Pildipost

Kuna miskit tarka kirjutada pole, siis pigem joonistan teile.














Külaplatsil natuke jalgpalli ka, et päevläbi söömise pärast NII häbi ei oleks.

"Teine aasta" algas pihupallinädalavahetusega

Pihupallijuttude linko leiad SIIT, möödaminnes olgu aga öeldud, et väga veidratel kellaaegadel olid mängud ja liiter viina jäi ka sellesse vahesse. Et üleminek viinalt mitteviinale nii järsk ei oleks, siis viinavõtult saabudes kodus veel paar pokaali veini ka. Kokkuvõttes said siis Alejandro varbad nii ära kastetud et vähe pole. Kuna täna hommikul sai päris kenasti magada, siis üleminek joobelt pohmelusele polnud ka eriti järsk ja jäi vaat'et märkamatuks. Veider värk.

Ahjaa, selgus, et meie Metuusalastki vanem küülik on siiski surelik. Nüüd ta siis on seal jänkutaevas (loe: vaarikate taga), laps käis kenasti tema kalmuküngast lilledega ehtimas. 8-ja-pool aastat, mida edasi, sed üha uskumatumaks muutnud. Lõpuks tekkis lausa sportlik huvi, et kas tõesti paneb 10 täis?!

Aastapäevapostitus

Aasta on täis. Esimese hooga väljahõigatud eesmärk kah. Vahepeal päris käegakatsutvasse kaugusesse tulnud jätkueesmärk aga kaugeltki mitte.

Nädalavahetus pihupallirütmis

hakkas juba pihta. Päeval sai soomlastega müdistatud ja poole öö ajal on lätlased jalus.

Tervis katki

eile ratastega Sütiste metsa, lühikene jooks ja ratastega tagasi ka. Joosta ei jõudnud üldse, aeg oli pea poolteist minutit sitem kui eelmisel korral Sütistes. Juba rattaga minnes oli tunda, et ega sealt head nahka ei tule. Mingit kohalekihutamist polnud, aga ikka oli jalg nii "täis", et ... No ja hiline magusasöömine ka veel sinna juurde, nii et pole imestada sitta enesetunnet.

Üritasin jooksmas käia

aga no ei olnud minu päev. Tervis pole vist päris korras.

Ei sa end päris haigeks ka teha, nädala lõpus jälle hobuseannus pihupalli.

Duubelfeil

Esiteks ei suutnud pühapäeval hoiduda marjule minemast (paraku polnud tegemist ka Marju-nimelise rõõsa saarepiigaga), ehkki laupäeva õhtul johmas peaga kippusin sellist garantiid juba andma. Tagajärjeks on järgmised liitrid põldmarjamoosi. Nii võib veel kevadeni hing sees püsida!

Teiseks feilis täna verekeskuses afareesipump/-separaator. Miski väega ei suutnud punaseid vereliblesid trombotsüütidest lahus hoida ja nii tõmmatigi peale teist tsüklit pidurit. Ma uurisin küll nii ja naa, et milles mure - aga aeti ikka massina süüks. Pole enne sellist asja olnud. Ei tea, mis selle vähese kördiga tehti, mis kätte saadi? Koeratoitu? Verivorsti?

Muuseas, pühapäeva hommikul käisin ka jooksmas. Ise ka ei usu ;)

Võistlusreis välismaale

Muhu saare külastused on üldjuhul seotud hilisemate (teinekord lünklike) mälestustega ilusatest asjadest: toredad seltskonnad, harvaesinevad loodusnähtused, ekstreemööbimised, rajud saunatamised, linnainimeste ponnistused rehetares süüa teha jne. Sport kuulub neisse mälestustesse küll haruharva. Aga kui kuulub, siis ikka vägevalt! Ja üleüldse, mida saartelesõit edasi, seda rajumaks sporditegemiseks pöörab. Kui paar nädalat tagasi Saares olles suutsin end sundida mõlemal hommikul 3-3,5 km jooksule, siis nüüd läks asi puhta lappama – reede (edgaripäeva) hommikul jooksin miskit peale viie versta (ehkki mitte keegi seda ei uskunud, et ma hommikul üles saan ja jooksma lähen, mitte keegi) ja laupäeval osalesin 8. Muhu jooksul. Võistlusel! Okei-okei, nn rahvajooksu 6 km distantsil, mitte 16,6 km põhidistantsil, aga ikkagi. Praeguseks ei ole protokoll veel kättesaadavaks tulnud, aga väga hullusti ei läinudki. Naiste seas oleks pjedestaalilegi pääsenud, ühe tubli veterani tuules III koha saanud. Tõele au andes rippus ta mul kogu distantsi sabas ja viimsel 300 meetril surus mööda, ise veel vabandas, et „nüüd olen ebaaus...“. Muhe proua. Ma veel viimasel kilomeetril pakkusin talle, et võtame selle naiste esimese koha ära, mis miski sadakond meetrit eespool silkas algusest peale, aga ta kartis, et ma kustun nõnda puhta ära ja siis pole tal enam kellegi tuules joosta ;)

