Three time is a Lady

Tänase päeva spordisündmus oli klassikaline jõuluturniir (no peaaegu nagu el classico, peaaegu). Veteranide organismipurustaja. Või oli selleks 2x170 km kiiruskatseid ilmastikukohases seisundis maanteedel tagasillaveolise Merzaavetsiga (oojaa, te võite mulle öelda driftikunn)? Romantikutele pakun ka kolmanda variandi - spordiaasta tähtede gaala seal kummikunimelises kaubamajas.

Sellelt viimaselt ka tänase postituse subjektirida. Keemiku välk lõi seal kolmandat korda :P

Nooh, kus lumi on?!

Esivanemate juurest tulema hakates, magu servani pekki ja pohlamoosi täis, oli küll teatv lootus, et nüüd on akende ülemise servani maja kinni tuisanud, aga sittagi! Ainult ukse ees üks armetu poolde reide vaalukene, see ka pmst oligi kõik.

Tuul oli selle vähesegi, mis siin põhjarannal maha tulnud, kuskile naabrite juurde ära puhunud. Raisk!

Klassik ütleks selle peale vaid "hõhhõõ!"

Vähem Ameerikat

Teeme nii, keegi ei oota minult nunnutamist ja "häid pühi!" ja muud sitta, eks!?

Ilmas on hulka inimesi, kellest ma lugu pean ja keda ausatan, kellele pole tegelikult ju tarvis öelda, et "küll ma pean su'st aga ägedasti lugu ja kasvagu su kari rammusaks ja lüpsku ladusalt!", olgu selleks maniakaalseks eeldatavaks põhjuseks siis mõni järjekordne pööripäev, või hoidku jumal!, hällõuviin, valentiinapäev või misiganes. No nad usutavasti aduvad seda kõike ka ise.

Käib ka "sotsiaalmeedia" kohta.

Another Wednesday

tulin just Setustanist, saime loomulikult sumpsi jälle nii, et soolerebendid siiamaani kirvendavad.

No kaua ma ikka varjan,

et käisin eile jooksmas üle pika aja. Kui tuulekülma on alla kümne miinuspügala, siis tuletavad õues valitsevad olud ikka eiriti elavalt meelede asjakohaselt riietumise tähtsust. Küljest ärakülmeda ähvardanud persekannide näol eelkõige seekord. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis, et ma kõigest hoolimata jooksin ära, mis mul joosta oli. Vaatamata kõigile neile sademetele, mis maha on tulnud siin vahepeal ja millest päris olulist osa pole mitte keegi vaevunud osades kohtades koristama.

Nüüd siis hea kuukene või paar jälle lipiide koguda, jooksmas käidud ju :P

doktor Zoidbergi selgusehetk

Suht-koht vaheda lõikeservaga pealtvaataja, päeva post tasub vahendamist. Loe SIIT

Tasakaal

sissesöödud ja ärakulutatud energiakoguste vahel.

Jooksnud olen paar päeva täitsa kenasti (lauba 7,5 linti, pühaba 6,4 asfalti ja esmasba 6,4 Harku terviserada), aga et asi liiga ilus ei paistaks eemalt vaadates, siis samas perioodis olen söönud ka väga ennastunustavalt ja -salgavalt. Magus maitseb jälle nii hästi, nii hästi...

Aga tasakaal pole antud hetkel ju eesmärgiks? Kuldsed sõnad: "Et tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas paigalgi püsida, tuleb väga kiiresti joosta!"

Juku-Kalle vs Linnar

Kolmeraudses, eile õhtul.

J-K: "Ei noh, ma teadsin, et sinuga kohtun täna siin. Panin kohe kõvemad püksid jalga ... ja sidusin rihmale kuus sõlme ka peale."

L: /blush/

Täiuslik õhtu

Suure jaekaubadusketi hüpermarketis oma sinki, munavõid ja Borjomi ostes jäi pilk pidama minu järel oma kaubad lindile ladunud tublil töömehel. Mida härra ladus siis?

poolekilone Lauaviin
3 prk Carlsbergi
sinine LM

Kõlab nagu postituse pealkirjas osundatu.

Karikavõistlustel lust läbi

järgneb kohustuslik osa kahe pika sõiduga.

Oskar väga vastu ei siplen'd, numbreid SIIT

Küllike Rooväli: Lotila teine tulemine - Arvamus - Postimees.ee

Küllike Rooväli: Lotila teine tulemine - Arvamus - Postimees.ee

Küllike sõnastab kenasti minu üha süvenava misantroopia ja sellest tõukuva kohatise eremiitluse põhjuseid.

Sisehooaja algus

oli täna Arigatos. Jooksin natuke ja tõstsin pommi. Hea rahulik oli, rahvast vähe.

Nädalavahetusel sattusin öökluppi ja kui see ongi kohalike klubide tase, siis ma väga ei kahetsegi viimaste aastate klubituuride ikalduse pärast. Pehmeltöeldes veidrad inimesed ja -muusika. Oleks ma uksel pidanud pileti ka veel ostma, oleks juba päris ahastus majas.

Oskar pidi kiirusele alla vanduma - Sakala - Sport

Oskar pidi kiirusele alla vanduma - Sakala - Sport

Pihupalli

Meistriliiga esimene voor lõppes ära põlise vastasseisuga. Seekord oli võistkondlikult õnne ja jaksu. Hardcore fännid saavad asjast aimu ka selle LINKO päält

Siinkirjutaja sai seekord mängida nii, et üleriigilises pressis enesekiitusega pärjatud perse raksus. Kusjuures homme jälle mäng ... Sihuke asi võib ju lausa tervise peale käima hakata! Aga vähem hala, sest nagu mu taat ikka ütleb: "ei see sitt meestele tee midagi, ain't poisiksed paneb põdema".

You are talking to the utmost celebrity now

ja seleebriti läheb nüüd jooksma.

'tea, kas peaks end suisa töölt ka lahti võtma, et jõuaks väärikalt kuulsus olla? Oleme neid töö-kõrvalt-kuulsusi näinud küll (no muidu-suvaline-automüüja-aga-kannu-kõrtsis-ilge-staar-Sulo nt), nende käsi käib kehvasti, kui piisavalt oma seleebriti-hiilgust ise (ja ikka kahe käega korraga) ei poleeri. Töö kõrvalt on seda aga teadagi võimatu teha. Nii et dilemma missugune!

Täna siis kasinad kaks ringi, esimene neist täpselt 19 ja teine 17.41, ustava naabrimehe seltsis.

Wach me goin' sub-80!

Nädala jooksukokkuvõte: kilomeetreid 40,6 (5x6,2 + 9,6). Oojaa! Täna oli reaktor kuidagi eriti reaktiivne ja palju ei puudunud, et oleksin Harku metsas neljanda ringi ka kedranud. Elu jooks. Uued riided ikkagi, jooksin sõni kuni pimedaks läks ... ja siis lambivalgel ka veel natuke :)

Täiusliku pühapäeva retsepti võin ka anda:
maga ikka normaalselt, kuni vähekegi silm loojas püsib;
vedele muretult;
söö natuke;
vedele veel (vahepeal keera leivatainas kokku);
käi viimase päikesevalguse varus jalutamas (samal ajal leib küpseb);
mine metsa ja jookse oma elu jooks;
tunne ennast pärast jooksmist hästi;
keeda oasupp (mamma kasvatatud ubadest, mida ta toorest peast peenras pole ära jõudnud süüa);
jõua äratundmisele, et nii leib kui supp on sitaks head välja kukkunud;
söö mõlemaid;
vedele veel;
mine sauna;
mine veel sauna;
võta veel üks leil;
kao magama.

Pmst võite retsepti vabalt kasutada, luba küsida ja autorsusele viidata pole vaja.

Mats käis linnas

jooksmas täna. Tähetorni uulitsalt Harku ringi alguses oleval väikesel rõngal. Lisaks naabrimehele oli seal veel mõni pöörane, kes rahvasporti harrastas laupäeva ennelõunal ja siis järsku viskas teise ringi ajal päris võistluse selga! Miski täitsa ametlik jooks oli kohe, numbrid rinnas ja puha, tulid sealt Vana-Mustamäe spordikeskuse poolt ja kuhugi kadusid. Parasjagu siis, kui me oma selle korra otsad kokku tõmbasime.

