma olengi võimeline 5 kilomeetrit järjepannu jooksusammul läbima ;-)

Küll oli see kole alustada ja kilomeeter enne lõppu oli ka kange tahtmine lühemaks lõigata, aga viimaks oli juba täitsa talutav. Ehkki jooksma oleks pidanud vähemasti 15 versta, et kõik see energia ära saaks kulutatud, mille suukaudne manustamine napp kolmveerand tundi enne jooksmaminekut lõpetatud sai. See on ikka kuradima uskumatu nädal - iga päev on miski söömaorgia kuskil kokku lepitud. Küll oled ise kellelgi külas ja küll trügivad külalised sulle endale koju. Selge siis, et lipiidide hulk ihus buumib.

*

Selliste vastakate mõjurite toimel sain täna kaalule numbri 98 kg

Parem, kui eilaõhtane +300gr, kuid siiski kaugel "põhjast". Mõelda vaid, et see polnudki nii ammu, kui ma unelesin siin 95st kilost :-( Lausa õudusega vaatan siin tulevate päevade peale, sest homme on järjekordsed titevarbad ja ülehomme ämma juures miski salapärane õhtusöök... Kui suudaks kuidagimoodi nädalavahetuse üle elada nii, et sada täis ei viska!

La' persetki!

nagu prantslased ütleksid...

Häda on ilmselt vedelikukoguses, mis kehas ühel või teisel päeval on. Söömisega olin ilgelt "korralik" täna - viimase taheda asja sõin ca kella 17 paiku. Aga enne mängu jõin ligemale liitri (sh ka energiajook), mängu ajal ka natuke ja pärast mängu natuke. Mängus osalemine oli episoodiline (nagu ikka) ja pika aeroobse töö asjus suurt abi muidugi ei andnud. Tuleb ikka korralikule kurgi-kapsa menüüle üle minna ja oma 5 versta iga õhtu kohusetundlikult ära joosta, miski muu siin ei aita.

98,3

Uued jooksuringid

Naabrimees, va' spordipoiss meelitas mind täna eneseületusele. Hoolimata sellest, et ma suht-koht äsja söögilauast tõusnuna (katsikupidu) suurem asi jooksuhunt polnud täna oma meelest, sai joostud Paldiski maanteele ja tagasi. Kes seda kuskil regio atlases või Maaameti X-GISis mõõtma ei viitsi hakata, siis teadke, et kokku 5,3 km. Ma ausalt ei mäleta, millal ma viimati ühekorraga nii pika maa joostes läbisin.

Mass oli 98,3 kg. Söömine tuleb ikka päris järgi jätta, eriti see õhtune pidulauas istumine.

Meteo vol 2

Üksvahe sadas siin nii laia lund, et ma uskusi kuulvat mütsatusi kui räitsakad terrassile lagesid :-) Auto rookimine lumest oli nagu kilplasetöö - vaevu jõuad ühe akna pealt lume maha lükata, kui teisele poole minne avastad, et su äsjane töö on just nõnda lumine kui polekski sa üldse pühkinud. Aga ilmaennustus löubas õhtupoolikuks juba lahkesti vihma, nii et ma ei hakka tänava rookimisega üldse ennast erutamagi.

Algab pikk tee düünides

et saada tagasi vähemasti sinna, kus ma veel üleeile oli oma kaaluvõtmisega. Vaene oli joosta täna ja mis sellest jooksmisest rääkidagi - terve päev oli sitt olla. Ja mis ma eile siis nii väga ära sõingi? Üle keskmise tervislik menüü, ainult 3 õlut seda vürtsitamas.A' nüüd, näed, on täpselt need kolm kalja mul naha vahel ja enam kui kindel, et selle ekstra pooleteise kilo mahasaamisega saan siin veel kurja vaeva näha. Raplen nädalakese,e t jälle 97 peale jõuda, selle asemel, et sealt edasi punnitada.

Praegu siis 98,3 kg.

Ootan juba kolmapäeva, siis Viljandisse sõiduga käsipall, äkki on abi.

Saab siis nüüd nalja näha

et kui kaua selle "tagasitegemiseks" aega kulub.

