Esivanemate juurest tulema hakates, magu servani pekki ja pohlamoosi täis, oli küll teatv lootus, et nüüd on akende ülemise servani maja kinni tuisanud, aga sittagi! Ainult ukse ees üks armetu poolde reide vaalukene, see ka pmst oligi kõik.
Tuul oli selle vähesegi, mis siin põhjarannal maha tulnud, kuskile naabrite juurde ära puhunud. Raisk!
Klassik ütleks selle peale vaid "hõhhõõ!"
Klassik ütleks selle peale vaid "hõhhõõ!"
Ei saa aru, kuidas see võimalik oli. Mina istusin eile terve päeva lumevangis Viljandis, bussid ei sõitnud välja, ja kui lõpuks koju jõudsin, leidsin vaevu üles kodutee.
ReplyDeleteMa võin küll pakkuda lumerookimise rõõmu.Eile kühveldasin 2 korda.Täna ei ole veel õue läinudki, sest uks ei taha hästi lahti minna.Parkimisplats minu maja ees on teadmata kadunud.Maja ees on hang täpselt aknani ja naabriaed on ka salaja triiki täis loobitud.
ReplyDeletePekki mul pakkuda pole ,aga äkki tükike heeringat.