Enne õhtusööki nägin sihukesi numbreid nagu 88,1 (nii väike oligi, lugedagi ei näinud, kas tead!). Pidin selili kukkuma.
Kiiresti-kiiresti asusin "viga" remontima. Sõin muhedasti (odava mehe rõõmud: sibula-küüslaugu-vürtsisegus passeeritud kalkunihakklihaga tatrapuder, mmmm....) ja jõin. Aga õnneks on viimaste päevade paastumine sundinud magu koomale tõmbama, nii et füüsiline täiskõhu tunne saabub peale teist klaasi piima juba :-) Et seda krimpsukuivanud magu siiski natuke leotada ja venitada, võtsin õllel ka korgi pealt maha... no küll on ikka ambroosia! Halleluuja! A'põle ullu, sauna kõrvale võib lubada ka hilja õhtul.
Mul näikse viimasel poolaasta küll uskumatu buum käsil olevat lingitud käsitluse loogikat äraspidi kasutades :D
Ja ehkki antibiots on ootuspäraselt mõjuma hakanud ning kurk paraneb kuuldava mürinaga, läheb kaal ikka veel inertsist allapoole :-) Äkki õnnestub nüüd endalgi vastu pidada mõni päev ilma üüratu õgimise, minnalskmise ja rasvumiseta?
89,4 kg
Mmmmm... :-)
PS: m mõnulen siin täna kõik ära, mis mõnuleda on ja keksin oma keksimised. Homme läheb niikuinii söömaks - poleks ka esimene kord tühipalja "karulõksu" peale võidutantsu vihtuda ja pärast siis, häbinägu peas, vabandusi otsida järgnevale massikuhjumisele.
Tervis vilgutab ikka veel punast (peamiselt kurguvalu näol) ja nii istungi siin toas nagu mingi koopa-eremiit. Ei julge korralikult duši allagi minna, rääkimata siis mingi muheda reedese saunaõhtu korraldamisest. Isegi laupäevaõhtusse planeeritud istumine sõpradega sai edasi lükatud, kuna ei taha kellelegi siin peale köhida. Rääkimata vajalikest käikudest linna peale. Närune lugu ühesõnaga.
Vaid paar päeva tõbe ja isegi kehamassi allasööst ei paku enam mingit rõõmu.
89,8 kg
Kuu hakkab lõppema ja kuhu ma jõudnud olen selle ajaga? Õige! Sisuliselt eikuhugi. Vastust saab laiendada ka muile eluaspektidele kui kehamassi taltsutamine.
Et paadunud optimistina oma tuksis tervisest ka miskit meeliülendavat leida, avastasin täna, et õujee!, söögiisu pole! Pea päeva läbi mõnulesin selle teadmisega. Lõuna ajal sõin ära selle võileiva, mille omale hommikusöögiks tegin :D
Pärast lõunat aga algas ilmselt pööre tervenemise poole, sest õhtuks oli juba jälle toit ahvatlevaks muutunud. Õnneks mitte ülearu ahvatlevaks ja ega see rämedalt paistes ning valutav neel ka söömist soosi neil päevil.
Nõnda-nõnda.91,4kg Äkki peakski mingi pikemaltkestva tõve hankima? Siinkohal maksab meenutada ühe võistkonnakaaslase sõnu pärast seda, kui ta oli autoga laksu pannud ja 3 nädalat haiglas olnud (sellest esimesed 3 päeva koomas): "terve see võistkond tuleks kolmeks nädalaks haiglasse saata!" Asi nimelt selles, et niigi mitte ülekaalulisena oli ta selle ajaga 13 kg alla võtnud... Ega see tilgast antav glükoosilahus just nuumamiseks mõeldud ole.
Mida küll teha, et enesetunne oleks sama "hea" kui eile õhtul? Oleks vaid nii, et ainult perse valutaks sellest sadula "koorimisest"? Nüüd on täiskomplekt kohal - peavalu, selg valutab, ilma et ühtegi konkreetset kohta ette näidata suudaks, kurk valutab, lihased valutavad igalt poolt (mitte et treeningust), palavik ikka ka. Aa-men! Üks silm oli juba paar päeva selline kahtlane, nagu oleks mingi põletik algamas. Kust, kuradi kohast, ma selle komplekstõve nüüd hankisin?! Kellele seda veel vaja oli? Kes, kurat, mulle needuse peale pani, ah? Tunnistage üles!
Palavik ei ole miski üüratu, hetk tagasi vaid 37,7 pulka, aga eks see olegi ju see surmatõbi, mis suuri mehi jalalt niidab kui karikakraid ;-) Nüüdsest peale hakkan siis kehamassi asemel -temperatuuri üles tähendama :-D
Kehamass pärast söömist 92,7 kg. Haige või mitte, aga õhtuks tekkis ka söögiisu. Mis lootuses paranemisele on ju iseenesest positiivne, või mis?
Täna oli küllaltki põnev päev, aga sellest ehk teine kord.
Kuna nüüd käsipalli pole sel' nädalal ette näha, siis saab Lucy tõenäoliselt rohkem valu kui seni viimaste nädalate sees. Mul tagumik juba tulitab ette, raisk. Ei sobi see rattasadul minu lohmaka tagumendiga kuidagimood kokku, aga midagi pole parata, vähemalt kolmveerandtunnikese peab seda istet seal „koorima“, muidu on kehamass varsti jälle kosmiline. Üks tähelepanek on küll senistest veloergomeetrisõitudest – puki peal on see kalorikulutus ikka rämeda enesesundimisega seotud, joostes tuleb nagu lihtsamalt. Isegi linti mööda joostes ei ole nii kanget tahtmist kohe pooleli jätta. Eile oli hea näide – hirmus raske oli joosta, keha nagu tõrkus kohe selle piinamise vastu ja ajas liitrite kaupa higi välja, aga ikkag toksisin ära oma kuus-koma-midagi kilti. Ratta seljas oleks teinud jälle vahepeatusi ja muud vigurit, et aeg lõbusamalt läheks. Pulss ronis ka eilse raske mineku kinnituseks muudkui ülesmäge. Tegin seal küll sügavama hingamise ja sugereerimisega katset pulssi alla suruda, aga ei muffigi, ikka lõpetasin 166 bpm peal :-( Millest see pikka hala? Aga ikka sellest, et ei viitsi ratta otsa ronida...
