Lühidalt

5,85

meets

85,7

KILO(meetri)D

Ühtesid täna 6,83 ja teisi 86,2

7 kuud

on siis nüüd möödas selle blogi algusest. Seitse kuud ja kakskümmend kuus kilo. Projekti eesmärgi poole liikumiseks tehtavad pingutused on muidugi vahepeal kaunikesti laialivalguvaks osutunud, ettekäändeid selleks on otsitud meteoroloogiast ja mai-tea-millest veel. Kohati on edu olnud juhuslikku laadi. A'mis sellest.

Täna siis 44-ja-poole minutiga (sh põiepeatus ja paeltesidumine) 6,83 km koos naabrimehega ning paar surakat sauna ka.

86,2 kg

Uus nädal on ees. Uus ja paljutõotav. Tõotab kohe igast' asju. Lühikesi ja loodetavasti ka pikki. Järsku läheb päris nii, et satun edaspidi üldse harva siia oma mõnekümne teada-tuntud (sinu ka, Inga, ma tean küll, Kass kaebas ära!:-) ja tundmatu lugeja rõõmuks/ehmatuseks ropendama. Tegelikult oleks ka aeg.

Offtopic

Who could'of quess?

Kurimuri lehelt säherdune jutt.

Mängujärgselt

kaal

86,7 kg

Mäng läks lõpptulemina persse. Ühe sangaga lõpus ära väristada ... no mai tea. Viimase minuti mängisime/mängiti kolmekesi 6 vastu (ja selles ei saa üldse kohtunikke süüdistada). Oma viga puhtalt, et üldse sinna lõpu peale jäi, sitt ja kusi, ma ütlen!!! Kui viimase 20 minutiga visata 4 väravat (terve mängu kohta tuleks ju niimoodi ainilt 12 kolli!), siis ei saagi ühtegi mängu võita. Juhi sa siis viiega, nagu meie, või kümnega. True heartbreaker You know... Loe SIIT kui muidu ei usu.

Ettevalmistused

homme on see kaunis päev, mil läheb lahti meistriliiga veerandfinaalseeria. Võõral platsil algatuseks, aga see on vist isegi hea, sest jooksval aastal oleme nendega võõrsil paremini mängnud kui oma koduturbal. Sellega muidugi need "head" asjad ka lõpevad selle vastasseisu eelanalüüsis. Võistkonda pole meil viimasel ajal üldse enam olla, noored on kohati nii lödid, et lausa itk tuleb peale. Mõned on koondisekutsetest (omavanuste- ja täiskasvanute laagrid) nii ära tõusnud, et selgelt sub prime mängu tehes lihtsalt irvitavad veteranide pahameele peale ja panevad treeneriga ehtteismelistena tuima. Mõni on muidu "soojenduse maailmameistrid" - lõhuvad palle ja poste, aga kui mänguks läheb, siis ... pehmeltöeldes ... ei olegi midagi öelda. Sõnaga, mul on päris hirm selle homse asja osas.

Ettevalmistusena, nagu pealkirjastatud, käisin naabrimehega jooksmas. Toksisime natukene siin lähistel ja järve äärde päris lumisele "murdmaale" ei läinudki. GPS näitas 5,02 km.

86,9 kg

Back on track

jooksin jälle. Täna koos vaatlejaga, aga ta vaatles mind peamiselt tagantpoolt ja ühel hetkel ei ulatan'd üldse enam vaatlema, sest ma jooksin keksmise osa distantsis omas tempos, tema sai jälle kuud vaadata ja tähti senikaua järve ääres ja niisama jalutada. Väga romantiline.

Kuna esimene otsa ja natuke tagasitulekut ka oli keskmisest aeglasem, siis oli jaksu jooksu pikendadagi täna. Umbkaudsed mõõtmistulemused näitavad, et joostud sai kokku >6,8 km. Mõõtmistulemustest erinevalt päris täpselt väljaselgitatud kehamass oli

86,4 kg

Mul on paranoia

eile oli ühel hetkel selline tundmus kangesti peal, et vellonelikendkahe Pegasusel on valged lokid...

Ehk on tegemist siiski vaid minu nartsissismi ja juhuslikkuse komboga.