100,2

Nädalavahetuse rütmis

Olin täna söögiga õite tagasihoidlik. Käisin käsipalli mängimas. Hilja õhtul veel jooksmas ka (küll kasinad kolm versta ehk). Aga ikka ei suutnud eilset vahvat tulemust korrata.

*

97

*

Milles siis nüüd asi on? Ennevanasti võis käsipallisõitude puhul täheldada erakordselt soodsat mõju kehakaalu langusele - kas nüüd on siis viimased sõidud nii lüheldased olnud ja peab tunnistama, et sõit ise rohkem kaalusäästu annab kui see törtsuke käsipalli, mida neil puhkudel mängitud on? Või on ikkagi see nädalavahetuse needus puhtakujuliselt, kui ka suudan toiduga üldse mitte priisata? Ei tea. Ja eks sa katsu siis mitte morjendada lasta end sellest!

*

Jooksmisest on paras väsimus ihus (ja väga tõenäoliselt peas ikka ka) juba. Sääreluudel on põlveliigese juures mingid valusad kohad tekkinud, sellised põletikulised. Ei reageeri enam ketoprofeenile piisava ulatusega ja ega päris täpselt aru ka ei saa, MIS see, kurat, seal õige häda teeb siis!? Minu kasinate anatoomiaalaaste teadmiste juures ei oska arvatagi, millise ligamendi kinnitus seal olla võiks või on seal hoopistükkis luuümbrisesse miski väsimuseviga tekkinud. Pagan seda teab. Siis veel see õlahäda - jooksmise ajal hakkab teinekord ajama sellist imelikku valu vasakusse õlga, kuskile deltalihase taha-alla, sinna abaluu poole. Täna oli nagu selline tagasihoidlik valu algatuseks lausa südamepiirkonnas, südamest veidi nagu kõrgemal. Päris veider kohe. Jalgu pean minema näitama ortopeedile (väga tõenäoliselt ArtoSportKliinikusse, viimati saan veel Rahu Madise jutule) ja ega see liiga teeks, kui laseks perearstil ühe EKG trükkida. Saaks vähemasti rahu, kui massin miskit kurja ei näita ja järgmine kord kannataks ilma inisemata lihtsalt ära, kui mingi totter valu peaks ilmnema.

"Karulõks"

börsil nimetatakse karulõksuks pikas langusetrendis kuskil seal esimeses veerandis toimuvat pisukest korrektsiooni, mis nõrgemanärvilised ja vähemkogenud investorid ärevile ajab ning ostma paneb. Esimeste lollide ostuorderitele järgneb aga kohe see ülejäänud kolmveerand kogulangusest... Tihtipeale nimetatakse ka "surnud kassi põrkeks". Mul näikse miskit sellist (küll äraspidiselt) käes olevat.

*

Mass 96,5 kg

*

Et nagu nädalavahetuse sissejuhatuseks supertulemus ja puha, aeg eufooriaks ja kõik need muud rõõmukilked. Siis aga ... pikk ja pidev kaalutõus :-/

*

Homme on muidugi käsipallimäng ka. Sõit ei ole pikk (mäng Arukülas), nii et see ei anna režiimi sättimisel vist suurt abi, aga kui õnnestub end natuke aega mängus hoida, siis mine sa isahane tea! Pühapäeval on seevastu aga külalisi oodata ja no siis pole pääsu...

*

Jooksmas käisime ka täna, vastupidiselt varasematele prognoosidele. Enamas osas olid kõnniteed, kus me jookseme, lahti lükatud, siin-seal küll lihtsalt segi tambitud, aga saime hakkama. Lahtilükatud osa peal oligi parem joosta kui kuival asfaldil - väike lumekiht absorbeeris osa põrutusest ja minek oli kui metsa all :-) Need lahtilükkamata osad aga käisid väheke hüppeliigese peale. Häda ei teinud, aga jalga pidi rohkem pinges hoidma ja junn oli kõik-see-aeg jahe, et viimaks väänab või libiseb.