Pärastlõunat ostis lahke proua mulle sekkarist "uued" jooksurõivad. Kärtspunased. Nüüd jooksen nagu kiirabivelsker või pritsumeeste maskott :) Püksid näevad sellised välja, et peavad vähemat vettgi, pluus tuult rohkem, vett ilmselt mitte niiväga. Senised klubi soojendusdressid olengi täiesti pasaks ja pilbasteks jooksnud, vanad püksid läksid uute hilpude koju jõudes joonelt prükki.

PS. püksid tulid naisteriiete stange pealt, mida võtan kui poolkomplimenti oma perse väheldaste gabariitide suunas ;)

Edit: naabrimees, ringi pikkuseks sain 3,1 versta, seega parasjagu sama ports, mis siin kodust asfalti tampides kombeks on saanud!

Woo-hoo! Neljas jutti!

Sada aastat pole sihukest asja olnud vist! Vaadates siin tõele näkku ja mõnele eelmisele kuule otsa, siis on vaat'et kuu ports koos juba selle nädalaga :) ja nädal pole veel läbigi... höhhööö! Oleks vaid oidu nüüd nõnda palju peas, et sama joruga jätkata.

Jet änave

Väga stimuleeriv, kui lapse multikaprogrammi teinekord Garfield sekka satub ... Elektriseeriv, võiks lausa öelda :)

Änave brik in ve vool

Tellise mõõt seekord (jälle) 6,2

Püha Tõnu kiusamine

... arvasidki ära! Käisin jooksmas jah, kole oli. Ma ei mäletagi, milla viimati nii kole olla oli. Ja millal ma nii paks olin.
/oijah, seda viimast saab ju blogist järgi vaadata... :( /

Höhhhööö ... 1. märtsil.

Söön.

Mäkkdoonaldsis.


Edit: publiku tungival nõudmisel



Disclaimer: Kui nüüd minestades vastu kappi kukkusid ja oma puupeast pinnu välja lõid või mingi mõra said või midagi, siis on see puhtalt su oma viga!

Justkui üle aastate

joosta oli kole võõras. Aga suur seltskond oli ja nii tuligi mõte, et ma olen paras Forrest Gump - eelmisel aastal jooksin oma "rannikult rannikule" jooksu sügisel üksi, siis tuli naabrimehe näol esimene jünger ja viimasel ajal trehvab provva ka üsna sageli kampa. Varsti on mul järgijooksjaid rohkem kui ühel väidetavalt naatsartlasel mõnituhat aastat varem.

Kober kadus ihhu

nigus ludinal! Küpsetasin teist siin pool päeva eest ja takka, aga ikka kartsin, et eksootikat saab enam kui maiseelamust. Asjatu kartus! Kõlbas endal süvva ja külalised ei tein'd ka veidraid nägusid seda elajat puredes. Väga bueeno!

Siinkohal ongi paras tervitada Rolli, kes issanda elajaloomast lihakeha tegi ja Kertsi/Tartut, kes kopraparaadi s***ks aitasid masindada! Viimaselt veel uskumatu sett veine, ila jookseb siiamaani mööda põski allapoole.
Edit: hommik on käes, aga utiiliminevaid pudeleid vaadates kipub ikka itk peale ja ila jooksma jälle.

Äääää.... Moseli kandist Kabinett Riesling provva šokolaadikoogi juures ... nii petroolist asja pole elus joonud. Petroolisem kui vana petrool ise! Esimese asjana kargas pähe püssiõli. Just selline, mis lapiga paar raksu juba tahmasest rauast läbi on käinud. Ja kõik need teised asjad ka...

Kehavedelike vahetus

meditsiiniline, mis te siis mõtlesite!? ;)

Trombotsütafarees. 3609 ml välja ja osa tagasi, sinna otsa antikoagulante ja glükoosilahu ka natuke. Et olemine ülearu vesiseks ei läheks, sain ühe kaltsiumitableti ka krõbistamiseks. Erinevalt eelmisest korrast oli separaator võimeline trombotsüüdid muus sodist eemaldama ja nõnda sai terve protseduuri läbi teha, mitte ei pidanud pooleli jätma. Küll aga pidi üks härra seal kõrval separaatori otsas pildi kotti pistma - temal võeti küll torujuhe kiberi-maderi küljest ja katsuti teda nuuskpiiristusega väheke kõbusamks putitada.

Eriti praktilise üllatusena pakiti lisaks sellele tavapärasele kingitusele (mida doonorile ikka surutakse, isegi kui sa üldse ei taha) kaasa ka kuuene rest tervisemune. Jajaah, mune, kanamune.
Club sandwich, here I come (kuna röstsaia õnnestus ka nädalavahetusel hankida kingitusena)!

Sugulased sigivad

mind on teist korda onuks tehtud.

Palju õnne mulle!

Veel vingu

Parafraseerides kunagist legendaarset ossihümni, tahaks karjuda:

"Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma söön!"

Depeche mode

Jooks: 6
Enesetunne: sitt

Varsti vingun siin rohkem kui tõpratohter oma tiitlipäraselt vingumisblogis.

Jälle seesama jama

jooksin, kuus. Nädlavahetus tõotab tulla erakordselt jooksuvaene.

Leiba tegin ka. Pealtnäha paistab täitsa näritav.

Sotsiopaat

Kodust väljas, päeva peale, kohtad inimesi - häid,
mittemiskitütlevaid ja ... sula türapäid.


>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>>


Viinamäe-, väär- ja kuriteod,
odra- ja rukki- ning nisueod,
aja- ning lepa- ja laululehed,
naiste- ja nalja- ning napsumehed.

Kuus!?

Jälle kuus!!??

Kuradi moor, kuradi nõiamoor!

6

long time, no see:
runnin'trail vs. me

vol 2

Pildipudi

Kas meis on üldse midagi sellist,

olgu lihvitud tükki või põlenud tellist,
mõnd võre ehk tara või peldikuust,
mis eraldaks meid kriminogeenivaramust?

Pallihooaja tõehetk

Viimsi KK võimlas, algusega kell 19:30

Edit: Lõppes kuskil pääle poolt üheksat ja ei saa öelda, et põnevust ja dramaatikat poleks olnud ;)

Vaata SIIA ka

Stamina lõppes kätte ära

Järgmine nädal on veel aftekas, jookse enam pole. Mis iseenesest on ju sobiv, sest pihupallihooaeg on juba täiega peal ja selle nädala jooksul "vedas", kuna CB/Viimsi omi kodumänge vist hakkabki neljapäeviti pidama. Omad jaod on ikka kolmapäeviti, nagu mitmel varasemalgi aastal.

Käisin jooksmas

... aga sõin ka.

Nii et win - loose situation, või mis?

2 hane

tulid ahjust ja ... maitsesid hästi. Nende suguvennad ja -õed muudkui lendavad teist ööd järjest üle põhjaranniku lõuna poole, räme põhja-kirdetuul purjedes. Nimetatud tuul on iiliti säherdune, et selle harjal võiks juba autogagi kuskile purjetada. Jooksma muidugi sellise tuule ei minda ;)

Enekas

ja peaaegu täielik oli see tänane jooksmaskäik. Otse sööglauast, rullbiskviit oli veel risti hambus, kui pükse jalga kiskusin. Pidigi sitt olema see enesetunne, kui's muidu. Õnneks ei lasknud naabrimees end heidutada ja oleks jooksnud 8gi, kui minust vaid asja oleks niipalju olnud. Kuue jagu oli.

AWARE

päeval oli Kalasadamas nii palju rahvast koos, et kogu see heina trampimine, ühissupp, pakendid ja muiduläbu, mis sellistel rahvakogunemistel paratamatult tekib, jättis vist oluliselt suurema öloloogilise jalajälje, kui see akvatooriumist sodi väljaõngitsemine eales head teha suudab. /päeva kiun on nüüd olemas/

Õhtul oli veel Seiklusjuttudes aftekas, kuhu ma läksin pmst tartlaste kiuste, kes eile lubasid seal Põhja-Lätis üksteist ketitada ja muid SM-trikke teha enne kõrtsuminekut. No et ma ka siis nagu kõrtsis käinud või nii, ja eks mul, vanamehel, tule nüüd harjutada natuke ka, sest Eris on ähvardanud Meerikamaalt koju tulla ning mind mööda siitkandi kõrtse ringi vedama hakata.