Millega end täna vabandada?

tagasilöök saabus seega kolmapäevaks. Küll mõtlesin, et mis see hea põhjus peaks olema, mille tõttu saaks täna südamerahus jooksmata jätta ... Ega midagi head pähe turgatanud. Lõppeks ronisin kaalule ja mõtlesin sealjuures, et kui väga hull ei ole lugu, siis lets call it a day ja tuttu ää, aga no mida kuradit, kuhu see päevae söögimoon ikka kaduda sai!? Hakkasin juba riideid selga ajama, kui selgus suureks üllatuseks, et päeval pestud masinatäis riideid kuivab väljas, sh ka rõhuv enamus minu ainuvõimalikest jooksmiskaatsadest... Et kas see juba oli "mõjuv põhjus"? No muidugi mitte! Põhjus oli ikka mu oma laiskus, mille ajel ma jobutasin kella 23ni, enne kui üldse riideid otsima hakasin. Ainukene lohutus, mis ma siiamaani välja olen suutnud punnitada, on see, et ega päris vastuarva ei saa ka seda jooksuasja teha, situb enesetunde ära niimoodi veel nädalateks.

Et aga päev päris nulliga kirja ei läheks, kargasin ootamatult Lucyle selga. Vaeseke päris kiunatas kohe ehmatusest, oli teine vist arvanud, et saabki nüüd nurgas rahulikult tolmu koguda, aga la'persetki! Selle viimasenanimetatu tulitamisest hoolimata 40 minti. Nüüd magan kaks ööd kõhuli jälle. Ja kas ma ei kuulnud just Lucyt sosistamas: "ain't payback a bitch...?"? Värdjas sihuke!

86,5 kg

Ahoi, armas ristirahvas!

siin jälle mina, põhimõtteliselt komplektne (kondid-luud, ligamendid ja liigesed terved kõik, meniskid ühes tükis ja puha)!

Rõvedat pihupallilaadset rähklemist oli täna natuke. Minu "kodumäng". Aastas on kaks mängu, mis toimuvad peaaegu samas asustusüksuses, kus mul on vaev enamasti toimetada. Osa kälisid oli puudu ja see tähendas, et põllule pääsesid ka mõned mehikesed, kes keda saab käsitleda trenni- ja soojenduse ilmameistritena. Soojenduse ajal lammutavad nii, et raamid lömmis, mängus aga ... nagu vene värvitelekas Moskviši katusel (loe:õnnetus õnnetuse otsas). Aga no see selleks.

86,1 kg

küll nihelesin igatepidi kaalu peal, et äkki ikka saan selle viimase 100 gr ka maha, et võiks uuest "põhjast raporteerida, aga no olgu pääle.

Helesinine esmaspäev

tagasilööki oli õnneks ühe päeva kohta talutavalt. Jooksin 5,6 ja mõtlesin homse pihupalli peale. Meniskirebend, here I come!

86,6 kg

Ma tean küll, millest see on. Õhtune pubipraad ja pooleüheksane kook-jäätis-hiigelsuurkohvi.

Mitu vindikaba kulub,

et nende peale mahuks ära tegema 700+ täket? Kümmekond tükki?

Loe SEDA ja mõtle, kas sommide kohati uskumatult kõrgel enesehinnangul ja nabakesksel ilmapildil pole järsku kõvemat pidmist, kui me mõned siin lahe lõunakaldal tunnistada tahaksime?

The man who would take Rambo to the cleaners...

No shit! Jutud nagu jänkide filmis - lumi suus, et hingeõhk ära ei annaks; ilma optikata, et klaasid jumala eest ei peegeldaks, katki- või uduseks ei läheks, nii on ka laskeasend "madalam". No shit again!
Käbi (160 cm) pidi relva ka valima veel mitte selle järgi, mis sirgemalt jookseb või kaugemale hammustab, vaid et ikka päästikuni ulataks. Saatuse irooniana 19./20. saj vahetusel arendatud Mosin/Nagant, vene raud :-)

Optimismipuhang

millele järgneb ilmselt tagasilöökide tagasilöök. Vähemasti sedasorti praktikat mul jagub, kui eelnevale kaine pilguga tagasi vaadata.

Jooksime täna koos naabrimehega värskel lume-lörtsi kirmetisel, vältisime hoolega neid varasemates postitustes kirjeldatud takistusradasid ja tegime sellise taastusravipäeva. 5,6 km ja 35.18 olid siis numbrilised näitajad naabrimehe überblingi gepsuga pulsikella järgi.