*

Ja niisama peast arvamine on osutunud tagasihoidlikuks - kui seni sai jooksupäevikusse kirja pandud 4,6 km selle distantsi kohta, mida me siin jooksnud oleme, siis eilaõhtane täppismõõtmine Maaameti X-GISis näitas, et see pole kindlasti vähem kui 4,9. Ennemini paarkümmend meetrit enamgi. Tühised kolmsada meetrit, aga mehe jaoks, kes kaks kuud tagasi vaid üüratu enesesalgamise läbi suutis hoida jooksusammu kogu 1,9 kilomeetrisel ringil (no et ei läinud sammu), on see ikka arvestatav areng.

Meteo

täna õhta jääb jooksmine ära, päris kindlasti kohe, sest ... tuleb minna suusatama! :-O Sihukest jõululund langeb juba ligemale pool tundi, et hullem kui multikas. Teise korruse aknast ei paista Tabasalu klint ka enam kätte.

Muidu aga ... värisen siin nädalavahetuse ees. Teen plaane ja märgin lubatud söömakordi kalendrisse :-P (ega neid, raisku, ülearu palju ei ole ju!). Bondi(ini) ja sellest lineaarselt tuleneva naiivikuna kujutasin siin paar päeva tagasi ette, kuidas ma hiljemalt laupäeva õhtuks purustan vabalangemisega 95 kg "põhja" ning saan endale preemiaks lubada kauni õlleõhtu. Uutes oludes tuleb oma kontrahid aga üle vaadata ja olgu siis nii, et see jooma tuleb alles -20kg rajajoone ületamise järel. Et ei peaks esimestes postitustes sorima hakkama, olgu kohe öeldud, et absoluutnumbrites on see siis pärast 92,9 kg tasemest läbivajumist.

Uitmõttena veel selline tähelepanek, et oleksin ma nasdaq OMX taanilinna börs, siis oleks mu mass praegu miskit 34,7 või sinnakanti ;-)

Päev askeesi

ja olengi rajal tagasi.

Mass 97,1 kg.

Aga see oli ikka piinarikas küll - kõigile muudele ahvatlustele lisaks tõi naisuke õhtul veel Loiri-pagarist kooke ka ... erinevaid /kuuks!/ Mmmmmm... nagu ma ei mäletaks vanalinna päevist, kui taevalikult need maitsesid ... želeega kaetud kohupiimakook, kirsikook /koola jookseb kosena/ ... ääää ... gaagggggh /lämbub/ :-S

Uskumatuid jonksakaid ikka viskab see massikõver sisse. Varasematel nädalatel oli sellel lineaarsel graafikujoonel eriti polaarselt jälgitav just nädalapäevade rütm - laupäeval-pühapäeval viskas ikka kilo-poolteist ülesse (kui mitte kaks). Viimased nädalad on läinud sujuvamalt ja hakkasingi siin juba õitsema, mõeldes, et sain stabiilseks nüüd selle asja. A'sittagi! Niipalju kui ka ei tahaks, ikka ei õnnestu vältida legendaarse Raul Naritsa mitte vähem legendaarset hoiatust mitte elada "ennastsalgavat elu". Jo siis nii see minema peabki.

Parafraseerides siin paari päeva tagust rõõmuhirnatust, oleks siinkohal aus tõdeda, et sellisel moel ... õlleõhtu - wach me go!

98,6

jajaah... eks kunagi kirjutan, kui tuju on, mida käike siin täna söödud sai.

Kannatust-kannatust, hädasti tarvis

hommikul näitas kaal korra isegi sellist ulmenumbrit nagu 97,1! Suudaks nüüd ponnistada veel paar kilo maha, siis saaks juba tuleval nädalavahetusel õlut lasta :-P

/tean küll, et selline ette ära kilkamine kõik pekki ajab, aga ikkagi/

*

*

Ulme jätkub. Õhtu käes ja kaal ikkagi 97,1 kg!!! Aga eks oli selle nimel kole ponnistamine ka. Lisaks käsipallile (kus küll olude sunnil minu aktiviteet lühiajalikseks jäi) käisime Ivoga jooksmas ka. Ja kuigi alguses ei mõelnud enamast kui nn uue ringi 3,5st kilomeetrist, siislõpuks lasime ikka oma viimasel nädalal kasutuses olnud 4,6 ära :-) Ivo olla planeerinud "koduringi" 1,9 üldse maksimumina ette võtta, aga näed'sa, parmini läks!