No mis te arvate? PERSE VALUTAB! 3x20 minutit, -700 kcal ja ei mingit enesetunde upgrade'i. Käisin enne Lucy väsitamist kaalu peal, mis oli ilmne viga. Küll on kole halva tujuga rähelda seal ratta seljas.
Vahepalaks viide spordiproua pildiseeriale Igasuguse huvi puudumise tõttu jätaks proua, kui sellise, kommentaarimata, aga fotograaf on seal olnud küll üks fantaasiavaene ja odav kiimleja. Aga võibolla selle amtöörliku valguse ja -taustaga ongi tahetud rõhutada proua loomulikkust - no et pole fotšopitud ega sirgemaks lõigatud või siis rinnust lopsakamaks silikoonitatud? Ega vist, odav on odav, kunstiks seda ei mõtle. Isegi Viljandi Tuleviku groupie'de fännikalender oli paremini pildistatud. Proua rasvatuks lihvitud kehast oleks väikesegi valgusega mängimise abil saanud üht-teist pildistada. Aga see selleks. Et Hrustaljova kõikidele mehepoegadele rohkem centerfold'iväärilisena tunduks, vaadake vastukaaluks imeilusat Donatellat (nõrganärviiste rangelt keelatud!).
Mass 92,3 kg. Kuradikukeseenakastejakeedkartulidennelehttaignapirukat!!!
fundamentaalsed põhitõed ja lihtsad lahendused töötavad selle kaaluteema juures ikka uskumatu tõhususesga. Teed ühe korraliku trenni (rõhuga sõnal "korraliku"), saunatad natuke ja seda kõike päeval, kui söömine pole kõiki võimalikke hetki täitnud ning ongi põhjust jälle kaalule ronida.
90,8 kg Mu kliimateemaline inin on endiselt põhjendatud. Ehkki trenni minnes nägime kahte jooksuhullu ka õues kopsupõletikku hankimas. Päeval oli küll nagu subtroopika, ainult -7 C, aga õhtul kukub termomeeter ikka nagu joodik pärast maasikamaitselise näovee kiiret ärakuukamist. Sestap' siis oligi meite trenn täna jälle Arigatos. Ja boy-oh-boy! küll seal oli aga rahvast täna! Kõik saalid olid higiseid ihusid täis, isegi jõusaalis oli miski grupp algajaid, kes kõik kampas, harjutuste pildid paberi peal, treeneri sabas masina juurest masina juurde käisid. Lisaks tavapärased inimesed, kelledest osasid juba mitmendat korda oma ekspeditsioonidel kohtame. A'no mis seal ikka, soe tuba ja omad asjad tehtud. Oleks sellel treenimisel ainult jätku...
Probleeme on selle väikese jääajaga mitmeid: 1. Gaasiarve (mis võttis juba detsembri eest sita lahti. Ma tõsiselt ei taha teada, mis see jaanuaris veel olema saab. Ei julge panipaiga ust paotadagi, sest siis paistaks ka gaasiarvesti oma üüratu näiduga) 2. Joosta ei saa (õues) 3. Riideid pole sellise kliima tarbeks, ära kohe õue minegi (külm võtab läbi voodriga nahkkinda käenaha karvendama) 4. Auto tervis. Vaene vanamees on nii truisti mul iga kord käima karanud ja sellest arktikast hoolimata sõidud ära teinud. Kauaks seda kahekümneaastast Merzaavetsit niimoodi küll jätkub?
Nii peabki punkti 2 valguses midagi tubast korraldama. Näiteks paljukanatanud Lucyt sõtkuma, nii vähe kui see mulle ka ei meeldi. 3X17 minutit. Sauna ka. Kaalumise juurde need üksikud meeleheitevahendid muidugi mingit olulist mõju ei anna ja nii peangi kirjutama, et 92,7 kg
erakordselt ebapedagoogiline jutt on see nüüd küll, aga jube ammu pole end nii purjuseks joonud, kui eile õhtul. Joomises, kui seda teha vaikselt, väikeses seltskonnas, joomises kui sellises, pole iseenesest midagi ülearu ebapedagoogilist ... aga et see väike puristamine mulle päris meeldis kohe ... mnjaaa. Ebapedagoogiline või mitte - see oli ikagi kokkuvõttes päris muhe. Käisime külas ja tegime kodus söögid valmis. Naisuke tegi leiva (mis seekord eriti hästi jälle välja kukkus) ja mina küpsetasin ära paar päeva marinaadis olnud abatüki. Kuna kuulu järgi pidi olengul osalema sama seltskond, mis aastavahetusel Rehe-Jaagul, siis tundus kolmveerandkilone liha just paras käkk ja päts leiba ka piisav. Kohapeal selgus aga, et seltskond oli parasjagu kaks korda suurem! Leib kadus loetud hetkedega ja lihapotti lakuti ka viimase leeme kättesaamiseks :-) Korra oli isegi väike hirm, et mismoodi see liha üldse maitseb, polnud ise ju enne kui lahtilõikamiseks läks proovinudki, aga mure oli asjatu. Lihaga sai üldse nalja - see läbi linna mitmete vahepeatustega sõit, lihapott paksu lõikelaua peal saunalinasse mässituna süles ... omaette koomika. Sööma juurde oli mitmete inimeste kaasabil kogunenud väga esinduslik veinivalik. Kahjuks aga sai neid joodud seal täiesti suvalises järjekorras ja seetõttu ei saanud kõikidest päris nii hästi aru, kui oleks võinud-tahtnud. Tutvustamise juurde sai lõuatäie Bulgaariast, Plovdivi kandist pärit punast, mis perenaise arvates väga jube olevat, aga mulle täitsa sobis - selline kergem, ilma suurema tanniinita, üsna õhukese maitsega ja kergestijoodav. Siis tehti lahti ilmselt selle õhtu võimalikke minu lemmikuid - Tinpot Huti Sauvignon Blanc Uus-Meremaalt (kiidulaulu SIIT) "Võimalikke" seetõttu, et ma seda proovida ei saanudki, jõin seeaeg punast, kui see kahtlemata hea valge lahti valati. Siis Casillero del Diablo punane (shiraz?), mis oli nagu uue maailma punane ikka, selle