Kahe kirjeldatud ürituse vahel küpsetasin laari leiba ja käisin jooksmas ka. Kombineerisin uue trassi omale, puhtalt suurest igavusest. Ja uudishimust, et üle tšekata siin külavahel hirmsa raginaga käima läinud ehitused. On siin nii elukondlikku kui ka ühiskondlikku kerkimas.

Tervist!

Ammu pole sihukest asja olnud, et tervis järgi oleks andnud, aga nüüd on see käes. Korralik nohu on hiilinud vaikselt ligi, alguse sai see porno nädala alguses, kui ühel jooksukorral selgelt külm oli üle poole distantsist. Läbi nina hingamine on võimalik üksnes tänu pseudoeferdriinile.

Eile muidugi katsetasin järgi, kas lapsega basseinimine võiks täies õies nohule kuidagi hästi mõjuda. Mõjuski, nohu läks veel kaunimini õide. Jooksma ju ei saa minna - nohu! Selle asemel hoopis vette ;)

Nohu on endiselt hea vabandus spordist hoidumiseks. Täna lähen kaubanduskeskuse parklasse sõidasissekinno.

Eelviimane Stamina

oli eile Kadriorus. Et kiiremini jama kaelast ära saada, jooksin kiiresti. Või noh, mis kiiresti, enda arust kiiresti jooksin.

Ja et kogu päev ei koosneks ainult tööst ja ühest spurdist kuskil Kadrentalis, lõpetasin kodus ka riiuli installeerimistööd. Kui mõnedel siin võtab kummuti kokkupanek mitmeid päevi ja arvestatava koguse kanget alkoholi ning toob endaga kaasa lugematu hulga närvirakkude lahkumise närvirakutaevasse, siis mina, tunnustamata tislerigeenius, tegin riiuli suisa oma väikese valge käega valmis ja kinnitasin seina. Funkab. Ei kuku kaela ega midagi.

Üllatus küll ... aga käisin jooksmas

7,2 km. Naabrimehega koos. Poole peal oli veel nii hea olla, et pähe kerkis ketselik mõte minna nädalavahetusel valgel ajal mingit päris pikka ringi jooksma. Õnneks naabrmehenimeline terve mõistu sai siiski mu luuludest võitu ja tõmbas hoo maha. Vist peab harvem jooksma või midagi, liiga lollid mõtted hakkavad pähe trügima.

Tuttu ää

I'm so gonna go to sleep at this point now!

Õpetaja Laur

tuli mulle meelde täna, kui "optimeerisin" oma jooksuringi. "Kui kahte rehkendust ei jõua, siis tee üks*. Aga tee ise! Mitte ära kirjuta maha ja valeta siis, et ise tegid!"

Organism oleks kannatanud ka "tavapärase" välja, aga kodus oli saun soe ja otsustasin sedapidi ihule kuuma anda.

PS: kenasid kaksikuid kohtasin. Üks oli voki ja teine rulluiskudega paduvihma kooserdama tulnud. Tublid!

* = 4,2

Omas elemendis

st et ilm oli külmavõitu, tuul puhus ja vihma sadas. Kohati päris validasti. "Vanad head ajad" tulid kohe meelde, kui oli veel mehisust ikka iga õhtu jooksma minna, vaatamata asjaolule, et vabalt võis sadada pisemaid poisse või selliseid keskmisi pussnuge. Südantsoojendavate nostalgiahetkede eest saab mõned tublid boonuspunktid nabrimees, kes soostus minu poolretoorilisena mõeldud küsimise peale siiski jooksmatulemisega. Vähe sellest! Jooksis kogu kohustusliku programmi kaasa ja oli päris rõõsa veel päälegi (hoolimata sellest, et ta esimest korda väidetavasti seda kaheksat tegi).

Tähelepanekuid teelt: laupäev ja isegi linna serva taga kakerdab lakku täis teismelisi. Kaks tüdrukut üritaid kahevahel talutada endavanust tattnokka, kes jeeli-jeeli veel omal jalul kaaberdas. Järve ääres uue kergliiklus tee peal tulid vastu. Kui tagasi jooksime, siis ei tulnud ega läinud nad enam kuskile, noorärra oli visan'd end kraavi horisontaali, jalga puhkama, piigad valvasid kenasti juures. Loodetavasti ei lasknud nad tal seal liiga kaua puhata, sest tegelikult oleks kohalik konstaabel pidanud ta üles korjama ja koju viima, kus mõnele lapsevanemale väikse protokolligi koostama. 15 ehk oli neil vanust.

Ümmargune

number.

Õhtust korda bloggi jõudes olin parasjagu 10001 hit selles ajaveebis. Minu austus neile 9-le inimesele, kes ka neil lootusetutel päevadel siin kolamas on käinud, kui juba õige jupp aega mitte ühtki postitust pole ilmunud (rääkimata, et siin kunagi üldse midagi tõsist oleks ilmunud).

Ja need ülejäänud 20 inimest ka, kes nn headel päevadel siin ringi lööberdavad, olge tervitatud!

Eilast jooksu käisin täna Nõmmel järgi tegemas. Märga on taevast tulnud tublisti ja kogu see nõlva-alune oli seal üks suur mäda. Ja kuna päevaplaan oli lootusetult umbe jooksnud juba jooksmajõudmise ajaks, siis jooksin täna tõesti, nagu klassik seda tabavalt kirjeldanud on (panin sihukese paasaga, et mättaid ja väiksemaid loomi lendas kahte lehte). Selg oli kuklani pasatäpiline. Ja kuradi jalg ikka annab märku, et kõik ei ole päris korras. Mingid veidrad valutamahakkamised ja sama veidrad valu kadumised, lambist "ära suremine" ja muu selline weird shit. Äkki see meite tuntud Hobulausuja mõistab ravi soovitada? Tal oli ju miski huvitav teooria, et hobusel jääb kohe mõni (või mitu) jalg vigaseks, kui hobu lahti hammustab, et "nüüd vist hakatakse võistlema sundima!" Muidu võiks ju karjuda "bingo!" või "heureka!", aint et ma ei näe siis kuskile seda võistlust, mida minusugune vana lahinguratsu karta võiks... :/

Hooaeg algas, see pihupalli oma

Eelmise aasta superüllatust ei suutnud võistkond korrata, ehkki tänavu olnuks üllatus väiksem ja salamahti lootjaid oli ka rohkem. Aga pole hullu, ehk kohtume poolfinaalis ka, pärast seda, kui need kolm tulevat korda põhiturniiril selja taga on.

Stamina jooksu tuleb siis nüüd kepikõndijate vahel teha eilse eest täna takkajärgi.

8

Arva ära...

... kas ma käisin täna sellel "laulupeol" või mitte?

Punkti saavad need, kes õigesti arvasid! :D Loomulikult ei käinud.

Ma saluteerin neile pöörastele, kes marataoni jooksid. Nt elu esimesel3.19 aja teinud härra - mis sa kohe oskad sihukese asja kohta kosta. Aga ... seal 9500 ärevile aetud pühapäevasportlase vahel seigelda ... no ei ole just minu tassike teed. Maksa kahe hea veini raha, et saaks kuskile Mustamäele ära parkida ja sealt 12 kilomeetrit starti jalutada, pärast tagasi ka. Näkäää!

Uksest välja, paremale, edasi, vasakule ja edasi, siis jälle paremale /jätka seda jada natuke/ ja ongi omad jooksud tehtud. Saun on ka sõniks juba soe. 8 km.

PS: kas üksi mulle tundub, et eestlased on üks kampaaniarahvas? Talguid teeme kapmpaaniakorras, haiglaid rahastame kampaaniakorras annetuste läbi. Jooksmas käime kampaaniakorras. Eks laulupidugi ole üks suur kampaania - kui palju on ühes keskmises külakooris lauljaid aasta pärast laulupidu valla misiganes ürituse ajal laulmas ja kui palju aasta enne järjekordset laulupidu kvalifitseerumisüritusel? Eemalt vaadates võib ju Sügisjooksu osalejate arv jätta eestlastest mulje kui pöörasest jooksurahvast ... aga tegelikult?