Õlleõhtu - here I come! :-D

Püsib

õnneks. Kröömike isegi kahaneb :-)

97,5

No kurat, kas saab või ei ole!?!

Pisukese ettepiilumisena võib öelda, et kristallkuul näitab täna ööseks lisaks selgele ilmale, peaaegutäiskuule ja krõbedala külmale ka uut "põhja", mis võib märkida niisama uue märgi kõrval ka miinus viieteist kilo kättejõudmist :-) Ja seda kõike lõppeva nädalavahetuse kiuste.

Ma olen siin endaga kontrahi teinud, et kui kaal on alla 95 kg, teen ühe korraliku õlleõhtu. Joon kohe kõhu õlutit täis ja söön suitsuribi peale. Vahelduseks suistuseakõrva ja soolapähklit ja salaamivorsti ikka ka. A'peamiselt ikka õlutit. Kohe sula Aleksandrit, klaaspudelist ja puha. /kuuks!/ :-)

Täna oli ka üle mitme päeva jälle hea lahe joosta - tegime selles vaikses krõbedas külmas päris kena ringi arvestatava tempoga ja polnudki sellist tunnet, et üks samm veel ja jõuangi surmavarju orgu. Nüüd on üks raks sauna juba selja taga ning teine veel tulemas. Mmmmm... nii võiks iga päev ennast kosutada, aga töötu mees ei jõuaks siis EEle arvet kinni tampida.

Pealkirjas esitatud retoorilisele küsimusele vastust andes võib tõdeda, et "saab" :-D 97,6 kg

Eilse eest

Nii, eilne kaal on siin üles tähendamata. Seda viga paranadades peab kirjutama numbri 98,6 kg. No veel on alla 99 aga kauaks sedagi enam?

Pagana nädalavahetus ja igasugu istumised :-)

98,5

mida oli ka arvata ja võis karta sellest pudelist veinist, mis siin kahepeale ära sai joodud õhtul ja ... taaskohtumisest peotäie soolapähklite ja paraja jupikese toorsalaamiga sinna veinikese manu :-/ Nõrkus on minu keskmine nimi, mis muud.

Külmad ilmad

Käisin siin poole öö ajal veel jooksmas. Ühtepidi oli päris kena - ensetunne oli hea (jooksin kohe paarsada meetrit enam, kui siin viimasel ajal tavaks :-) ja taevas oli selge, tähed särasid mis hirmus ja kuu oli seliti. Aga külm oli - lombid lausa jääs, tuul kah. See loode/põhjatuul, mida siin ilmaennustuse kohaselt pakutakse, puhub nii kenasti seal kuskil poole jooksudistantsi peal otse kurguauku üle lageda Harku järve uue pika sirge peal ja vähemasti homme on seesama jama. Naabrimees ka otsustas selle nüristava sörkimise asemel võrkpalli mängima minna ja ega ma teda püha ürituse reeturiks pea. Tal ka natuke emotsionaalsem õhtu siis. Ise ju samamoodi kolmapäeviti käin käsipalli vaatamas pingi pealt (enamasti). Ehkki küll see nädal oli paus, tuleb see-eest järgmistel nädalatel kaks mängu nädala kohta - Arukülaga peame ära mängima karika veerandfinaali kodus-võõrsil ja meistriliigas samamoodi kaks mängu. Kesse kurat nii palju sõita viitsib, ah?

Kaalu peal oli üle tüki aja positiivsemat sorti üllatus, ehkki ma päeval lisaks tavapärasele menüüle ka kümmekond soolapähklit endale lubasin (no küll olid kuradi head!). 98,1 kg.

Asjast. Lühidalt.

99

Näljane räägib ikka leivast

ja kaalulangetaja salatist.