õhtu jookidest ilmselt kõige iseloomutum. Ja siis tulid rasked kahurid - pea ühekorraga kisti lahti Rioja-kandi reserva (miski Marquise de Kesiganes) ja kohe selle järel Kaiken Malbec. (lisainffi SIIT) Esimene neist oli eriti väärika lõhnaga (valdavalt sõnnikuussi-lõhnaline) ja maitserohke, pudelis seismisestki iseloomu juurde saanud, paraja tanniiniga väga hea jook. Kaiken oli uuele maailmale mitteiseloomulikult kerge, üldse mitte selline ploomimehu, hästijoodav, küllaltki rustikaalne (nagu konnessöörihärralt palutud) ja värske (vastukaaluks sellele riojale). Finaaliks anti üht itaallast, Barberat, huvilised vaatavad asja kohta SIIT. Väga intensiivne, põhja-itaallastele omaselt lillaka värviga, marjale omase maitsega (siiamaani mõtlen, mis see oli ... aniis? miski kolmas maitsetaim?). Mina olin selleks ajaks vürtsise sealiha ja varasemate veinidega ennast nii maitseoimetuks teinud, et enam muffiga aru ei saanud, mismoodi see itaallane maitses või mis seal õieti oli. Eks teised ka, nii jätkuski üritus osadele kuskilt välja ilmunud pooleteistliitrise Saksamaal villitud Sitsiilia valge pakiveiniga (mida ei hakanud üldse proovimagi) ja mina tegin omale rea sooje long-drinke, need viimased mind, vaesekest, päris ära pehmitasidki :-/ Nalja sai joomise kõrvale muidugi ohtrasti, alates perenaise korteri termoregulatsiooni sättimisest, millega üks kallitest külalistest kenasti hakkama sai (radikatel punnid lahti keeratud ja põrandakütted sisse lülitatud), isegi nii kenasti, et turvafirma patrull kohale lendas paanikahäire peale ... ;-) ja mis huvitavate inimestega me seal õhtu käigus veel ühe laua (seekord siis söögilaua) taga kohtusime.
Kogu selle jauramise peale polnudki kaal teab-mis kole, "ainult" 93,1 kg
Eile suutsin veel peale kaalumistki kõhu kõvast täis süüa-juua ja tänane päev on jätkunud samas tuules. Kui palju ma nüüd ka oma Lucyt ei tallaks, katastroofist pole pääsu.
Homme jälle käsipallisõit. Jooksval aastal on pihupalliõhtud andnud kaalumise mõttes küllaltki normaalseid tulemusi, erinevalt eelmisest aastast, mil neid sõite lausa karta tuli lõpuks. Loodame siis uue trendi kestmist.
Täna oli siis jälle käsipallipäev. Mõttetu mäng, linta-lönta lonkimine, lollid näod peas ja 9-sangane kaotus. Mõned noored mehed tegid ikka selliseid lollusi, mida mina, käsipalli mõttes vanamees, veel väljakul näinud ei ole. Pildi teinud ikka Habe, esiplaanil herr Rooba innukalt keegeldamas, foonil blaseerunud mulgid.
Ja mu muidu hästiteeniva Merzaavetsi sumps lagunes ka mängule minnes ära, raisk. Ainuke positiivne asi kogu õhtu juures oli see, et riietusruumi kõrval oli saun soojas. Istusin päris kenasti.
toimus täna Arigatos, kontrollitud tingimustes. Hea soe tuba, tempot saab nupust sättida ja odomeeter tiksub kogu aeg silma all. Soe dušš ja saun pealekauba.
Jooksin oma 45 minutit ära, ehkki vahepeal oli kange tahtmine nädalavahetusele viidates pooleli jätta. Kuus kilti tuli kätte 39.17ga, lõpuks oli odomeetril 6,8 km, not bääd äd ool.
Päris veider oli seal vaadata bodybump'i trenni. Üks pisike puhvis lihasega plika vehkeleb ees ja siis kari vedelaid takkajärgi. Mitu meest paistis jõusaali kätte, üks mõistmatuma näoga kui teine, kordused jäid üha aeglasemateks ja kerkisid aina madalamale .. ;-) Ilmselgelt ka treeneri viga, et laseb esimesi kordi trennis ringi unistavatel meestel liiga palju litreid kangi peale panna. Arulagedatest meestest endist ärme parem räägigi. Ma ise kooleks ära ka palja harjavarrega võimlemise kätte.
Kodus kaal 91 kg
Homses programmis jälle pihupall! Seekord minu "kodumäng", Kiili spordihoones :-P
ESL Jõud lahtised meistrivõitlused pihupallis leidsid seekord aset Viljandis (üllatus-üllatus, kuuendat korda järjest).
Makrotasandil tähendas see nelja võistkonda (juuresoleval -> pildil üks neist*) ja selle hooaja esimest trofeed üliauhinnalise kolmanda koha bronks-auuraha (nagu kirjutati kord minu vana-vana-vanaonule Saarde Põllumeeste Seltsi poolt antud "auu-kirjale kõrge tasemega päewapildi-tööde eest", bronks-auuraha oli Vene Mesilastepidajate Seltsi oma sealjuures ;-)) näol, mikrotasandil hulgivigastusi minu valgel aadellikul ihul.
<- sealpool siis Vene Mesilastepidajate Seltsi medalid täies komplektis :-) * Kõige positiivsemana tuleb märkida, et üsna suure tõenäosusega ei jää väga efektseid sinikaid minu vasaku sarna kollisioonist Viljandi Spordihoone kanada vahtrast põrandalaudisega ning vasaku silmaaugu samaväärsest põkkumisest ühe tartlase ülajäsemega. Muud muljutised ja põrutused pealekauba, tunne on, nagu oleks vähemasti kitsarööpmelise rongi alla jäänud. Miniseelikut ei saa vist päris mitu nädalat nüüd kanda ;-) Sõnaga, küll olid lustlikud päevad täis meelelahutust ja kehakultuuri.
Eileõhtuse tegelikult ärajäänud kaalumise imaginaarse tulemi saame varemgikasutatud lineaarse interpoleerimise meetodil reedest ning tänast resultaati "poolustena" kasutades.