Vahepealsest

Kolmapäeval öine orienteerumine Õismäe rabas, kus arvatavalt 2,8 km rajale kulus tund ja seitse minutit :D Kes senimaani arvas, et Koomas Toomase aliase taga peitub Sixten Sild või Tarmo Ottesson, peab siinkohal uuesti arvama.

Neljapäeval "kolmapäevane" Stamina jooks (pmst jooksin tervisekõnni rajal) Hiiu staadioni taga. Mingi porno vaevas lõpus põlve. Issias vist.

Sõnaga - odav laisklemine. Ime siis, et perse jälle pekki ei kasva.

Koledaid käsipallilugusid

Nii, nüüd alustame lugudesarja, kuhu hooajapikku mitmeid täiendusi kardetavasti tuleb. Moodne oleks vist postitus lihtsalt ära täägida, aga ma viitsi. Olen hoopis nagu kaasaegne Juhan Jaik, hakkan teile rääkima sihukesi tondijutte, et hoia aga müts peas kinni!

1. Normaalne käsipalliturniir hakkab pihta ikka nii, et sa pead pühapäeval juba enne kella kaheksat ärkama ja läbi teeremontide ("läbi tormi-tuiskude, jõudis järve äärde, kus terve meeskond uiskudel...") sõitma kuskile perifeeriasse.

2. Soojenduse ajal saad palliga vastu näppe, kolme sõrme kahed liigesed otsustavad liikuvuse osas moratooriumi välja kuulutada, sa teibid neid.

3. Kiirrünnaku (no kas see ise juba ei ole uskumatu? "kiir...-misiganes minu puhul:) ) ajal tõmbab mägede poeg sulle koos kätesse raiumisega ühtlasi ka piki koonu. Peab seda normaalseks. Tema kooli direktor peab seda ka normaalseks. Koon ei pea ja on hiljem nagu Tõpratohtri kassil.

4. Mingi alaealine ja -kaaluline konn nimetab sind "affiks"*. Tema kooli direktor peab seda ka normaalseks. Eemaldab sind mängust. Aga sa ei muretse, sest eks ole see ju omamoodi tunnustus, kui amööb sind selgroogseks peab (teame ju küll - "pimedate riigis on ka ühesilmaline kuningaks")

* Alles hiljaaegu sain teada, et "aff" on nagu halvamaitseline, "manks" olnuks sõbralikum või nii.

Sügishooaja algus

Igasugune rannas aelemine, grilli tossutamine, suveteater ja muu selline "suve"-värk on se'ks korraks taas seljataga. Üle pika aja surusin end jooksma. Jooksin 6,1 km ja selle aja jooksul oli mahti mõelda igas't veidrate asjade peale. Õhus oli mingi suure asja ootust, aga kas päris tormiks lähebki ... no pole kindel. Ei tea mida küll ütleb sihukese asja kohta see ennustaja-Endel, kes tagantjärgi kõiki asju ennustab?

Tuul on tõusmas ja kõikidest kanalitest tuleb aiva hädakisa, et varuge vett ja laadige akusid ja ärge välja minge ja mida kõike kuradit veel. Mis see kodus konutaminegi aitab, kui nt mingi mädan'd kirik võtab nõuks su majale pääle kukkuda vms? Räme paanikaõhutamine, millest ma mitte m...igi aru ei saa. Hullem kui seagripi puhul. Kusjuures siin jääb üdini mõistetamatuks, et kes sellest tormipaanika õhutamisest kasu peaks lõikama (vs ravimifirmad seagripipandeemia case'is)? Nigu sõda oleks koitmas, et varu aga tikke, soola ja petrooli. Kui päästeamet "hoiatab" inimesi, siis kas see annab mingi vabanduse riigi vähesele päästevõimekusele? Teeb kuidagi vabandatavamaks Põhi- ja Jaotusvõrgu ilmastikukindlusetuse? Imege muna, kurat võtaks!

Nägin eemalt ka päris mitut tublit pilooti, kes sellise puhangulise tuulega Lennart Merisse maha tulid. See võib olla tavapärasega võrreldes umbes sihuke tunne, nagu lahingusimulaatorist kuskile Helmandi tolmusele põllule sattuda habemike kalaššitule alla, RPG killud ümberringi laginal savisse täkkimas.

Terve mu jooksutrass on nüüd valgustatud ja suures osas kena kõnni- või kergliiklustee. Nii et vingu vähem, lammas!

Stamina

Inglise keeles siis "vastupidavus". Jooksusari on Stamina oma, aga mida ei ole, on vastupidavus. Minul siis. Korra tundus küll, et "oi raisk, küll ma jooksen ikka vägevalt!", aga see jõe sälkoru nõlvast ülestulek tõmbas korraks jala täitsa töntsiks. Sinnamaani panin küll ilge pasaga, või nagu klassik seda iseloomustanud on - nii et mättaid ja väikseid loomi lendas kahte lehte. Kokkuvõttes polnudki ülearu hull. Vingumine asjata.

Pildipost

Kuna miskit tarka kirjutada pole, siis pigem joonistan teile.














Külaplatsil natuke jalgpalli ka, et päevläbi söömise pärast NII häbi ei oleks.

"Teine aasta" algas pihupallinädalavahetusega

Pihupallijuttude linko leiad SIIT, möödaminnes olgu aga öeldud, et väga veidratel kellaaegadel olid mängud ja liiter viina jäi ka sellesse vahesse. Et üleminek viinalt mitteviinale nii järsk ei oleks, siis viinavõtult saabudes kodus veel paar pokaali veini ka. Kokkuvõttes said siis Alejandro varbad nii ära kastetud et vähe pole. Kuna täna hommikul sai päris kenasti magada, siis üleminek joobelt pohmelusele polnud ka eriti järsk ja jäi vaat'et märkamatuks. Veider värk.

Ahjaa, selgus, et meie Metuusalastki vanem küülik on siiski surelik. Nüüd ta siis on seal jänkutaevas (loe: vaarikate taga), laps käis kenasti tema kalmuküngast lilledega ehtimas. 8-ja-pool aastat, mida edasi, sed üha uskumatumaks muutnud. Lõpuks tekkis lausa sportlik huvi, et kas tõesti paneb 10 täis?!

Aastapäevapostitus

Aasta on täis. Esimese hooga väljahõigatud eesmärk kah. Vahepeal päris käegakatsutvasse kaugusesse tulnud jätkueesmärk aga kaugeltki mitte.

Nädalavahetus pihupallirütmis

hakkas juba pihta. Päeval sai soomlastega müdistatud ja poole öö ajal on lätlased jalus.

Tervis katki

eile ratastega Sütiste metsa, lühikene jooks ja ratastega tagasi ka. Joosta ei jõudnud üldse, aeg oli pea poolteist minutit sitem kui eelmisel korral Sütistes. Juba rattaga minnes oli tunda, et ega sealt head nahka ei tule. Mingit kohalekihutamist polnud, aga ikka oli jalg nii "täis", et ... No ja hiline magusasöömine ka veel sinna juurde, nii et pole imestada sitta enesetunnet.

Üritasin jooksmas käia

aga no ei olnud minu päev. Tervis pole vist päris korras.

Ei sa end päris haigeks ka teha, nädala lõpus jälle hobuseannus pihupalli.

Duubelfeil

Esiteks ei suutnud pühapäeval hoiduda marjule minemast (paraku polnud tegemist ka Marju-nimelise rõõsa saarepiigaga), ehkki laupäeva õhtul johmas peaga kippusin sellist garantiid juba andma. Tagajärjeks on järgmised liitrid põldmarjamoosi. Nii võib veel kevadeni hing sees püsida!

Teiseks feilis täna verekeskuses afareesipump/-separaator. Miski väega ei suutnud punaseid vereliblesid trombotsüütidest lahus hoida ja nii tõmmatigi peale teist tsüklit pidurit. Ma uurisin küll nii ja naa, et milles mure - aga aeti ikka massina süüks. Pole enne sellist asja olnud. Ei tea, mis selle vähese kördiga tehti, mis kätte saadi? Koeratoitu? Verivorsti?