Lõuna ajal teed marinaadi (eriti defloreerimata oliiviõli, mesi, veiniäädikas, inglise sinep, chillikaste (ja jumala eest mitte magus!), sool, seitse-kaheksa rosmariiniokast peo vahel sekka hõõruda) ja viskad selle mögla suurele broileri rinnafileele. Siis on mõneks tunniks rahu majas. Las see kana tiss vedeleb seal mahlas lausa köögilaua peal, pole teist tarvis külmakappi ajadagi.

Kui päris asjaks läheb, siis:

lõikad 6-7 redist sektoriteks (või ratasteks, kui sulle nii rohkem maitseb);

vahelduse mõttes paned praeahju sooja, sätid nii 200 C pääle, siis jälle väits pihku;

ühe paprika viilutad 2-3 cm pikkusteks kaunikesti õhukesteks viiludeks;

peotäie marineeritud kurki paprikaga samasse formaati;

apteegitilli (moodsal ajal on selle aedvilja nimi fenkol, poesildil lausa fenkool (?)) hakid imeõhukesteks liistakateks (ja selle jaoks peab sul ikka terav, ma mõtlen TERAV, nuga ka olema, sest ega's iga tuntsliga saa süüa ju üldse teha) ja koguseks võtad hakitud kujul paar supilusikatäit;

Kuskil seal kurgi geomeetrilise ümberkujundamise järel on ahi parasjagu palav, sätid teise siis grillirežiimi ja ajad kana ülemisele siinile solaariumisse.

Nii, nüüd võtad oma kõige suurema salatitaldriku/-vaagna ja pillud kõik seni katkilõigatud asjad sinna pääle. Siis võtad panni ja paned selle pliidile (mitte saltivaagnasse, kurat võtaks!), kuumaks, mehise peotäie kõrvitsaseemneid röstima. Kui esimesed praksatused pannilt tulevad (signaliseerivad seemne paisumisest ja kesta lõhenemisest), keerad praeahjus vedeleval tissil teise külje. Kohe viskad ka kõrvitsaseemneid panni peal paar korda ringi (kui ei mõista, segad pannilabidaga nt). Võtad pannil tule alt, küll ta seal jääkkuumuses röstib. Vaatad ahju, et kana ei kõrbeks (lased grilliga ainult ilusa jume peale, et sa jumala pärast ära ei kõrveta ega kuivata!). Kui on mõlemalt poolt parasjagu tooni võtnud, keerad praeahju nulli, aga kana jätad ahju järelküpsema, ahjuuksega ei lehvita.

Kastmeks õli (ikka see eriti neitslik), veiniäädikat, imepeeneks hakitud (või pressitud) küüslauku, soola, mett. Klopid või raputad korralikuks emulsiooniks.

Nüüd rebid paar head peotäit jääsalatit suupärasteks tükkideks ja kui on, viskad juurde lambasalatit ja/või lollo rossot või mida iganes salatilehte sul ka hankida pole õnnestunud, sinna kõikse suurema taldriku peale. Segad kogu seda juurikavärki peoga väheke. Nüüd on aeg lind ahjust välja lasta - lõikad sellest parajad viilakad. Siis viskad rohelisehunniku pääle lindu ja teri ikka kordamööda segamini ning kõige otsa triibutad kastme.

Ja ei jäägi muud üle, kui söö ja ainult inise mõnust (justnagu mina).

Kogused on kahele.

Paar näpunäidet (vinkki, nagu hõimuvelled tabavalt sõnavad) ka: kui sa apteegitilli aniisimaitset ja -lõhna ei talu, kasuta nt rukolat (annab ka sutike särtsu muidu lamedale rohelisele); ära sa kana jumala pärast liiga ära kuivata ahjus, enne olgu seest väheke vedel; salatit rebi taldrikusse otse külmikust ja vahetult enne lõplikku segamist (siis ei närtsi ära, nagu sel raisal kombeks on, eriti veel kokkupuutes sooja sihvka ja linnufileega); veiniäädikas võib olla hele, tume, roosa, miks mitte ka balsamico (ise kasutasin vaarikamaitselist); kui tahad eriti POSH olla, võid jaurata ka vutimunade ja/või saiakrutoonidega.