Täna siis 92,4 kg, eilseks rehkendame ... eeee ... mmmmmm ..... 92,6 kg
Täna tallasin siis Lucyt jälle kord üle mitmete nädalate. Ei hakanud testima, kas 10 külmapügalt ikka on veel talutav lonkimistemperatuur kuivamaahülgele. Eilsest juba sain niisukese nohu, et pidin norsates endal mandlid küljest rebima ja vastavalt hingamisfaasile kas lakke kinni paiskama või kopsupõhja tõmbama. Aitab sellestki.
Nüüd tegin kolme tsükliga 48 minutit, pulssi katsusin hoida ikka päält' 130 bpm. Leemendama võttis küll, ehk on sellest organismile muudkimood kasu, kui ainult hetkeline ainevahetuse kiirenemine ja sellega kaasnev vedelikukadu.
Eile suutsin siis lõppeks oma jämmed' kondid õue ajada õhtul ja jooksuringi ära teha. Annaks taevas jätku ainult!
Kole oli joosta, hirmus raske. Enesetunne oli uskumatult nadi ja ainult naabrimehe rõõmsate kilgete toel (tal, reol, oli eriti lustakas joosta, enesetunne kui mullikal karjalaskepäeval) lohisesin meie imaginaarsesse finišisse. Ilm oli jooksmiseks sobilik, ehkki soojem oleks võinud ju olla. Kuus versta ja 41.17, kuigi tagasipöördes võetud vaheaeg ennustas pigem minutijagu kiiremat. No aga nagu ägatud juba, küll oli raske joosta, eriti just tagasi :-/
Pärast jooksmist ronisin siis kaalule, ise rõõmsalt elevil, et "küll nüüd alles tuleb supertulemusi!", aga la' persetki - 92 kg, justnagu eelviimaselgi korral. Õudusega mõtlen, et mida siis resultaadiks oleksin saanud, kui jooksmas poleks käinud?! Lisaks kõigele muule sain veel nohu (ninakinnisuse), mis hommikuseks boonuseks oli kaasa toonud ka valutava kurgu (kinnisest ninast lähtuva übernorskamise tulem). Praeguseks on suurem kurguvalu taandunud, proovin hoida moderaatset joont ja end mõne maarohuga siin turgutada.
Eile õhtul oli siis see kord, kui mul oli kuri kava see logelemiste periood lõpetada. Jooksurada oli vahepeal puhtmakski lükatud ja lund kinni tallatud, ilm soe ja suurema tuuleta, kõik nagu klappis. Naabrimehega leppisin ka kokku juba varakult, et jooksma minek ja puha. Ja siis, kell veerand kümme, käis pauk! ja kogu elamine kottpime! Läpaka ekraan oli ainuke valgusesilm kogu elamises. Esimese hooga vist kogu külas, sest pime oli ümberringi kõik - tänavavalgus ja kõik muu, naabritest rääkimata. Panin aga otsast küünlad põlema (neid meil siin majapidamises on ka tavalisel päeval omajagu süütamist ootamas) ja otsisin mõned juurde ka kapist, päris hubane sai. Laps oli nagu vihaleht kanni küljes, sammugi eemale ei läinud kogu toimetamise ajal :-) Käisime siis nagu siiami kaksikud neid küünlaid süütamas ja toimetamas. Jo' ta vaeseke vähe ehmatanud oli sellest totaalsest ja äkilisest pimendamisest. Ega seal palju mõtteid tulla saanudki - laps tegi ettepaneku magama minna, kuna miskit tarka teha ka polnud. Proovis küll väheke küünlavalgel joonistada, aga see ei paelunud teda kuigi kaua. Mul oli läpakal puhvris paar lehekülge Wikipediat senikaua lugemiseks (wifi-ruuter kooles ka ju ilma toiteta kohe ära ja LANjuhet ei viitsinud ka seina ajada) ja sättisimegi end magama siis kella poole kümne ajal. Mina, ja poole kümne ajal magama?!? ;-) Jooksmamineku plaani tühistasime naabrimehega ära (nagu ikka, on sellistel puhkudel ka su mobiili akus ainult ühe pulga jagu väge järel ja mõtle siis, kuidas ilma selleta hakkama saad, kui see vähenegi lõpema peaks :-/ ), sest kriitiliseks küsimuseks kerkis kohe vesi - meil siin nurga taga suur puurkaev, mida opereerib mitme küla rõõmuks Tallinna Vesi. Aga pole elektrit, ei tule ka vesi kõige härdama anumise peale maa seest üles. Veel vähem on võimalik seda mõtte jõul eemal seisvate majade torudesse pressida. Enamgi veel, ilma elektrita paneb mu gaasikatel ka kohe pange (tsirkulatsioonipump jääb seisma ja automaat võtab ülekuumenemise vältimiseks tule maha), nii et ka veesurve olemasolul poleks pesta ikka kannatanud. Nagu needus kohe! No ja mis pesemine või muud luksused- radikas ju ka kohe külm! Jummala õnn, et ilm õues paari üksikut külmapügalat näitas, mitte paakikümmet, nagu loetud päevad tagasi! Eks ma helistasin EEsse ka, kohe kui pildi ära võttis, aga seal oli jõutud juba selline "julgustav" teade automaatvastajale lugeda, kus ilma elektrita asulate nimekirja ettelugemine võttis ca 10 minutit (no kujuta ette kogu Lõuna- ja Lääne-Harjumaad) ja põhjusena pakuti tänulikele kuulajatele kõrgepingeriket. Pinge taastamist prognoositi keskööks (mmm, nii julgustav!), sestap' saigi jooksmise kava hüljatud. Nii romantiline oli küünlavalgel klahve pesta selle vähese veega, mis õnnestus I korruse kraanidest püüda (kõrgematest torudes gravitatsiooni toimel alla tulemas), laps kogu aeg trussikute servast kinni hoidmas :-) Naisuke tuli ka koju, silmad imestusest suured ja ühines erakordselt varase magamineku kampaaniaga. No ja võite siis isegi arvata, kas tuli 22.15 vool tagasi või ei? Kurat küll, no oli aga kange kihu voodist välja ronida, läätsed uuesti ette ajada ja jooksma minna... Aga seegi kord suutsin sporditegemist vältida, nagu viimasel ajal kombeks on saanud. Seekord küll hädavaevu, kuidagimoodi.