Siis veel kaks sutsakat leili ja voila'

86,1 kg

Ei kommentaari!

Kes on tämmu kevadi juba jooksmas käinud?

Mina olen.

Need viimaste päevade jooksud on olnud muheda lonkimise asemel hoopis sellised tough guy run'id. Täna mõtlesin jooksu ajal selle valdava sääreluude tervena säilitamise mõtte kõrvale, et nende viimaste jooksude eest peaks topeltpunktid saama, justnagu Eesti kossuliigas Rocki ja Cramo vastu mängides. No täna oli algatus mõnus nagu seljanka (õlu?) pohmahommikul - kõnniteed lahti sulanud ja kohati kuivadki. Eks need märjemad kohad olid juba kiilasjäässegi jõudnud kahutada, aga sitta sellest. Tavaliste kõnniteede sulamata osad olid ka üsna ühtlaselt tahenenud, nii et polnud libe ega ka väga pehme enam. Ainult kohati jalgaväänavalt ebatasane. Huumor algas seal järveäärsel lõigul, mida ma senimaani vältinud olen. Algus oli sealgi meelitavalt hea, aga nagu sellistel puhkudel ikka ... "n" tähega uss algas siis, kui tagasi keerata juba narr tundus. Komberdasingi seal pimedas siis maanteeni välja, kord lumes, kord jääl, kord lörtsis, kord kinderkondini lombis. Häda ju selles ka, et kirkast taevast sirav veerandkuu annaks kenasti abi, kui vastusõitvate autode laternad mingiks 10 sekundiks päris pimendust ei korraldaks. Silm saab ka hea treeningu - harjub pimedaga, hakkab juba seletama midagi ja siis, litaki!, kaugtuledega pimedaks! Äääää... 5 sekki bläkkauti, siis viis sekki hämarat ja sealt edasi juba tekib mingi ettekujutus ümbritsevast ... et näha uut tuledepaari. Nõnda oligi, et panin tagasi tulles surmapõlgurit ja jooksin 900 metra sõidutee pervel. Oli vähemasti asfalt all.

Äsjasaabunud kevade (no mis siis muu?!) ajas mind nii purtsu täis, et tegin seni pikima jooksu. Panin senisele 6,2 (gepsu järgi 6,17) verstasele ringile otsa ja vaatame nüüd, mis see siis lõppeks kokku tegi ... eeem ... 6,6 km. No shit!

86,9 kg

Ma siiralt loodan (õigemini usun), et Antooša kuukab praegu kuskil tühja taara linna muhedas pubis oma seitsmendat õlut :-) Või siin minu kaalulangetusmonopoli kõigutama, reo!

Asjatut kangelaslikkust

Noh, eile sai vast nalja joostes. Kui üleeile käisin kuskil lumehangedes sumpamas ja halasin munadeniulatunud hangedest, siis eilseks oli kalendrikevade eellainetus jõudnud ka siia järve ja klindi vahele ning vihmasajus ja tuulekese käes hanged sulasid kui blondiinid komplimentiderahes. Jooksin siis mina siis oma jooksukest, seekord lausa rinnuni sulbis ja lörtsis. Ma kahtlustan küll, et nii dramaatilise olukorra põhjuseks on minu enda erkordselt lühikesed jalad ja väljaveninud tissid (pro: rinnad) ning et normaalset kasvu isendile oleks see läga heal juhul põlvedeni vaid pritsinud. 4,5 km oli seda jauramist seekord.

Kaalu pealt miskit rõõmustavat ei tulnud, kuid muretsemiseks väga põhjust pole. Ei suutnud enne jooksmist vastu panna kiusatusele juua looma kombel. Mittealkohoolseid.

88 kg

Hommikuks oli normis jälle.

Hüpohondrik vs simulant

saa sa nüüd aru, kumb ma siis täpselt olen... Käisin jooksmas nimelt. Algatuseks jooksin küll niimoodi pooleteise jalaga, aga kel' seal lõpuks enam tähelepanu sättimiseks oli?! Panin nigus innal põder limpadi-lompadi mööda neid lumiseid teid ja välju. Eriti rämeda saatuse irooniana "jooksin" vahepeal ikka täitsa powderit (kui lauameeste terminoloogiasse laskuda) - oma infantiilses soovis jooksuringi nõks põnevamaks teha, jooksin roogitud külavaheteede leviulatusest välja. Esimesest paralleelteeotsast, mis rookimata oli, ei tahtnud tagasi joosta. Mõtlesin, et oh, küll ülejärgmisest pääsen läbi. Persetki! 200 meetrit olid mu ainsaks sihiseadmise orientiiriks kahed kitsejäljed munadeniulatuvas lumes, kus poolenisti ära firnistunud lumi kord kandis, kord vajus läbi. Sealt edasi oma 300 meetri jagu sellist kinnitallatud jalgrada (mis iseenesest kenasti kandis), mille kõrval tallamata munadeniulatuv lumi. Ääääää.... Kellele seda küll tarvis oli?