Viimati sai Muhus käies sporti tehtud 10 aastat tagasi, kui osalesime Lõetsa küla esindusena MMil (loe: Muhu Mängudel), kus osavõtt päädis lootusetu viimase kohaga võrkpallis (aga tootis senini allesoleva Tuudi kolhoos vimpli!), tubli tulemusega kuulitõukes (kuskil keskmike seas) ning auhinnalise III kohaga kettaheites. Seega oli Lõetsa väga kenasti pildil, eksikülaliste poolt esindatuna. Oh aegu ammuseid ...! Seekordsele jooksule aga meelitasin teisigi Rehe-Jaagu suvitajaid. Vägev support-team oli, kes tasahilju järgi tulles näitas üles valmisolekut mu väljaköhitud kopsutükid ning kraavioksendatud soolikad kõik kokku korjata ning Nautsesse järgi toimetada. Siinkohal on paras vabandada Kristna ees: sorry, et sinu tütarlaste III koha ära sittusin oma (vist) puuduliku registreerimistegevusega (esmaspäeval kirjutan vallavalitsusse ja nõutan diplomid-auhinnad välja!)! Muhu Vallavalitsusele ja teistele sponsoritele tuhat tänu, et selline rahvaspordiüritus üle pikkade aastate jälle käima on pandud! Reportaaži Muhust võiks koomale tõmmata tervitustega juubilarile, kelle ees avanesid neil päevil väravad (loodetavasti) viljakatesse viiekümnendatesse ja kes meid ikka üha ja üha toredate naistega tuttavaks teinud on!

No ja sport spordiks, ega’s ma siia saartele tegelikult sporti tegema ju tulnudki. Marju ja seeni korjasid seekord küll teised, aga ma see-eest chillisin niisama ringi ja olin loomuldasa muhe. Mõned õlled õhtuti ja päevad läbi vanaema saia-kooki. Neid viimasenanimetatuid vihub vanema teha vahetpidamata, kusjuures tegu käib nagu muuseas – jutuajamise sekka lüüakse tainad valmis ja poolteist tundi pärast teema ülesvõtmist on kuum sai laual... äääh ... hoop kilole! Pühapäevaks lubatakse esimest sügisenägu tormi ka, nii et kohtume Tuhkana rannal, kuhu Gotlandi alt laine sisse lööb! Reedel sai seal käidud ja esmalt oli päris uhke – puhta praivät biitš kena laine, adrupudru ja meduusisupiga.

Täehelepanekuid maailma asjadest ka. Kaks nädalat tagasi olime siinsamas kohaliku kangelanna 85. sünnipäeva tähistmas. Vaadates tänaseks toimunud arenguid potipõllunduses (korjatud ja lüditud oad, käsitsi üleskaevatud peenramaa, ringiistutatud ja läbikaevatud maasikapeenrad (ja neid ei ole mitte vähe!), paekivilahmakatest ja kruusast kõnnitee peenramaade vahel, ja te pole veel näinud seda lilleaeda siin!, ja kõik need muud igapäevased toimetamised), siis ei imesta ma üldse mingite tühiste Egiptuse püramiidide üle, et kuda küll sellised lahmakad nii algeliste vahenditega 3500 aastat tagasi püsti aeti. Phäh!, pool suve ja kümme Saarema vanaema, ma ütlen, ei enamat!

Õhtul saartele ära

saab siis näha, kas Slaaviku uus "Saaremaa"-nimeline uisk tuult ka kannatab. Lahke merega sõitis küll nagu ludinal.

Ja võib juhutuda, et seal väheldasema saare peal kohtan nimekaimu. Oleks päris muhe, kui sinnakanti minek juba niikuinii plaanis.