Ja kogu selle übertervisliku õhtusöömaaja finaaliks pulgapealt 99 :-)

Väike hirm on

ei taha kohe kaalule ronidagi, sest ega's enesetunde järgi sealt miskit head tulemas ei ole :-/

Kuidagi ei saa sellest 100 kg joonest kaugemale, et reedel mahaaetud habemele püsivamat õigustust saada. Täna käisin takkatraavi juuksuris ka, pole kohe päris hulka aega nii ludu peaga olnud kui pärast lõunast pügamist. Usutavasti 2 aastat pole nõnda kasinat frisuuri kandnud.

Kaalul numbrid 99,4

Nigu naela taga kohe! :-( No mis kuradi oksakoht see on siis, et üldse ei edene?

Lõpuks vajub ikka ära

Pühapäev. Justnagu ohutu igasuguste prallede ja söömade-joomade koha pealt, aga võta sa näpust! Kodus eilsest õhtust saadik naisukese tehtud eriti hea kook vedelemas. /kõrisõlm tegi "lõnksadilõnks"/ Naabrinaine tegi imemaitsva õunakoogi. /kõhukorin/ Teadagi, kuidas see päev läks.

Et natuke helgemat nooti ka sekka viskaks selle hala juures, tuleb mainida, et käisime lastega jalutamas (naabrimees oma jaoga ja mina oma klooniga). Sealjuures konkurentsitu päeva nali tuli minu võsukese suust, kes teatas ühel hetkel, et: "meie Jennaga käime käest kinni, võtke teie ka käest kinni!" No hallooo!?! Vähe sellest, et me iga jumala õhtu-ööse külarahva imestuseks jookseme küla vahel sihitult ringi, siis nüüd käsikäes päise päeva ajal ringi tuterdades poleks ka käsi piiblil või pea pakul vandudes ükski hing uskunud, et see pole meie aplombiga kapist väljatulek... ;-) Nii et seekord jäi ära.

Mass seekord 99,4 kg. Mis siis veel oleks saanud, kui oleks suutnud kookidekiusatusele vastu panna :-) ?

Nädalavahetus

...koos oma klassikaliste ohtude ja karidega on käimas. Nagu eile ähvardatud ja kardetud - naabriplika sünnipäev... Olgu-olgu, et ei söönud palju (kaks lehttaigna-viineripirukat ja kartulisalatit ja pool (õnneks väikest) torditükki), aga see vähenegi oli juba ülearu, sest tegelikult polnud ju vaja. Olin vajaliku õhtuse korra kenasti kodus ära söönud, tervislikult ja puha - ilge nälg oli, aga ikka mämmerdasin veel laual aurava söögi juurde toorest taldriku peale teha.

Pärast tihkusin jooksu ajal naabrimehe rinna najal nutta, et küll, kurat, on raske sellist režiimi pidada, et ikka mõikaks ka... ikka lipsab selliseid "viineripirukaid" sisse valel kellaajal ja küll on neid kordi, kui avastad end jälle söömas justkui oleks eesmärk maorebend ja poolteist tsentrit kehakaalu juba samaks õhtuks saada... Ekspressis oli kohe üle lehekülje artikkel ja paar case study't just meeste söömishäirete kohta. Hirmuga lugesin algatuseks, aga rõõmuga tõdesin lõpuks, et pole mul häda ühti - oksendama pole kukkunud pärat ühtki "õgimist", toitu prügikasti ei viska ja ainult kapsast-munavalget-kanarinnafileed ka ei söö. Kuigi-kuigi - tuleb tõdeda, et eks mu stardikaal oli paljuski (enamuses, kui aus olla) tingitud stressisöömisest. Miski erand polnud peale südaööd raske maotäie söömised. Ja ma mõtlen RASKE. Mitte et siis praegu stressi poleks (on, ja kuidas veel!), aga millegi üle peab ju inimesel elus kontroll ometigi olema!

Joosta oli kaunikesti muhe, nii venitasimegi jooksu sadakond meetrit tavapärasest pikemaks.