Tervise üle hädaldamise topicu juurde tagasi tulles peab mainima, et parem (ikka see vigasaanud) põlv on törts tureses, aga kaugeltki mitte sealt, kus see valu end ilmutas eile. Kui valuaisting oli ilmselgelt lateraalse meniski juures, siis turse on patellast ülevalpool, umbes seal nelipealihase ligamentumi juures. Mingi libatiinuse laadi põlvevigastus? Tahtsin kangesti ja kujutasin ette? Nii vinge enesesugereerimine, et täitsa reaalse turse suutsin välja manada? wow!

Aga jooksin muidugi vahvasti (5,9km) ja selle otsa pisike preemia ka. Uus põhi saja grammi kaugusel eelmisest ;-)

86,9 kg

Persseläinud pihupallisõit

Mäng läks persse (koledasti lutti), tervis läks persse (mingi meniskihäda tuli külge), no midagi positiivset pole rääkida.

88,2 kg

Jooksin ma jee!

Sitta keegi seda usub, aga ma tõepoolest olin eile jooksma minemas. Kaltsoonid olid juba jalas, kui helistas mu hea sõber ja viimane juurikas, kes veel mingit otsa pidi seal tühja taara linnas "meie omadest" Eesti asja ajab. Ja see oli aasta piinlikkusehetke auhinda väärt kogemus ... Inimene teatas mulle juba mitu päeva ette, et tema värskelt väljateenitud pagunite loputamine toimub see kell seal-ja-seal. Mina muidugi olin rõõmus, et kutsutakse ja kohe triklis minema. Noh, eile õhtul oligi siis see kord ja muidugimõista ... minul kõik meelest läinud :-/ Õhtul telefon heliseb, rooman aparaadini ja mõtlen, et näe!, K helistab, ei tea, mis tal nüüd õhtul hilja veel tarka öelda peaks olema? Noh, ega tal mingit pikka ega tarka juttu olnudki, tahtis lihtsalt teada, kus ma, lammer, parasjagu olen ja miks juba seal-ja-seal ei viibi... ääääää... häbi tagus jalaga perse. Selgelt üle keskmise mälugeenius.

Ulmekiirusel kirikuriided selga ja kohale, õnneks oli koht käe-jala juures, puhtgeograafiliselt vist minu residentsile kõige lähem resto. Ja kuidas sa ikka istud laua taga nii, et ühtegi tapas't ei puutu või paari pokaali barberat ei libista? Niipalju masohhsti minus pole.

89,2 kg

isegi leebe.

... :-(

88,7 kg

tallasin küll vokki 2x25 min, aga egas sellest naljanumbrist siis abi ole päeva läbi väldanud söömise-joomise vastu. Ei oska ma edu hoida.

Oli kaunis käsipallipäev

sitt lugu ainult, et kõige selle pärast pidi sõitma peaage Põhja-Lätti välja. Ja pärast tagasi ka. Teeolud seinast seina - kord paistab päikene, siis jälle selline tuisk, et vastusõitvate autode tuled "kargavad" tuisust välja vähem kui saja meetri peal. Iga kord, kui see juhtub, käib jõnks ihust läbi. Väga virgastav muidugi, aga ühel hektel hakkavad lõuapärad krampuma märkamatust hammaste kokkusurumisest. Libe ka kohati.

See veidral ajal pallimängimine lõi segi ka tavapärase söömarežiimi, nii läkski kuidagi ladusasti õhtusse ilma muidu obligatoorse maorebendita. Naiiss!

87 kg

Üle väga pika aja tegemist uue "põhjaga".