Joosta ikka ei viitsi...

'a mis sa suure hädaga teed. Kolmapäev ikkagi ja see va' Stamina jooks jälle. Rattaga Roccasse vabaõhumuuseumi taha ja pärast jooksu tagasi. Ei viitsi mõõta, aga miski 7-8 km on see rattaots ja jooksu oli ehk nõks alla 4 kilomeetri.

84,9 kg

PS: Kas olete tähele pannud, et postitusi tuleb ainult siis, kui ma olen kuidagi läbi ussi....i suutnud end jooksma ajada ja kaal pole väga hull?

Ei viitsi joosta

ega kirjutada.

Pihupallihooaeg läheneb mürinal

Esimene tutvustav turniir oli meite võistkonnal Põlvas. Nagu kenaks traditsiooniks kipub saama, naasime seegi kord auhinnalise 3. kohaga. Võõrustajate vastu ei saa, Meistrite Liiga satsile (Vene viimatine hõbe) ammugi mitte (aga see-eest näidati noortele poistele selliseid vana aja käsipalliheeroseid, keda muidu ainult minusugused pässid telekast näinud on), kuid - last but not least - Läti möödundaastase hõbeda skalpeerisime. Eelmisel aastal oli sama lugu Panevežisega - algatuses vaatasime, et hullusti sebivad ja rahmeldavad ja jooksevad kui pöörased, aga kui omavahel kokku läksime, siis lõpuks olime ikka meie paari silmaga peal. Tänavugi nii - Dobele pusis venelaste vastu päris vahvasti, jupp maad paremini kui meie (ehk nende mängujoonis sobis venelaste vastu paremini - lätlastel oli kaks hirmus suurt kolli taga sisemiste kohtade peal, aga meil puudub praegu tagantviskeoht sootumaks), ometigi läksime kohe nende vastu ette paari väravaga ja nii jäigi lõpuni välja. Aga keda see pihupallijutt siin ikka huvitab... või mis ma siin meelitan ennast - keda mu jutt üldse huvitab? :D

Kuna minu panus võistkonna üldistesse mänguminutitesse ei hiilga kvantiteediga (küll tahaks lisada, et kompenseerin seda kvaliteediga...), siis käisin koos prouaga õhtul sporti tegemas. Tema rullidel, mina niisama. Jooksin 8. Raske oli, aga ellu jäin. Pärast otsa veel öine ujumine Kakumäe rannas ... oh seda romantikat!

85,1 kg

10-4-10 kombo

eile oli Stamina jooks Merimetsas (Stromka rannas pmst), kuhu oma naabrimeestega kohale rattasime. Jooksime ära, mis meil joosta oli ja vokkidega tagasi ka.

Kaal 84,1 kg õhtul.

Ahoi, ristirahvas!

plaanisin juba ammu sellise blasfeemilise pealkirjaga postitust, aga kõik see aeg tuli miskit tähtsamat või "tähtsamat" vahele.

Käidud on nüüd igal pool. Mitu korda välismaal (Itaaliamaal ja Saaremaal). Lühidalt, märksõnadega:

7 päeva Roomas (kõik varemed nägin ära, igasuguseid murisid ja kodutuid hektarite viisi, aga see-eest sain süüa ka normaalsetes osteriates ja juua liitrite viisi 5-eurost majaveini jne). Kõige suurem elamus oli raudteejaama juures asuv turg - kuivained, liha, kala, pagar (tervitusi sinna prouadele!), toores kraam...

Kuna jalgsi ringitallamist oli iga jumala päev ikka väga palju, siis päris käest asi ei läinud kaaluga. Neljapäeva õhtuks oli kaal normi piires (programm sisaldas ka neljapäevaõhtust jooksu 8 km) - 84,3 kg.

Nädalavahetus Saaremaal, päris vana inimese juubel koos paratamatult kaasneva toidu- ning joogiga liialdamisega. Küll oli aga meelekindlust hommikuti jooksmas käia enne söömist. Vähe, aga siiski nii lau- kui pühapäeval. Pühapäeva õhtul käisin ka, pärast äikesevihma oli kena värske joosta (no kas pole taas blasfeemiline öelda "kena" tormi kohta, mis V-Maarjas kirikult tornikiivri viis?). Nii oligi pühaba õhtul kaal jälle normi lähistel liikumas, 84,8 kg.