Taskulambivalgel kaalusin ennast ära, et kirja saaks panna. 92 kg
PS: mõned järeldused sellest pisikesest majapidamiskriisist: 1. küünlad majapidamises - goody-goody 2. taskulamp/-lambid toas, mitte õues autos, ka hea mõte 3. investeeringute plaani võtta väikese generaatori soetamine. Saaks rõdule tuksuma panna, et hoiaks vähemasti katla elus ja päästaks pere magamise ajal surnuks külmumast.
No kust pagana kohast seda niisket õhku nüüd täna päeva esimeses pooles välja viskas? Hommikust saadik oli sihukene udu, et anna aga olla! Öösel oli pakast ~20 pügalat, nii et mul isegi lukusüdamik korraliku külmasilla moodustas ukse sees :-/
No ja otse loomulikult läksid siis kõik asjad terve ilma pääl täiesti lootusetult härma. Päris härma. Sellest siis paar pilti ka siia muidu peamiselt pekitekstipõhisesse ajaveebi.
Ühegi kaadri võtmiseks ei pidanud ma koduuksest üle viie meetri eemalduma. Tegin neid vana seebikarbiga, mis klõussappis välku kasutada ei lase ja üldse valguse suhtes maru pirtsakas on. Pärast mõtlesin, et osadele asjadele oleks pidanud käsitsi mingi tahmase tahvli taha sättima, oleks ehk pildigi saanud. Nüüd jäi hulka hingematvaid kaadreid lihtsalt oma kujutlustesse, sest see aparaat ei suutnud härmatist lumvalgel taustal ilma kontrastse päiksevalguseta püüda. Viimasel pildil oleva objekti äratundjale (no et mis asi see seal härmatisekesta sees on) eripreemiaks purk värsket õuna-ingverimoosi, mis toimetatakse kohale Smartposti pakiautomaadiga.
Pralle teise otsa, eks tulemused ja nende dünaamika vastavad täielikult toimunule.
Reede - lumerookimine, saun, normaalne (loe: kasin ja tervislik) toitumine. Mass 90,9 kg Elu on nagu lill, tulevik paistab läbi roosa udu nagu kuldrannake.
Laupäev - sõbrad külas. Seapraad, ahjupeet, šokolaadimuffinid (ja ma mõtlen šokolaadi, kui ma ütlen šokolaadi, mitte mingi saadana kakaomaitselise taimerasva), vein, konjak, viski. Õujee... küll õhtul oli mõnus ... aga hommikul...ÕÜhtul kaal mingi ime läbi siiski "ainult" 91,2 kg. No aga polnud kaua vaja oodata, kui kuldrannake osutus malaariasääskedest kubisevaks mangroovisooks.
Pühapäev - endiselt ei mingit sporti. Okei-okei, päris hulka vehkimist oli lumelabidaga, autovarjualuse katuse viskasime tühjaks naabrimehega ja saadusest vormistasime lastele liumäe. Ilm, kurat, on ka külm kui Kuusamos. Õhtuks oli plaanis ... ei-ei, mitte sport, mis te nüüd!, vaid ikka sünnipäev. Söömine jälle ehteestlaslik. Torti ka. Kaalu peal asi ikka päris hull juba. 93,2 kg.
Ei viitsinud ma eile sporti teha. No ei viitsinud. Lösutasin diivanil, lõgemed hilisõhtust pähklipuru täis ja piidlesin Lucyt. Arvasite õigesti ära - ei ajanud ükski vägi mind teda tallama.
Selle asemel hoopis sõin ja jõin. Kuna sporti kohe üldse ei teinud, siis sõin selle eest jälle rohkem ja hiljem ja rammusamaid asju (õhtustasin kõrtsis - friikartulid, röstsaiad, peekon, praemuna, majonees. Ise vabandasin end sellega, et lapse pärast, kellega friikaid sinna sööma ju läksime) . Paistab, et nüüd on kätte jõudnud minu oma maratoni 35. kilomeeter, kus kangemadki mehed murdunud on ja muidu hästi edeneva võistluse lootusetult persse keeravad pärast "haamri" saamist.
Ilm, raisk, võiks ka olla korrakski natuke pehmem. Paar lumesajuvaba päeva pole ju palju palutud, et vald jõuaks kõnniteed lahti lükata? Viimatine jooks oli ikka kuradi vaevaline ja puhas õnn, et me mõlemad sellelt tervete jalaluude ja nihestamata hüpeliigestega naasime. Lumi on kohati lihtsalt lükkamata ja paiguti kõnniteede peal laushunnikus. Varasem lumi on kinni ja konarlikuks tallatud, värske lumi seal peal ... yeah.
Kõik see hädaldamine ja ensepettus ning kaal ongi 92,5 kg:-(
Sõin õhtul veel poole kaheksa ajal, kuna pere jõudis nii hilja koju ja kuna esimese hooga neile planeeritud söök endale ka nii ahvatlev tundus, et ei suutnud eemale hoida ja kahvlit lõpuks käest panna. Ja siis lasin veel enne jooksmist kruusi kohvi ja ilge virna küpsiseid ka... Need olid siis need pulgad, mis seekord trummile järele lendasid.
Jooksime naabrimehega seekord õues. Ilm oli talutav, aga teeolud ... ääää... kuidas seda nüüd öeldagi ... TäPe? Jooksime "ainult" 5,8 km, aega kulus selle peale 42 minutit.
Kaal 91,3 kg Ei maksa salatagi, et lootsin paremat (loe: vähemat).
Naabrimehega käisime Arigatos linnainimeste sporti tegemas. Mina jooksen seal tavapäraselt linti, silmad häbelikult seina poole ja suur perse saali suunas. Jooksin oma 6,2 km ära ja tõstsin paari pommi ka. Päris veider oli jälle üle sööma- ja lebonädala sporti viljeleda. Aga abi sellest oli, kodus näitas kaal 90,3 kg, mis on uus "põhi". Armetu 100-grammine rekordiparandus küll, aga asi seegi, kui paremat võtta pole.
Nüüd siis jõudsin selle jõululaupäevase põhja juurde tagase pärast kaheteistpäevast ekslemist.