Side-effects

Käid siin külma ilmaga jooksmas ja tulemuseks (lisaks oma äravaevatud ihule) on röögatu kuhi higiseid kaltse. Täitsa uskumatu kogus. Terve elamine on neid täis, kuivavad kõikides võimalikes ja võimatutes kohtades. Sõnaga, ammu oleks aeg kevadeks. Ja ma isegi ei räägi siin kliimast, mis võimaldaks vaid särgi ja tühise tuulepluusi väel jooksma minna. Oh jaahh...

Täna üksi 5,5 km ja

88,2 kg

Ekstreemi

käisin õhtul naabrimehega jooksmas. Jooksmine, kui selline, on niigi minu jaoks ekstreem, aga eile oli ikka puhta ullumaja!

No oli siin vahepeal natuke päevaseid sulailmasid, mis seda gigalund väheke koomale sulatasid ja vald oli ajanud mingi frontaallaaduri meie standardse jooksutrassi tagumist (seda järveäärset kriitilist) osa lahti ajama. Tundus nagu soodus variant olevat, aga no kus sa sellega! Kõigepealt sadas värsket lund juurde, nagu seda sitta veel vähe oleks ja siis läks õhtul räme külmaks ka veel. Ilm oli täitsa pilvitu ja õhutemperatuur kukkus nagu kivi. Se'ks ajaks, kui naabrimehega jooksma saime, oli miinust juba ca 10 pügalat (kuna tuult väga palju ei olnud, siis nn tuulekülma faktor võis olla 12-13, ei enamat). Mis seal ikka, majapidamises riideid on, mida kihiti üksteise otsa ajada. Jooksma siis!

Alguses kõik kena, aga kui see tagasipöördele eelnev 900 m kätte jõudis, oli naljatuju otsas ... Seda värsket kergliiklusteed rookinud traktorist oli küll eriti lihtsalt oma päeva kirja pannud - sonkinud seal nii ja naa, erineva terakõrgusega, jätnud lausa hunnikuid teele ja kaapinud rattajälgi lume sisse jne. Takkatraavi oli seal veel pime ka nagu söelaeva neegri urruaugus - maiisin jba, et selge taevas ja see omakorda tähendab, et kui pole kuud säramas, siis on tõesti pime. Pilves ilmaga peegeldab pilvede pealt nii palju seda suure linna valgusreostust tagasi, et jookse kui päeval. Nõnda me siis vandudes komberdasime seal selle 900m ära ja tagasi tulime minu ässitusel juba mööda sõiduteed. Väga hirmus oli igatepidi - potensiaalne jalaluude hulgimurd või lömastumine mõne naabrimehe auto all, sitad variandud juskui mõlemad. Aga näed, koju saime. Eluga sealjuures.

Ilm oli ikka nii kuradi külm, et kõik asjad läksid härma. Naabrimehe habemetutt lõua otsas ja kiivrisuka pealagi. Mul oli habe täitsa härmas, purikad tilisesid vastu lõuapärasid, justkui Juha Mieto olin :-) Isegi paksud kindad oli käeselja poolt härmas, kohe selline paks härmatis oli peal, nagu kahenädalane hallitus.

Kogu selle hädaldamise taustal oli jooksmine iseenesest väga viis. Naabrumehe gepsu järgi 6,17 km, millele kulus 43 minutit. Enesetunde ja seal järve ääres roomamise järgi otsustades kulus küll omast arust tundi poolteist, aga karbiga (loe: kellaga) ei vaielda.

Tulemused ponnistusele vastavad

87,7 kg

Kurbmäng kaunite kujundite keeles -> Postimees.ee

Kurbmäng kaunite kujundite keeles - Kultuur - Postimees.ee

Nooh, keegi nüüd piiksub haledalt, et "nägin kuninga kanni vilksatamas!", aga tegelikult on see vanamees ju puhta alasti! Alasti!

And in the red corner

standing 5 feet 8 inches tall, weightin' 192 pounds ... ultimate crowdpleaser, Thomas "the blond bullie" Inthecoma!

Eesti käsipallikoondis Euroopa edetabelis 30. kohal - Õhtuleht

Eesti käsipallikoondis Euroopa edetabelis 30. kohal - Õhtuleht

Uus äriidee

Hakkan meiekülaprouadele ja muidu meeleheitel koduperenaistele toidupoes käimise teenust pakkuma! Korjan siia või meilile nimekirjad kokku ja siis kippadi-kappadi klindist üles ja poodi. Leivakott selga ja lämpa-lämpa mäest alla tagasi. Kehval päeval võiks selle tuuri peale jooksmisegi ära jätta.