Muuseas, pühapäeva hommikul käisin ka jooksmas. Ise ka ei usu ;)

Võistlusreis välismaale

Muhu saare külastused on üldjuhul seotud hilisemate (teinekord lünklike) mälestustega ilusatest asjadest: toredad seltskonnad, harvaesinevad loodusnähtused, ekstreemööbimised, rajud saunatamised, linnainimeste ponnistused rehetares süüa teha jne. Sport kuulub neisse mälestustesse küll haruharva. Aga kui kuulub, siis ikka vägevalt! Ja üleüldse, mida saartelesõit edasi, seda rajumaks sporditegemiseks pöörab. Kui paar nädalat tagasi Saares olles suutsin end sundida mõlemal hommikul 3-3,5 km jooksule, siis nüüd läks asi puhta lappama – reede (edgaripäeva) hommikul jooksin miskit peale viie versta (ehkki mitte keegi seda ei uskunud, et ma hommikul üles saan ja jooksma lähen, mitte keegi) ja laupäeval osalesin 8. Muhu jooksul. Võistlusel! Okei-okei, nn rahvajooksu 6 km distantsil, mitte 16,6 km põhidistantsil, aga ikkagi. Praeguseks ei ole protokoll veel kättesaadavaks tulnud, aga väga hullusti ei läinudki. Naiste seas oleks pjedestaalilegi pääsenud, ühe tubli veterani tuules III koha saanud. Tõele au andes rippus ta mul kogu distantsi sabas ja viimsel 300 meetril surus mööda, ise veel vabandas, et „nüüd olen ebaaus...“. Muhe proua. Ma veel viimasel kilomeetril pakkusin talle, et võtame selle naiste esimese koha ära, mis miski sadakond meetrit eespool silkas algusest peale, aga ta kartis, et ma kustun nõnda puhta ära ja siis pole tal enam kellegi tuules joosta ;)

Viimati sai Muhus käies sporti tehtud 10 aastat tagasi, kui osalesime Lõetsa küla esindusena MMil (loe: Muhu Mängudel), kus osavõtt päädis lootusetu viimase kohaga võrkpallis (aga tootis senini allesoleva Tuudi kolhoos vimpli!), tubli tulemusega kuulitõukes (kuskil keskmike seas) ning auhinnalise III kohaga kettaheites. Seega oli Lõetsa väga kenasti pildil, eksikülaliste poolt esindatuna. Oh aegu ammuseid ...! Seekordsele jooksule aga meelitasin teisigi Rehe-Jaagu suvitajaid. Vägev support-team oli, kes tasahilju järgi tulles näitas üles valmisolekut mu väljaköhitud kopsutükid ning kraavioksendatud soolikad kõik kokku korjata ning Nautsesse järgi toimetada. Siinkohal on paras vabandada Kristna ees: sorry, et sinu tütarlaste III koha ära sittusin oma (vist) puuduliku registreerimistegevusega (esmaspäeval kirjutan vallavalitsusse ja nõutan diplomid-auhinnad välja!)! Muhu Vallavalitsusele ja teistele sponsoritele tuhat tänu, et selline rahvaspordiüritus üle pikkade aastate jälle käima on pandud! Reportaaži Muhust võiks koomale tõmmata tervitustega juubilarile, kelle ees avanesid neil päevil väravad (loodetavasti) viljakatesse viiekümnendatesse ja kes meid ikka üha ja üha toredate naistega tuttavaks teinud on!

No ja sport spordiks, ega’s ma siia saartele tegelikult sporti tegema ju tulnudki. Marju ja seeni korjasid seekord küll teised, aga ma see-eest chillisin niisama ringi ja olin loomuldasa muhe. Mõned õlled õhtuti ja päevad läbi vanaema saia-kooki. Neid viimasenanimetatuid vihub vanema teha vahetpidamata, kusjuures tegu käib nagu muuseas – jutuajamise sekka lüüakse tainad valmis ja poolteist tundi pärast teema ülesvõtmist on kuum sai laual... äääh ... hoop kilole! Pühapäevaks lubatakse esimest sügisenägu tormi ka, nii et kohtume Tuhkana rannal, kuhu Gotlandi alt laine sisse lööb! Reedel sai seal käidud ja esmalt oli päris uhke – puhta praivät biitš kena laine, adrupudru ja meduusisupiga.

Täehelepanekuid maailma asjadest ka. Kaks nädalat tagasi olime siinsamas kohaliku kangelanna 85. sünnipäeva tähistmas. Vaadates tänaseks toimunud arenguid potipõllunduses (korjatud ja lüditud oad, käsitsi üleskaevatud peenramaa, ringiistutatud ja läbikaevatud maasikapeenrad (ja neid ei ole mitte vähe!), paekivilahmakatest ja kruusast kõnnitee peenramaade vahel, ja te pole veel näinud seda lilleaeda siin!, ja kõik need muud igapäevased toimetamised), siis ei imesta ma üldse mingite tühiste Egiptuse püramiidide üle, et kuda küll sellised lahmakad nii algeliste vahenditega 3500 aastat tagasi püsti aeti. Phäh!, pool suve ja kümme Saarema vanaema, ma ütlen, ei enamat!

Õhtul saartele ära

saab siis näha, kas Slaaviku uus "Saaremaa"-nimeline uisk tuult ka kannatab. Lahke merega sõitis küll nagu ludinal.

Ja võib juhutuda, et seal väheldasema saare peal kohtan nimekaimu. Oleks päris muhe, kui sinnakanti minek juba niikuinii plaanis.

Joosta ikka ei viitsi...

'a mis sa suure hädaga teed. Kolmapäev ikkagi ja see va' Stamina jooks jälle. Rattaga Roccasse vabaõhumuuseumi taha ja pärast jooksu tagasi. Ei viitsi mõõta, aga miski 7-8 km on see rattaots ja jooksu oli ehk nõks alla 4 kilomeetri.

84,9 kg

PS: Kas olete tähele pannud, et postitusi tuleb ainult siis, kui ma olen kuidagi läbi ussi....i suutnud end jooksma ajada ja kaal pole väga hull?

Ei viitsi joosta

ega kirjutada.

Pihupallihooaeg läheneb mürinal

Esimene tutvustav turniir oli meite võistkonnal Põlvas. Nagu kenaks traditsiooniks kipub saama, naasime seegi kord auhinnalise 3. kohaga. Võõrustajate vastu ei saa, Meistrite Liiga satsile (Vene viimatine hõbe) ammugi mitte (aga see-eest näidati noortele poistele selliseid vana aja käsipalliheeroseid, keda muidu ainult minusugused pässid telekast näinud on), kuid - last but not least - Läti möödundaastase hõbeda skalpeerisime. Eelmisel aastal oli sama lugu Panevežisega - algatuses vaatasime, et hullusti sebivad ja rahmeldavad ja jooksevad kui pöörased, aga kui omavahel kokku läksime, siis lõpuks olime ikka meie paari silmaga peal. Tänavugi nii - Dobele pusis venelaste vastu päris vahvasti, jupp maad paremini kui meie (ehk nende mängujoonis sobis venelaste vastu paremini - lätlastel oli kaks hirmus suurt kolli taga sisemiste kohtade peal, aga meil puudub praegu tagantviskeoht sootumaks), ometigi läksime kohe nende vastu ette paari väravaga ja nii jäigi lõpuni välja. Aga keda see pihupallijutt siin ikka huvitab... või mis ma siin meelitan ennast - keda mu jutt üldse huvitab? :D

Kuna minu panus võistkonna üldistesse mänguminutitesse ei hiilga kvantiteediga (küll tahaks lisada, et kompenseerin seda kvaliteediga...), siis käisin koos prouaga õhtul sporti tegemas. Tema rullidel, mina niisama. Jooksin 8. Raske oli, aga ellu jäin. Pärast otsa veel öine ujumine Kakumäe rannas ... oh seda romantikat!

85,1 kg

10-4-10 kombo

eile oli Stamina jooks Merimetsas (Stromka rannas pmst), kuhu oma naabrimeestega kohale rattasime. Jooksime ära, mis meil joosta oli ja vokkidega tagasi ka.