Mass 99,6 kg

Kurat, küll tahaks teada, KUI hea oleks joosta teist samapalju veel kergemana, kui ma täna juba olen, ah?!?

PS: naabrimehele tuleb kulpi lüüa, et ta viitsib minuga öösiti jooksmas käia. Nagu kaks öökulli.

täiesti tavaline päev

Kena, et täna reedele omaselt joomaks ei pööranud ega muidu mingit söömaorgiat ei toimunud kuskil. Aga küllap homme see-eest on naabriplika sünnipäev :-/

Tavaline jooks.

100,4

Enesetunde järgi ootasin paremat tulemust. Ja siit järeldus, et enesetunnet pole neis asjus suurt mõtet usaldada.

Nädalavahetusele vastu

Eilsed kurvad kaalumistulemused sundisid täna kohe mitu korda jooksma. Päeval käisin oma vana armsat koduringikest jooksmas ja nüüd öösel veel korra. Sedapuhku pikendasin seda koduringi veel 2,5 peale. Loodetavasti aitas õhtul söödud pelmeenide vastu ka rokikohvikus nauditud Kimmo Pohjose ning KTU üliäge live kus sa oma hiiklaslikku pärapoolt õõtsutatud. Täiesti arusaamtuks jäi seal aga "soojendusbänd", kelle esinemise lõpus kostis kogunenud rahva seast täiesti eksimatult üksmeelne kergendusohe. Ja ma ei liialda siinjuures. Sest kui see polnud sitt, siis ma ei te mis seda üldse on. Aga see selleks, kaalule nüüd!

99,7 kg

Salamahti lootsin paremat, aga ei tohi nuriseda.

Luhtunud lootused

Kui eile lootsin, et tegemist on platooga, siis täna selgus, et keset platood on täitsa korralik kaldeera... ja seda kõike käsipallikolmapäeva (mis ometigi ju alati nii kenasti aidanud on) kiuste. Omast arust olin küll viks ja järgisin igati seni edu toonud režiimi, aga näed'sa siis.

100,3

Nii hoida!

99,7

Loodetavasti on see nüüd siis see "platoo", milliselt tasemelt toimub järgmine kuristikkusööst (kui kujutleda minu kehamassi dünaamikat lineaarse graafikuna).

uued väljakutsed

Nüüd, kus massimõõtmise aparaatus on korra näidanud juba selliseid imenumbreid, et minu grafomaanlik sooloetendus on saanud lausa esimese kommentaari julgelt kõhnukeselt, ei saa ma ometigi loorberitele puhkama jääda! Kes seda küll enam mäletab, aga tuletagem meelde, et algselt väljapraalitud eesmärk oli ju kokku -30 kg, mis tähendaks jõudmist 82,9 kilogrammini :-S No ja sinnamaani on veel aega kuid ja kuid... Paraku.

Täna siis 99,8 kg mis taustsüsteemi arvestades polegi ju teab-mis paga resultaat. eks sai tavapärastele söögikordadele lisaks naabripere printsessi sünnipäeval paar tükki pitsat (õnneks väikesed) sisse virutatud ja kass-arturi-kooki ka paar viilu, aga peamiselt suutsin piirduda siiski arutu arbuusineelamise, morsikulistamise ja kohvilürpimisega. Tort (kindlasti imemaitsev) jäi seekord puutumata. No kas ma ei ole vapper, ah? :-) Need neljaastaste sünnipäevad on ikka ilge nuhtlus paastujatele. Jummala õnn, et pererahvas polnud kärakat kuskile kapinurgale sättinud, muidu oleks raudselt lappama läinud...

Oioioioi! (valimisteteemaline postitus)

... /kandev vaikus, pea norus, lavalt ära vasakule/

??? mis siis nüüd õite toimus Tallinnas? Ma ei uskunud, et Lasnogorskis nii palju sibulaid pesitseb, ma ikka olin seni arvamusel, et seal on kenasid venelasi ja normaalseid inimesi ka. Aga pole.