Täna tegin siis näpuharjutuse, käisin oma šopinglistiga. Muidu oli kõik imekena nagu Jüri Homenja laulus, päike paistis ja puha, aga ... tuul oli selline et tahtis ajud kõrvast välja puhuda (mu herenekommi gabariitidega ajukene veeres koljuõõnsuses kõrinal ringi justkui plastkuul kohtunikuviles) ja ühes kurvis vilises küljetuul ninaaugus nagu bambusest plokkflöödis. Kuradi karneval. Aga käidud ma seal sain. Maasikaks päevatordile sõtkusin õhtul ratast ka 40 minutit.

88,5 kg

Plasmafereesipäev

Arvandmeid tänase verekeskuses käigu kohta

aeg min	välja imeti ml	plasma ml	pulss bpm	Süstoolne rõhk mm/Hg	Diastoolne rõhk mm/Hg
46	2271	721	65	124	76

Eriti lustakas on kolmveerandtunnine veritsemisaeg. Kolm korda ma plasmafereesil nüüd käinud olen ja iga kord on konkreetselt protseduuriks kulunud aeg järjest kahanenud. Esimesel korral räägiti, et läheb tund või natuke peale. Mul läks 56 minti, pidasin seda normaalseks. Eelmine kord olin 50 minuti üle juba rõõmus, nüüd siis suisa 46 min. Hea vedel veri, mis muud :-) Plasmadoonoreid oli täna üldse päris mitu, minuga koos jäi veel kaks kuli silma ja ühele tulevasele valmistati ka tsentrifuugi ette.

Üks julge isa oli tulnud koos veel julgema tütrega vereloovutusele. Plika oli selline 7-aastane ehk, aga uuris-vaatas huviga ja ei minestanud sugugi seal verelaskmise juures. Eluterve.

Jooksmist täna õhtul ülalkirjeldatust tulenevalt ette näha ei ole.

89,7 kg

Viimastel kuudel toimunu valguses polegi justnagu hullu ... aga tegelikult peaks vist selle blogi ära kinni panema ja kuskile tegema mingi uue pesa, kuhu pudistada ainult siis, kui tõepoolest midagi öelda on. Midagigi.

Motivatsioonikriis. Põhjustatud peamiselt sellest, et -20 paistab kaugele ja standardiks kujunenud "oi, küll sa oled ikka kõhnaks jäänud!" (koos kõigi variatsioonidega) läidab selle võltspäikese, mille paistel minusugune odav lammer end nii meelitatult soojendab. Vara veel ju!

Ei-tea-mitmendat-korda kuulutan siin restarti. Programmi nimi võiks olla nt "PORGANDIRIIV & KIVIKANNID!"

89,6 kg

valega pooleks.

Nädalavahetused tuleks ära keelata!

siis oleks ka igasugu sünnipäevade pidamisi vähem või ei kestaks need söömaorgiad poole ööni. Äia sünnipäev. Teadagi.

Täna pärast jooksmist (4,95 km)

89,4 kg

Sellest, mis eile üldse toimus või mis kaalumistulemuse mu aju suutis enne kaalult mahakukkumisest saadud peapõrutust fikseerida ... ma ei räägi. Isegi surma ähvardusel mitte!

Kõige parem retsept kaalukontrolliks

on imelihtne - käi õhtuti jooksmas (erakordselt paslik oleks siia lisada ka , raisk!). Kaaluküsimuse lahendus on selges korrelatsioonis jooksude sageduse ja kestvusega. Kogu see mambo-džambo sellest, milline amnohape peaks võitma võidujooksu sinu pähe ja kas karnitiini ikka hommikul või hoopis ennelõunal .... äääh... Sorry, semud, linkjad ja soovitajad, aga oleks ikka veidravõitu pahteldama hakata, kui seinadki pole veel täiskõrgusesse laotud, rääkmata siis, et oleks enne krohvitud või kipsitud.