Kaal 84,1 kg õhtul.

Ahoi, ristirahvas!

plaanisin juba ammu sellise blasfeemilise pealkirjaga postitust, aga kõik see aeg tuli miskit tähtsamat või "tähtsamat" vahele.

Käidud on nüüd igal pool. Mitu korda välismaal (Itaaliamaal ja Saaremaal). Lühidalt, märksõnadega:

7 päeva Roomas (kõik varemed nägin ära, igasuguseid murisid ja kodutuid hektarite viisi, aga see-eest sain süüa ka normaalsetes osteriates ja juua liitrite viisi 5-eurost majaveini jne). Kõige suurem elamus oli raudteejaama juures asuv turg - kuivained, liha, kala, pagar (tervitusi sinna prouadele!), toores kraam...

Kuna jalgsi ringitallamist oli iga jumala päev ikka väga palju, siis päris käest asi ei läinud kaaluga. Neljapäeva õhtuks oli kaal normi piires (programm sisaldas ka neljapäevaõhtust jooksu 8 km) - 84,3 kg.

Nädalavahetus Saaremaal, päris vana inimese juubel koos paratamatult kaasneva toidu- ning joogiga liialdamisega. Küll oli aga meelekindlust hommikuti jooksmas käia enne söömist. Vähe, aga siiski nii lau- kui pühapäeval. Pühapäeva õhtul käisin ka, pärast äikesevihma oli kena värske joosta (no kas pole taas blasfeemiline öelda "kena" tormi kohta, mis V-Maarjas kirikult tornikiivri viis?). Nii oligi pühaba õhtul kaal jälle normi lähistel liikumas, 84,8 kg.

Lõunamaale ära

Nädala jooksul saate kuulda nüüd, kuidas ma lõnamaal saia süües paksuks lähen. Ainuke lootus on, et ma ihnurina ühistranspordi pileteid osta ei täi ja sellevõrra rohkem jala ringi kaabin ja last käe otsas vean või -kärutan.

Höhöö ;)

Uus postitus ... küllap' siis on uudiseid! :D

paneme seekord siis kehamassi arvulise väljenduse kõikse ette (eks ole ka põhjust):

83,1 kg

napilt, väga napilt, ei ole sinu poolt praegu loetav selle blogi viimane postitus ;) 200 grammi jäi puudu ... Mõtle ise, mis see võiks olla, ehk siis õigemini küll võinuks mitte olla: pakk lehmakomme, klaasitäis vett (minu puhul siis kardetavasti Borjomi), vähem kui pool õlut (minu puhul siis päris kindlasti Alexander), šokolaad (Moonika puhul 2 Ritter Sporti), või (appike, no pakk võid oleks juba päris rõve! :D) muud seesarnast.

Ja eksib see, kes arvab, et poolekilone "põhja"parandus issanda armust või siis lihtsa vaevaga tuli. Rängalt eksib! Kui laupäeval kelkisin pärast hommiku(no taas, minu puhul ikka pigem ennelõuna-)jooksu, et küll saab aga vahvaid tulemusi, kui veel õhtul ka jooksma lähen, siis eile võtsin plaani enne suuremat kaagutamist midagi muneda ka. Nn "hommikul" (loe: kell 11, kui õhutemperatuur oli juba lähes 30 ja päike leekis seniidis) 3,5 km päris kabeda tempoga ja sinna otsa 12 tundi hiljem oma "põhidistants" - 8 km - ka. Kusjuures-kusjuures, see viimane 43.05ga. peabki vist hakkama õhtustele põhidistantsidele hommikuti soojenduseks alla jooksma, siis on enesetunne nii hea, et kannatab päris joosta kohe.

Traditsioone murdes

Mitu leboõhtut järjepannu on viinud selleni, et peab midagi ette võtma jooksmisharjumuse meeldetuletamiseks. Näiteks hommikul jooksma minama, justnagu täna. Pealegi, kuskilt lugesin (kes, kurat, enam mäletab, kuskohast küll), et aeg-ajalt teeb hommikune enne söömist jooksmine head. Et pidada efektiivselt rasva põletama ja puha. Ütleme nii, et jooksmise ajal muidugi muffigi aru ei saanud, et rasvad teistmoodi (või et üldse) põlenud oleksid. Vältimaks organismi hommikuse jooksuga päris ribadeks ehmatamist, ei jooksnud just ülearu palju (5,35 parasjagu poole tunniga). Kui saaks õhtul ka majast välja, oleks puhta tore. Väikese vaevaga saaks siis päevase jooksuportsu üle 10 kilomeetri.

Peale jooksu oli kaal 84,1 kg, mis pole sugugi lootusetu.

Kvaliteetinimene tarbib ikka kvaliteetmeelelahutust

st käisin lapsega kinos. Lelulugu 3. Kuldne, ütleks klassik selle peale.

Mh, ja kuna naabrimees ettevaatamatult välja lobises, et me võime minna ka tema autoga, siis avanes ülisoodne võimalus külmkapist pint Sassi võtta ja see lakkamatu mõnumõmina saatal ihusse läkitada. Ouyeah! Nirvaana!

Jooksust ei juttugi jälle, kaal 85,4 õhtul.

84,9

ja seda ilma jooksmata. Asi oleks juba päris roosiline, kui oleks veel välja higistama ka viitsinud minna. Aga niisama persetada oli ka mõnus. Pool õlut jõin hoopis ;)

Männiku hunt

Stamina jooksul käisime ratastega. Edasi-tagasi 28 km, täitsa rattasõidu moodi kohe.

Nii oligi see tänane duatlon selgelt rattaspetsiifiline, ehkki ka jooksu oli üle 4 km. Minul oma veerand versta veel enamgi, sest kohe alguses panin esimesest pöördest mööda ja siis vigade paranduseks rutjasin läbi räga õigele rajale ;)

84,5 kg

Tegin pajatäie vaarikamoosi ka oma heki vaarikatest. Mingi tubli 4 liitrit valmisprodukti sain esimesest korjamisest, mida lapsed enne ära süüa ei jõudnud.

oehhhh...

Peenetundelised seda posti ei loe /disklaimer/!

Nädalavahetuse olin Saaremaal. Teadagi.

Esimesed töönädala päevad lähevad selgelt taastumise tähe all. Üleeile (esmaspäeval) jooksin öösel 8 km superajaga - 44.23 ja täna öösel 5,7 km. Täna plaanis Stamina jooks Männikul. Eile õhtuks suure vaevaga 85,1 kg peal. Vahepealsest me ei räägigi...

Aga asjast ka. Saaremaa üllatas muidugi "vana hea" praamijärtsuga pühapäeval, esimene tund kulus Pädaste ristini jõudmiseks ja kokku läks 4 tundi laeva saamiseni. Faking neli tundi 21. sajandil! Peale kõiki neid jutte, kuidas riigi dotatsiooni abil ostetud uued laevad nii Hiiumaa kui Muhu kursil kõik järjekorrad ära likvideerivad. Pärast seda, kui riik on mõlemal liinil nelja sadama rekkimisse sadu ja sadu miljoneid uputanud. Türamaivõi!

Kõik mandri-eestlased on aastaid luftitanud oma maksukroone sinna Leedo lüpsipumpa. Sadu miljoneid. Mis ei takista tal sellise kass Basilio muigega kogu MKMi ja terve ilma üle irvitamast. Miskipärast hakkab mulle üha enam tunduma, et MKM on lihtsalt üks rõve parask, mille kaudu meie riiki kõige suuremate tükkidena "alla lastakse". Leedol võimaldatakse lahkelt inimeste maksuraha eest omale uusi laevu osta, Heleniusele ehitatakse mingi 150 MIO eest teed tema selgelt üledimensioneeritud Tallinn Gate projekti juurde pääsemiseks, no mida veel?!