Lund hakkas ka sadama, mis tähendab, et homme vehime jälle labidaga. Naabrimees kutsus õhtuks katuse alla trenni ja selle pika trennipõua leevenduseks peakski vist alguses leebemalt alustama. Et kõigepealt soojas toas natuke vehkimist ja paigaljooksu, enne kui päris väljade vahele hangedesse rühkima minna.
Päeva nael oli muidugi plasmaafarees PERHi verekeskuses. Nagu viimati detsembri alguses nad seal lubasid, kutsuvad ise. Kutsusidki. Pakuti isegi võimalust takso järgi saata ja samamoodi oleks kojugi veeretatud. Järgmine kord võtan pakkumise lahkelt vastu :-)
Skoor oli siis -721 ml plasmat viie tsükliga, kokku imeti ihust 2272 ml, millest vastavalt 1551 ml siis ihhu tagasi aeti. Muhvi ja Sammalhabeme kõrrejooki luristasin vedelikubalansi taastamiseks ja ja seekord eriti kiiresti, 46 minutiga, sai ühele poole.
Vähemasti on tänase päeva trend õige. Jooksmas siiski ei käinud, temperatuur oli kole madal (loe: kärss kärnas) ja lund ka kole palju (maa külmand). See-eest aga vehkisin labidaga ringi päris kenasti. Hüppasin lapse suureks rõõmuks autovarjualuse katuselt lumehange ja lasin tal sellet piltigi teha. Lõppeks külmetasin oma jalad korralikult ära, polegi sellist külmakahjustust vist varem saanud. Aga praeguseks paistab, et õnneks vist jäädavate kahjustusteta seekord ;-)
Seekordsed aastavahetusesündmused olid sedavõrd südantsoojendavad oma lihtsuses ja mõjuvuses, et neid oleks patt ainult endale hoida.
31.sel sõitsime Muhku. Tee oli talvine, ilm samuti, kõik väga ilus. Temperatuur oli ka kaunikesti mahe ja veel ei ennustanud seda päris pakast, mida paaril järgneval ööl näha anti. Et aasta viimane päev üksi sõitmise nahka ei läheks, tegime sellise plaani, et läheme kohe varakult, et läheme kohe varakult-varakult sõitu. Selle nimel viisime lapsegi vanaema-vanaisa hoolde juba eelneval õhtul. Järgnes muidugi klassika - äratust pläriseva mobiili vaigistamine kümne minuti kaupa paaril korral ja varem valmispakitud asjade kiuste venivad asjatoimetused. Startisimegi kolmveerand tundi pärast plaanitut. Aga see on ju tänapäeval tühiasi. Hommikuste toimetuste kokkuhoidmiseks tegin õhtul isegi võileivad valmis, kohvi ajasime hommikul termosesse ja söömist plaanisime tee peale. Minek läkski väga ludinal. Järjekorda polnud, 15 minutiga olime praami peal ja tund pärast Virtsu saabumist olime juba Kuivastus kuival. Sealt veel 13 versta ja maine talveparadiis Lõetsal oli puhta meie päralt! Peremees oli lahkesti päevajagu varem kohale paarutanud ja tare sobilikult soojaks kütnud. Kuna autojäljed värava vahelt sisse läksid, ajasime oma putuka ka õuele, ehkki peremehe aparaat tee ääres väravas seisis. Õues oli muidugi lund rinnuni ja masin triikis põllega lund, laadisime asjad maha ja ajasin ka auto tee äärde. Saun oli juba lõuna ajal soojas ja ahjud-pliidid samuti, nagu hiljem selgus, kõik ka asja eest. Ajaviiteks ja puhtast linnainimese imetlusest koperdasime mere äärde ka. No arvata võite, et see oli kõik hinge-matvalt kena - kadakad kõik lumemütsides, üksikud autojäljed mere ääres kaldavallil asuva viimase suvilani, kinnituisanud jääväli, eeehh... Päevi varem olime plaaninud kohapealset söögitegemist, produkte ostnud (täiesti faking legendaarne punase peedi jaht mööda super(maiäss)marketeid Tallinnas ja need teised trikid), menüüd koostanud ja asju ette valmistanud. Nii sõitsimegi saarele pakku, riivitud keeduporgand ja kohupiima-munamass eraldi karpidega kaasas ;-), igaks kümneks juhuks terav nuga ka (no aga seekord oleks trariistaprobleemi saanud ka kohapeal kerge teritamissessiooniga ära lahendada) . Peedid, ajulihad, maitseained, moosid-särgid-värgik kõik takkatraavi. Panime siis riistad-produktid valmis ja kuna mandrilt oli veel rahvast tulemas, lasime tempo maha. Kruttisime peremehega viskil punni pealt (Black Grouse, jammm...), tegime väikese võileiva ja hakkas rahu tulema meie peale. Mõnulesime niisama ja peremees küttis aga oma sauna. Naiska pani koogimaterjali kokku ja ahju, siis üksvahe panin mina poest ostetud liha sinnasamma (Rakvere vanaema ahjurull või midagi taolist, oli ka Säästumarketis täiesti uskumatu kilohinnaga) täitsa suvalise lillelise emailpotiga, mis paraja suurusega oli ja naiska valmistas ette ahjupeedid. Kuueselt praamilt tulid ka kolm naishinge, peremees käis neil vastas Kuivastus ja selleks ajaks oli täiskuu nii kõrgel ja nii hele, et tagasi tulles sõitis peremees Hellamaa poe eest Lõetsa küla vahele tuledeta! 5 km (pildil ongi uued naiskad parasjagu hoovile jõudnud). See möödunud detsembri teine täiskuu panigi vist oma hea silma meile peale ja juhatas kõiki tegemisi, et need nii hästi välja tulid. Ja otse loomulikult oli valgust pea samapalju kui ilusal heledal päeval. Üksvahe tundus, et on valgem kui keskmisel pilves talvepäeval.