Sellest jooksmise kasulikku mõju heroiseerivast preambulast võite julgelt järeldada, et ma käisin täna jooksmas. Teist õhtut järjest ja seekord oleks nagu täiesti teine mees jooksmas käinud! Kui eile oli ihu väikese liialdusega võttes lausa šokis sellisest ootamatust õueajamisest ja harjumatult ebatasasest ning vaheldusvast pinnasest (küll signaliseeris pulsiga ja maksavaluga ja siis hakkas veel põlve ka suskama), siis täna oli ... ma arvan, et senise jooksukarjääri parim enesetunne kogu jooksu vältel. Olgu, et nina hakkas külmetama lõpuotsas, aga ikkagi. Võibolla oli asi selles, et täna tuli naabrimehe asemel kaasa hoopis naine. Ja mitte naabri- vaid päris oma jagu! :-) Aga kaldun ikkagi arvama, et see oli lihtsalt mingi taeva saadetud hea jooksutunde päev, sest enesetunne ei muutunud grammi jagugi sitemaks ka pärast seda kui naiska poole distantsi peal otseotsa kodu peale võttis, sama ajal kui mina igasugu imeotsasid külavahel põimisin. Mmmmm... ma poleks uskunud, et joosta nii lustakas võib olla. Päriselt ka.

88,8 kg

Äsjaesitatud eksalteeritud kiidulaulu ja halleluuja pärast on see nüüd mu ajaliku olemise lõpuni ilmselt ka viimane kord, kui mul jooksmise ajal nii hea on. Või üldse hea. Ebausk selline. Paraku empiirilisele kogemusele tuginev. Aga NII kuradi HEA oli joosta, et ei saanud siin õitsemata jätta!

Jooksupoiss

Käisin jooksmas jah. Kohati oli see küll kõndimisega pooleks, sest järve ääres oli osa trassi ikka selle viimaste päevade lume alla ja seda oli omakorda kohati kinni tallatud ja teisal jälle pudruks tambitud - väga ebakindel pinnas joosta. Koperdasin siis külavahel natuke, distantsi pikkuseks 4,5 km, mis praegustes oludes peab kõlbama. Pealegi oli see ikka väga ammu, kui ma viimati õues jooksmas käisin. Kui nüüd Excel ei valeta, siis täpselt kuu aega tagasi, 4. veebruaril :-(

89,6 kg

Kas saab kaalust maha, kurat, või ei saa!?

Näeb siis nalja nüüd. Vähem kui nädalaga 4,4 kg kaalusööstu (otse loomulikult vales suunas) näitab üsna kujukalt, KUI õrn see tasakaal on sissesöödava ja ärakulutatava energia vahel. Väiksemadki vääratused saavad kohe sihukese karistusega premeeritud, et ainult imesta.
Sestap' teemegi nüüd pisikese modifikatsiooni menüüs. Mõneks ajaks vähemasti, sest:
1. eesmärgini on veel maad minna oi-kui-palju;
2. ihu peab harjuma ka kaalu hoidmiseks pasliku energiahulga ning selle saamiseks vajaliku ratsiooniga.

Näiteid parandatud menüüst:
t05h4, tuntud toidukriitiku, käsitluse kohaselt kahtlemat erakordselt mürgine otsast lõpuni.

PS. leib puhta omatehtud, out of scratch, sealhulgas ka juuretis!


Ja hilja õhtul võib anda subjektireal esitatud retoorilisevõitu küsimusele ka päris ühese vastuse: ei saa.
Põhjuseks kunagise kolleegi sünnipäev, kus Westgroup Catering'i varasalvest igasuguseid maitsvaid suutäisi välja oli kaevatud ja kohale tassitud. Ma peaks vist miski sado-eide omale palkama piitsaga järgi käima, kes kohe kantsikuga lajataks vasta näppe, nigu ma kuskile söögi järgi küünitan.

89,7 kg

Seoses päevase kekutamise ja silodemonstratsiooniga jäi õhtul telekast silma vahva K1 sponsor Praha võitlusõhtult. Pildil ei maksa vaadata seda püstiste rusikatega kukekest, vaid nööridele riputatud sponsorlogo. Mu päevane ratsioon koosnes ka peamiselt sellestsamast, valgest redisest.

Palju ei puudunud, et oleksin jooksma läinud

aga naabrimees meelitas katuse alla trennima. Sõin just enne minekut kõhu kõvasti täis ja nii oligi raske joosta. Suure hädaga tegin oma 6,2 km ära 42 minutiga. Aga lõpp hea, kõik hea. Ja "hea" on siinkohal see, et lõpp tuli enne kui ma minestasin :-/

Kehamass 88,6 kg

Kurat ja põrgu!

91 kg