Olgu väljas või miinus sada, sporti tehakse ikkagi.
Siseruumides kohtasin täna subjektireal nimet' staarlüpsja (ning jooksuime) kaasaegset. Oli teine endiste aegade sportliku vormi hiilgusest mõningase osa kaotanud, aga sellegipoolest lehvis tarmukalt saalis ringi. Lüpsikut ühes ei olnud, aga piimandusega sidus teda see eest prilliklaaside hämmastav sarasus koorepurgi põhjadele. Kole niimoodi ilkuda vanainimese üle, aga muidu ei saa. Kui kunagi peaksin Kesikute reas kandideerida tahtma ja penskarite hääli noolima, siis tuletage meelde. Mulle ja penskaritele.
Aga ei mis, ma olen tegelikult üle keskmise tujus, sest ei tahtnud ma Leidast ju pajatada, vaid ikka sellest, et täna siis nägin ära, et klubis käib ka ilusaid inimesi! Täna oli vist mingi ilusate ja suurte silmade eri või midagi. Ja ühed uskumatult pikad jalad olid ka.
Täiendusi ka veidrike välimäärajasse - märsilohistaja: kui üldiselt peetakse nende all silmas heinapebreseid ja kammimata peaga takustes hõlstides tegelasi, kes Mulgi folgi ära ummistavad, siis klubi mõistes on neiks ärrad, kes laekuvad saali oma vana spordikott käe otsas talutades, et see märss siis kuskile nurka seisma jätta. Märss on igavene vana lehmamagu, vormi, näo ja teota. Ja tagatipuks tühi. Alati. Äärmisel juhul on seal mobiiltelefon ja taskuätik. Märsilohistaja ise on enamasti treenitud ärra, kannab paksu puuvillast kapuutsiga dressipluusi. Kohati on ta ühtlasi ka keppjalg. Kas see kott on nagu mingi talisman või mojo või mis? Aru ma ei mõista.
Kõigi nende tähelepanekute foonil ei jõudnudki trenni nagu õieti teha. 6,5 ja paar jonksu pommiga.
Kasinate koguste ja madala kaloraažiga dieet on viinud sinnani, kus pmst permanentselt on külm. Energiapuudus. Nagu väljas ei oleks -30 ööpäevaringi, raisk.
PS. käisin ka massaažis. Jäin, nägu selles pisikeses pehmes prill-lauas, isegi magama korraks ja kogu protseduuri tulemina venis mu lõusta näokolju osa välja nagu paavianil. Täna öösel magan selili, panen kolm köidet ENEt lõua peale.
