Jooksin 7,2 täna. Ja jälle oli kuradi libe! Üsna fifty-sixty oli väljasulanud asfaldi ja kiilasjää suhe trassil ja ma kuulsin lausa väliskõrvaga, kuidas mu liigesed tibia'te mõlemates otstes kiunatasid iga, ma mõtlen IGA kord, kui tald jääl lipsas või pidet ei leidnud. No ja lipsas/ei leidnud absoluutselt iga jääl tehtud samm. Pole mul tuhat aastat vaja seda Kroku kivikanni-retsepti (no et paned lindil aga 10-15 prose tõusu ja siis jooksed tunde), aitab paar kilti jää peal jooksu ka. Sellestki on tagareis ja lähendajalihased rebendi äärel pidevast täiskoormusest. No see jooks oli siiski tõesti selline armupauk, coup de grace, või kaishaku, kuidas aga soovite, sest peaaegu vajalik tulemus oleks püütav olnud ka ilma jooksmata.
Nüüd on siis päris ametlikult enam-kui-miinus-kolmkümmend-kilo koos. 82,5 kg!
Adjöö, musjööd! See hüpohondrianurgake jääb nüüd üsna vaikseks. Eks ma jooksen teinekord ikka siin külavahel, ega's ma siis oma veteran-tosse (jooksnud mingi 2000 km, 399krooni eest väga kiiduväärt) ja ilmakuulsaid punaseid second-hand dresse utiili aja kohe sellepärast. Ja küllap ma tahan ikka kuskil vinguda ja viriseda. Jo ma siis kutsun oma kallikesi uude kohta.
Edit: Kui hästi läheb, siis panen mõne pildi ka. Et oleks pildid bogi alguses ja lõpus kenasti.
Edit II: meet my companions of utmost fidelity - Reeboki "maksan-vähem-kui-20-senti-kilomeetri-kohta" tossud