Sööst

allapoole kaalutabelis. Vahepeal vedelesin siin paar päeva niisama ja kaal näitas ka muigugi kohe vastavalt 84,8 ja suisa 85,5 :/ Aga ei midagist, täna parandasin vead ja käisin jalgrattaga Sütiste metsas (minnes 8,5 ja tulles 8 km, tassivalik erinev) jooksmas Stamina jooksu. Eile oli ikka nii sitaks palav, et la' persetki ma tahtsin kuskile metsa vahele jooksma minna poole päeva ajal. Ja mul ei saanud rohkem õigus olla selle edasilükkamise asjus! Täna oli ratta selga karates juba kõigest 24 pügalat sooja (tõeline arktika, kas pole?) ja joosta lausa lust. Nagu siin mõnedel päevadel (õigeminin öödel) kuupäeva vahetuse paiku.

Jooksin mõnuga ja sellest tulenevalt oli ka aeg poole minuti võrra parem nädalatagusest. Väntasin aga rattaga tagasi ja ongi uus kaalureks käega katsuda või silmaga vaadata, kuidas kellelgi :D

83,6 kg

Erinevalt eelmisest korrast ei kulunudki 100 grammi peale üle kahe kuu. Natuke üle kahe päeva läks seekord.

Nädalavahetuse raport

jalkafinaali suhtes mingisugusegi respekti ülesnäitamiseks käisin jooksmas parasjagu enne mängu. Küll oli palav joosta! Higi lahmas mööda selga alla nagu Iguassu joast ja lõppeks väänasin seda särgist välja usutavasti toobritäie. Aga oli abiks. 8 km, aega fikseerimata (polnudki kõige halvem enesetunne, hoolimata hilisest söömisest).

83,7 kg

Et respekt jalgpalli suunas ülearu suur ei saaks, pesin vaheajal autot. Vaheajal ja teise poolaja esimesel viiel minutil, ilma millestki ei jäänud. Lõpuks jäi tulpidel ikka õlipeade vastu jaksu väheks. Kurb.

Ahjaa, kaalurekord ka :D (andis ikka oodata raiska, oma 63 päeva!)

Kakud, jänesed ja muud

Täna nägin oma "tootemiloomi" jälle - jänes jooksis ees oma 150 meetrit ja kohe järgmisest postivahest tõusis see meite küla kakk lendu, et ülejärgmise tänavalaterna otsa istuda. Päris lambi alt läbijooksmist ta siiski ei kannatanud, tõusis ikka enne lendu ja lappas minema. Ei tea, mis sehvt neil on, et ikka paarikaupa silma jäävad?

Jooksin jälle 8, aeg oli nigel ja kaal ka 84,7 kg

Kes ütles, et pikkus pole oluline!?

No on ikka küll ja mul oli reede õhtul tavalisest pikem ... jooks :P Tagasipöördesse jõudmise aeg näitas, et teab-mis rekordit ajalises plaanis loota ei ole, nii võtsingi asja edenedes päevakavva distantsi pikendamise. Tavalise ringi viimases kolmandikus venitasin ühe tänavavahe kõrgemale (jajaah, seesaama põiktänav, kus ma talvel korra munadeni lumes "jooksin" ja vahepeal vaid esisilla varal edasi roomasin!) klindi poole, nii et sinna üles jõudmiseks jooksin siis tasapisi Harku järve tasapinnast kuni peaaegu Tabasalu klindi otsa. Salakaval värk - lohistad küll joosta siin sirge maa peal justkui, aga kui topokaarti vaadata, siis oma paarkümmend meetrit tõusu kokku merepinnast suhtelist kõrgust võttes. Absolutnumbrites seda enam selle üles-alla jonksutamisega. Hää veel, et ma kuskil Missos ei ela! Ja et teile siin muljet ei jääks, nigu ma miski poolmaratoni oleks läbinud või muidu ultrajooksu teinud, siis olgu ajaloolise tõe huvides märgitud, et seekord 8 km 46.50ga.

Nädalavahetuse künnisel on kehamass täitsa rahuldav, näis siis, mis esmaspäeval rääkida on (või valitseb mu blogis tähendusrikas vaikus).

84,2 kg

Väle värk

Täna jooksin kiiresti. Väga hilja alustasin (napilt enne keskööd) ja küllap' tahtsin kiiremini koju tagasi saada. Pöördesse jõudsin kaks sekki hiljemgi, kui eelmise kiire jooksu ajal, aga lõpus lõin kella kinni juba 43.27 peal :) Distants ikka 7,7 versta.

84,7 kg

Ratta/jooksu kombo vol 2

Kolmapäev jällegist ja jooks "siinpool" kesklinna, mis tähendas rattaga kohelejõudmist, vahepealset jooksukest Tipi spordihoone taga männikus ja hilisemat kojuväntamist. Ratast oli ehk 9 km jagu otsa kohta ja jooksmist napp 3,5 (ehkki Stamina väidab kangekaelselt kõikide oma etappide kohta, et need 4 km pikkused on).

Paar päeva toiduga reguleerimist mõistlikus rütmis ja kaal jälle lähenemas normile, vaatamata vahepalsele lebotamisele ja jooksu vältimisele.

84,9 kg

Õlle koju ostmise vältimine (ja iseenesestmõistetavalt kogu selle kojutoodu nahkajoomine) muutub üha raskemaks. Eilne jalka oli nii faking igav, et oleks käepärast olnud, ma joonuks vist mingi 10-11 õlut raudselt ära. Esimesel poolajal juba. ETV kommentaatorite orgasmieelne oigamine "no küll on pingeline mäng, no küll on aga põnev ... aaaaaah!" ajas sita sihukese lahinaga keema, et ei kuulnud omi mõtteid ka enam. Kuskohas seal see põnevus oli, ma küsin, ah?! Teisel poolajal aitas YLE2. Siiamaani nean end, et varem selle peale ei tulnud.

1000. verstapost

Natukene enne 7,7 km jooksu lõppu jõuid kätte see kurblik hetk, mil täitus kilo-kilomeeter minu jooksuprogrammi päris algusest arvates. Aga vähemukuikaheksakümmendviiskilogrammi-eesmärgist on vahepeal sujuvalt saanud miinuskolmkümmendkilogrammi ja see viimane on senimaani täitmata.

85,7 kg

Joosta oli uskumatult vastik. Käisingi ainult seetõttu, et juba käeval selle 1000-kilomeetri postitusele pealkirja ära panin :/

Eesmärgi täitmiseks teeme nüüd mõned hoogtööpäevad.

Lünga lõpetuseks

Eile vedelesin niisama ja ei jooksnudki. Hoopis üldharivas-populaarteaduslikus loengus käisin. Väga palju teavet, mida varem lugenud-kuulnud poleks, ei esitatud, aga sellegipoolest muhe. Pärast veel Pikakari rannas romantikat (nurrrrrrr!) ja nii oligi, et jooksuga kaasneva kilo-pooleteistkümnese kaalukaotuse ärajäämisel näitas kaal 85,9

Sel ajal, kui meeletud blogardi-prouade hordid Lendava konna kollaseid kintspükse ja Armandi lillat lipsu Alfredis ründasivad, niitsin mina kodus muru ja lasin priipärast käes oleval päikesel hea maitsta :) Ja maitses hea küll.

Õhtul jooksma. Enne ööd jõuab mu järeltulev põlv ka kaugetelt meretagustelt maadel koju.

84,5 kg

Konditsioneeri-nohu

Kontorirottide ja keldrikakandite ja muidu kõhu-usside igasuvine "õnnistus" - konditsoneeri-nohu/köha (vali sobivam või hea õnne korral ka mõlemad) on kohal. Say hallelujah'! Kontoris pole konditsioneeri, aga see-eest autos jälle on ja sellest piisab täiesti. Hoiad küll massina 20 pügala peal, ei ürita meeleheitlikult 16 kraadi autosse sisse saada, aga ikka ta ju puhub päris vahva hooga algatuses, kui auto on paar tundi õues seisnud ja sisetemperatuur lähes 40 juures ning istmed perset kõrvetavad.

Ja organism on sellest jamast väheke nõrga. Ei jõua joosta. Eile (neljapäeval) 5,7 versta ja sedagi jalutamisega pikitult. Paar päeva jutti on nüüd jooksmas käidud, peaks vist korra pausi pidama. Senine praktika näitab, et pärast pause on tükk maad lustakam (superkompensatsioon, mai ääss!). Nädalavahetuse künnisel on aga pausist rääkimine puhas blasfeemia. Pattulangemine on neil päevil imelihtne... Lisaks kõigele tegin esmaspäeval joostes korra ettevaatamatu liigutusega tõukejala põlvele liiga ja nüüd ei anna see kurat järele. Eile ka veel oli täitsa tunda - otsest valu ei ole, aga seal foonil kogu aeg selline ebamugavustunne ja väike hirm. Hommikuti tundub törtsuke turses ka olevat ja trepist üles kontorisse ronides on selgelt tunda, kumbast põlvest jutt käib.