Kui gerontoloog Vassiljev ja vene kriminaalide jooksupoiss Boroditš korjavad siin paesel pinnal kordi rohkem hääli kui "suurparteide" esinumbrid, kui KE teine mees (teine, ma rõhutan) saab rohkem hääli kui terve Reform seal oravapesas Tartus kambakesi kokku ... Eestimaa inimeste asjud on selgelt mädanenud. Kas üks südametunnistus ei maksa Tallinnas täna enamat 1000.- kroonist või võrgutäiest küttepuudest? Valija hind on 40 kg kartuleid? Nii palju ei saa Tallinnas ajudoonoreid (ja veel ellujäänuid!) ju ka olla? Halloo?!?

99,7 kg Mis sitta rõõmu sellestki, et aastate takka olen jälle lambakaalus?

Iga tõus on uue languse algus

nii ka kaalutõus. Postituse sissejuhatus kõlab nagu Savisaare mantra aastatel 2006-2007, kui Ansipi valitusel läks niiiii hästi ja pappi voolas riigieelarvesse kui Iguassu joast...

Kaal aga, mass küll õigemini, on täna õhtuse seisuga 100,7 kg !!! Uues kilos jälle. :-)

Peale saunakaalu LCD-ekraani on ka maisemaid asju, mis teatavast progressist räägivad - nt üks püksirihm, mis juba 2 auku tahapoole tahab võtmist, kui on plaan pükse jalas pidada. Ja need on parasjagu pikad auguvahed, ma ütleks :-P

Veel 10 miinuskilo ja ma hakkan edulisesti mahtuma Baltika näidismudelitesse jälle. Oh seda pidu siis!

No on mul aga lööki .... tagasilööki!

Sõin õhtul koos naisukesega kõhu täis ja siin see on -> 101,7 kg

Õhtune ärevusehetk

Päeavase eduloo kestmine olekski liiga ilus olnud... Sellegipoolest sain uue ametliku "põhja", küll napilt paarisajagrammise, aga ikkagi. Eriti tähelepanuväärne on see veel õhtul hilja söödud kommi, šokolaadi ja jäätise taustal. Toitumine on varasemast ikka nii kardinaalselt erinev, et ma nimetan siin üht kompvekki juba millekski märkimisväärseks... :-/

101,4 kg

Ebausu kiuste

Eelmine kord, kui päevastest kaalumistulemustest kiresin, läks üsna nuseriti - õhtuks oli sihuke kõht ees, et hoia ja keela. Risti vastu igasugust ebausku teen seda nüüd uuesti.

Päeval 100,6!

Niimoodi olen juba õige varsti lambakaalus ja pean selle lõua utsa kasvanud rebasesaba maha pügama (nagu siin kõva häälega välja hõigatud on)! :-P

Uus reks!

Törts käsipalli aitas täna päris kenasti, eelkõige ilmselt seepärast, et käsipallikolmapäevad sisaldavad viimast söögikorda kuskil kella 17 paiku (kui ma olen suutnud tubli poiss olla). Päeval sõin küll mehiselt - hommikul tugevalt ja lõuna ajal ka sõbraga pubis täitsa arvestatav pubipraad. Teel Viljandisse sõin veel leiba ja toorsuitsusinki, aga sellegipoolest ... 101,6!

Kurja!

Kõik ei ole kuld, mis hiilgab - seda näitas ilmekalt üleeilse kaalumise võrdlus eilsega.

Ega's tänagi midagi otse kiita lugu polnud. Õhtusöök sõprade juures kella 8 paiku. Ahjus tehtud metskits, lisaks põdramaks ja -keel. Et ratsioonis ka hädavajalikku tärklist oleks, siis ikka ahjukartuleid ka. Magustoiduks küpseõuna vaniljekastmega. Kõlab nagu kaalujälgija menüü? Mkmk. Aga eks eilse kaalumise ehmatus oli ikka suur ja motiveeris veel peale südaööd jooksmagi minema. Abi oli, (suurem) osa eilaõhtasest ehmatusest on läinud jälle. Ja abiks siin ka mõõdukad kogused kõige eelnimetatud ja väga maitsvalt valmistatud metsaandide tarvitamisel.

102,1