Ahju aetud lihale panin poole küpsemise ajal natuke vett alla ja viskasin ühe pesa küüslauku tervete küüntena potti ja ühe sibula lõikasin ka sinna neljaks. Päeval tegin juba valmis hapukoore-küüslaugu-sibulakastme (külma). No ja siis sõime! Liha kadus laualt ludinal, hiljem saabunud ahjupeedid samuti. Peremehe poolt kohaletoodud väikese mõisa väga rustikaalne punane itaallane sobis peekonirulli juurde ka kut' ruskas silmaauku, ainult üks viga oli sel veinil ... vähe oli raiska! Kõrvitsasalatit oli. Koorekaste oli menukas, potipõhja jäänud lihaleeme ja karamelliseerunud sibulate-küüslaukude pärast pidi peaaegu löömaks minema, viimatitulnute toodud ja -tehtud toscakook ... mmmm... Telekas oli seinast välja tõmmatud, lõpeks lasime ka tuled täitsa kustu ja mõnulesime ümber laua kahe küünla ja uskumatult ereda kuu valguses. Täiesti piisas. Mehed käisid enne saunas, siis naised. Naisi oli rohkem ja saunatasid nad ka vägevamini. Uue aastani lausa saunatasid, kaapisid lumes püherdada ja puha (tuletan meelde, et külma oli siis 17 pügalat!). Kui eemal külas rakette laskma hakati, siis tulid plätudes ja rättides saunast meestega vahutavaklaase kokku lööma ja algavaks õnne soovima. Ja siis sauna tagasi. Saunanaised ;-) Kui naised lõpuks saunast välja said jupikaupa, istusime veel ümber laua ja olime lihtsalt niisama mõnusad edasi. Me lihtsalt olime. Pooled inimesed nägid teineteist esimest korda elus, aga ikka oli nii iizi olla, et see on sõnulseletamatu. Annaks Taat kõigile selliseid olemisi!
Hommikul meie Muhukülastuste klassika - pannkoogid. Seekord üleelusuurused, tehtud praktiliselt eimillestki, sest jahu oli vaid paar lusikatäit :-) Ei maksa küsidagi, millega ma seda tainapoega pikendasin, et mõnegi koogi saaks, aga nagu sellistel puhkudel ikka - õnnestus väga suupäraselt. Röstitud rosinaleib. Naiste tehtud kitsejuustu-viigimarja-piparmündi ködi serrano singiga ja Saaremaalt pärit põldmarjamoos. Ulmehommik. Nostalgiast tuleb nutt silma veel praegugi. Ma tänan kõiki kohalolnuid selle seltskonna eest! Ma tänan.
Uue aasta esimesil päevil tärkas minus kodu-uurija. Mõningaid jutte naisukese vanaema (Elfriide, kõigile tuttavatele Rite) esituses olin kuulnud ennegi, aga nüüd istus tema marjaveini manu see küsimine-vastamine kohe nii hästi, et kügelesime päris pikad tunnid tema imepisikeses köögikese ümber laua ja muudkui kuulasime. Noad-kahvlid puhtakslakutud taldrikutel juba ammu põiki ja kõik muu läks meelest, isegi vanaema horoskoobisaade jäi vaatamata. Kui laupäeval Kuivastus praamijärtsus passisime, siis pani oma mäletamist mööda kirja. Tõmban siia ka lõika-aseta meetodiga selle kirjapandu. Kaugemas tulevikus tuleb ehk lisagi.
Rite emal (Akilinal) olnud silmarõõm, temast 6-7 aastat vanem. Sinibe Mardi (Elevant) poeg Sassa olnud Rite emast poolteist aastat noorem ja polnud emale kõlvanud. Ühel simmanil aga kekutanud Sassa ümber oma peikaga tantsinud Akilina. Viimaks rabanud veel Akilina peigmehe käe alt omale partneriks tantsima. Toonane peigmees polnud seda asja niisama jätnud, võtnud paar sõpra ka ja (kas samal õhtul?) peksnud Sassa nii läbi, et see hulka aega haiglas oli ja seljast vigaseks jäi. Rite jutu järgi paranenud Sassa tegelikult täitsa ära, saanud ilma kepita käia küll, aga moepärast kasutanud ikka keppi kogu aeg (ka pildil näha). Kui poiss haiglast välja sai, võtnud Sinibe Mart kepi najal komberdava Sassa käekõrvale ja viinud Akilina vanematekoju. Kuna Akilina „pärast“ oli poiss nüüd vigane, pidi Akilina Sassale minema. Kui palju selliste põhjendustega kosjades tõsi taga oli ja/või kui palju selline vigastus niigi vanemae vahel varem kokkulepitud kosjasid tagant kiirustas, ei tea. Hiljem kasvatasid Sassa ja Akilina suureks 5 last (Elfriide (Rite), Endel, Naima, Vaari, Vilve), lisaks neile sündis veel kaks, kes (väga) noorelt surid.
Sinibe on otse Viiralt Õestele viiva tee ääres, nii et loomalauda ots täitsa tee kõrvale ulatus ja madal õlgkatuse räästas laatadele kõrgete koormatega sõitvate vankrite poolt alatasa maha sõideti. Vana tare olnud ka otse tee ääras. Uus häärber ehitati teest kaugemalt. Rite jutu järgi räägiti peres sellist nalja, et enne 1920-daid olevat möödasõitnud mõisnik tõllas istudes tihti piitsaotsaga Sinibe tare aknale koputanud, et "Sinibe Sassa, pea vähe söömisega vahet, sul lapsed luristavad nii kõvast suppi, et hobune ehmub ära ja läheb lõhkuma!" :-)
40. aastal läks rinne Viira külast (kohe Karja kiriku kõrval) niimoodi üle, et laskmist ega lahinguid polnudki. Häda oli rohkem ranna ääres elanud inimestel, Tuhkana kandist tulnud kolm peret, kellel elamised maha põlenud – neid aidatud Sinibelt igatühte vaka põldubade ja igat inimest voodilina, noa-kahvli-lusika komplektiga. 44.da sügisel aga viidi terve pere sohu pakku. Tagnevad sakslased osutasid vastupanu (viivituslahingud taganemise katmiseks enne Sõrve minekut või Triigi sadamast evakueerumisel?) ja Sinibe uus häärber (st elumaja, mis ei olnud rehe ja/või lautadega ühe katuse all) lasti põlema (ilmselt miinipildujamiiniga, sest nt dolomiidist raiutud korstnaplokid olid kõik rusikasuurusteks tükkideks). Maha põlesid häärber, loomalaut, mis oli majaga otsakuti, sealaut, veel peksmata viljad, mis olid hunnikus, ilmselt ka muid honeid. Püsti jäid ainult vana paargu ja kaevurakked. Millised loomad hukka said ja kui palju? Sassa lemmikud hobused? Kas olid ära rekvireeritud või põlesid sisse või olid ka soos?Enne sohu evakueerumist oli maha löödud lammas (lambad? Vaari mäletas, justkui oleks tapetud siga), liha oli tünnis ja keldris kartulite vahel. Häärberi põlemine oli nii intensiivne, et ehkki küll põrand (keldrilagi) otseselt sisse ei kukkunud, oli siiski söestunud ja keldris selline kuumus, et tünnis pealmine osa lihast lausa kõrbenud ja all kenasti küpsenud. Sellest lihast tehtud siis suures müüripajas kapsasuppi (kas see tähendas, et saun jäi terveks?), oli jätkunud ka selleks ajaks külas olnud vene soldatitele lahkelt jagada.
Mingit kohalike vaenamist Rite ei mäleta, ei sakslaste ega ka venelaste poolt. Normid oli rasked täita ka Saksa ajal. Igal aastal pidi Sinibelt andma vähemalt kaks mullikat, mis siis viidi Leisi kogumislauta (üle jõe Mujaste poole) ja sealt siis hiljem edasi autodega Kuressaarde (?). Kogumislaudas pidi siis neid lehmi-mullikaid järjekorra alusel talitama, kolm ööpäeva iga talu kohta. Saaremaal metsavendi polnud ja küüditamisest pääse pere täielikult – mitte kedagi ei viidud ära (aga kolhoosidesse minek läks massiliseks just 49. küüditamise järel ka Saaremaal, 41. küüditamist Rite ei mainigi). Ilmselt sellest viimasest tulenevalt on Rite suhtumine kõigisse toonastesse sündmustesse ka erakordselt erapooletu. Uus häärber oli alles napid 5 aastat vana (valmis 1939) selleks ajaks, kui vundamendini tuhaks põleb. Rite räägib, et noore inimesena (19 a) on parmeni meelde jäänud see elevus võõras kohas magamisest (kelle juures?, samas külas) – teiste kambri olnud põhud nurgas maas ja seal siis kogu perega magatud (kas kõik need ca 2 aastat, mis praeguse Sinibe elumaja ehitamiseni kulus?) Vaari mäletamise kohaselt tulid Tuhkana kandi inimesed, keda 41.-sel Sinibel aidati ISE Sinibe häärberi mahapõletamisest kuuldes abi tooma (Vaari mäletab pohlasid ja pohlamoosi, mis seal veel võis olla?). Ei Rite ega Vaari mäleta nälja tundmist ka kogu majapidamise mahapõlemise järgselt. Vaari, kui sellal alles 8-aastane, mäletab rohkem seda, kuidas teised inimesed aitasid. Rite (siis juba 19) aga räägib, et tema koos isa Sassa ja ved Endliga käisid küla mööda rehtesid peksmas ja töö eest võeti loonustasu (kas siis samad viljad või miski muu).Tänane Sinibe häärber ehitati kahe aastaga. Esimesel talvel tehtid palgid (70 palki, riik andnud kõikidele sõjas maja kaotanutele metsast õiguse raiuda), poolteist aastat hiljem suvel rahiti elumaja üles. Palgitegijateks olid ikka Sassa, Rite ja Endel, palgid tehtud paari nädalaga – see on aga hirmus töö hulk. Maha võeti ju kahemehesaega käsitsi, laasiti kirvega ja järgati käsitsi saega. (Küsimus – kes aitasid Sinibe uut elamut üles rahida? Seda tööd ei teinud kindlasti Sassa üksi noore tüdruku ja teismelise poisiga. Kelle hobustega veeti palgid ja kuskohast eed üldse tehti?)
Sinibe oli kuni kollektiviseerimiseni Saaremaa mõistes suur talu, 50 hektarit (kahehobusetalu). Sassa oli hea käega hobusekasvataja, kogu aeg oli lisaks tööhobustele ka 3 sälgu majapidamises. Kord müünud Sassa (Leisi?) laadal lisaks müügihobustele ka aiste vahelt hobuse maha, nii hea müük olnud. Ema pidanud siis ühega sälgudest laata vastu minema, et vanker koju saaks. Kollektiviseerimisest peab veel Ritega rääkima. Sinibe jäi oma pere kätte, kedagi ära ei küüditatud, aga loomad – millised kolhoosi anti ja kas omale ka jäi? Pärast sõda mingil ajal läks Rite linna (Kuressaarde), sai tuttavate abiga tööle müüjaks alkoolimüügi putkasse (raamatupidaja, kes oligi see töölesokutaja, küsinud kinnituseks „numbrikorralehe“ (korrutustabel) tundmist ja õpetanud hiljem muidki nõkse, ntviina lahjendamist ca 10% ulatuses veega, mis suuremate laadapäevade aegu andnud isegi 200 rubla päevateenistust!). Mingi aja pärast tuli linna elama ka Rite ema, kes Sinibel vigastanud kas vaagnaluud või reieluu kaela ja jäänud jalast vigaseks. Hiljem tekkinud Sassale Sinibele ka üks lapsega naine seltsiks ja abiks, selle poisile jättiski Sassa ka Sinibe. Hiljem ostis vend Endel Sinibe ikkagi endale (pidi ostma oma isakodu!) ja elas seal pea sumani (viimane aasta Karja hooldekodus).Ka selle naisega, kes isale uueks kaasaks sättis ennast, polnud Ritel mingit vimma (ainult üleolev suhtumine), ehkki ei suheldud .
Mass praegu nii kaunis nagu 94,1 kg. Kolme päevaga!
Homme algab taastusravi. Esmalt harjutused lumelabidaga, sest viimase paari päevaga on lumi siinkandis ikka koledasti võimust võtnud ja õhtul lähen jooksma ka - olgu siis väljas mis purgaa tahes või lumi rinnuni. Seda viimast ta ilmselt on ka.
Kuna vahepeal kaalunud ei ole, siis panen vahepealsed päevad kaalutõusu kirja lineaarselt.
Muidu oli aga retk Lääne-Eesti saarestikku igatepidi kordaläinud - ülikõva aastavahetusepidu Muhus ja muidutšillimine Saaremaal. Edaspidi pikemalt.