Kaalusin 85,3 kg

Kolmapäevajooks

Jaanikupaus on läbi ja toimus järjekordne jooks. Ülemiste järve ääres, seal Viljandi maantee pool. Kuradi palav oli!

84,4 kg

Jälle üks raske jooks

Ei olnud enesetunne täna parem ühti kui eile. 7,7 km ja aeg 46.52 - paras kohatäide ja jooks kalorite kulutamise pärast (aga eks ta selle viimase pärast tegelikult siin ette võetud saabki ju. Nigu see jooksmine mulle kunagi meeldinud oleks, häh!).

84,8 kg

PS: kangesti tundub, et nädalavahetuse edu kaalurindel on teatavas korrelatsioonis pikkade magamistega samal perioodil. Piisab vaid normaalselt 8-9 tundi magada, kui on jupp maad kergem kaalust maha saada. Magad aga 5 tundi, nagu see nädala sees paraku normiks on, ja kohe tükk tegu, et hoidagi, langetamisest rääkimata.

PPS: teatrisse viidi mind ka täna. Linnateatris see va' sakslase armastamise lugu. Noored mängisid sümpaatselt (õnneks polnud Priit "algatuseks paar tundi rehepeksu" Võigemasti kord) ja võtsid publiku ilma igasuguse videovisuaali, libapoliitilise agenda, pöördlava, pasunate ja tulevärgita kõripidi pihku. Ja see on minusuguse blaseerunud küüniku suust juba paras hosianna. Nii et mine aga ka, kui seni käinud pole. Sealt keldrist välja pugedes oli rahva seas mitmeid pisarakriime nägusid.

85,1 kg

Eilsega võrreldes lisakilo võib täienisti leida õhtusest menüüst.

Jooksin küll 7,7 km, aga olematu tempoga. Makku peidetud proviant segas

Jänesega võidu

nii vägev kuli olen juba! Jänes jooksis oma 100 m ees mul tänava peal, vaatas paar-kolm korda selle aja jooksul üle õla ja siis astus "rajalt maha". Nii et formaalselt minu võit, jänes sai disklaffi! Aga see selleks.

Eile ei jooksnud ja kaal oli enne magamaminemist 87 kg. Väga ma ei murtesenudki, sest lahutades sellest tulemist tavapärase jooksuga mahamineva 1,5 kg, oleks saanud päris rahuldava resultaadi. Ja üleüldse, täna joostes tulin päästvale mõttele, õigemini geniaalsele vabandusele - on ju ometigi jaanikuu ja jaanikuul, kui kõik õllepruulid ja tapamajad raporteerivad ulmelistest müükidest ja tootmisrekorditest, on minusuguse nõrga närvikavaga meesterahva kaaluspüsimine ise juba suur võit. Kaalu langetamine peab jääma mõneks teiseks kuuks. Või aastaks.

Tõsisemalt rääkides aga on täna täpselt 10 kuud täis sellest päevast, kui siia bloggi esimese sissekande tegin. Peatselt järgnesid rõlged pildid mu (toona) õrjetust ihust ja üha järgnevad raportid enneolematust edust kaaluvõitluses. Edu, ammugi sis enneolematu, on jäänud kaugesse minevikku, aga kaua see kesta ei saa. Aastat see kuradi nälja- ja naljablogi ei näe, seda ma teile ütlen!

Täna jooksin ilge pasaga oma 7,7 km. Kui tsiteerida klassikuid, siis jooksin nii, et mättaid ja väiksemaid loomi lendas kahte lehte! "Tagasipöördes" olin 15.38ga (jajaah, Ivo, viisteist kolmkümmend kaheksa!) ja kella panin kinni 43.33 peal. Selle valguses ei tundugi see Lollidemaa veeres joostud 45-kopikatega 8 kilomeetri kohta nii uskumatu enam.

Nüüd kükitan veel saunas ka ja siis alles näete dehüdratsiooni imesid! :P

84,1 kg

Nägite, jah?

Ebaharilik reede

Ei mingit ülearust söömist ja isegi jooksma jõudsin.

7,7 km meets 85,9 kg

Potist alla, vesi peale!

Vahepealne blogivaikimine on olnud "tähendusrikas" ja tihkelt kaalulangetaja patte täis. Kaks puristamist (naabrite ja sõpradega) on päris selgelt ära nullinud kogu nädalavahetuse ponnistused ja enamgi veel. No aga jaani(lau)päev ju ikkagi... Ja magada on saanud nüüd kaks päeva kohe looma moodi.

Jooksmas käisin täna Tabasalu-Muraste kergliiklusteel. Ei teadnud seal distantsi suurt millegi muu järgi arvata, kui kella pealt. Enesetunne oli uskumatult hea (eriti arvestades äsjase hommikul kella 4ni joomisega) ja tagasipöördele järgnenud distntsipoole suutsin esimesest 45 sekki kiiremini katta. Kokku siis 8 km (hiljem mõõdetud), ajaks 45.48, mis on minusuguse lödijala kohta ikka väga kiire jooks. Parasjagi pikk ka.

Päikeseloojumiseromantika Vääna-Jõesuu pljääžil sinna otsa ja sõniks juba kodus saungi soojaks küdenud, mmm...

85,7 kg

Ja see on pärast pikka jooksu ja tublit saunatamist ... :(

Järelkajad

Ehkki jooksuvaba päev ka vahel, polnud sugugi meeldiv joosta täna. Küllap' oli oma osa siin ka hilja söödud kõhutäiel, kuid sellegipoolest 7,7 km 46.01ga.

84,9 kg

Nädalavahetusest on meeleolukaid pilte ka. Mitte nüüd just fotokunsti suursaavutusi, aga see-eest seda sentimentaalsemaid või nostalgilisemaid. Mälestuseks varasemaid, no ja värskemaid kah->
















Meie kandis on ka selliseid maju, ei pea iga kord kohe Pisasse sõitma selle tühja asja pärast ;)

Mahe Mahavok ja kare Kare

vot eile (so pühapäeval siis) läks küll nii, et jooksma ei jõudnud. See-eest jõudsin aga päris kontserdile. Vähe sellest, et "maal" nädalajagu juba enne seda ja takkapihta nädal edasigi on klassikalisemate sugemetega muusika festival käimas, oli pühaba õhtaks sihuke levimuusika kontsert kohale toodud, et anna aga abi!

Soojendasid Leegitsev Sidrun ja Lenna, kelledest esimene oli just selline paras soojendussutsakas aga teine õlgu kehitamapanevalt sisutühi. "Meie oleme Lenna!"* on ikka natuke liiga suurustlev mo meelest ja täidetud oli see neile eraldatud pooltund justnagu eimillegagi. Lenna Kuurma on kena eestlane jah, aga see on ka kõik. Muusikaliselt pole tal, vaesekesel, vist küll mitte midagi öelda. No vähemasti eile polnud. Okei-okei, Kiur Aarma kitarriga laval, aga see pole sul "Kahvel", kus Kiur lihtsalt niisama oma (kahtlemata telegeenilise) lõustaga eetri ära täidab.

Mahavok oma Meridiaanidega aga tasus ootamist. Ei pea vist üle kordama, et musitseerivad nad endiselt laitmatult, Heini Vaikmaal ON, mida heliloojana öelda ja kogu ürituse produktsioon on ka kaunikesti pedantsuseni lihvitud. Korralik lava, tasemel heli-(isegi maale oli veetud see Heini lemmik surround), valgus- ja videotehnika, mõttega tehtud visuaalid. Mõjus. No ja Kare! Lust on lausa näha teda, kui ta kogu oma lihtsusega haarab. Laulab end hingetuks ja talle endale sügavama tähendusega lugude lõpuks nutu veerele. Kõik see tingel-tangel tähendas aga seda, et kodu-uksest astusin sisse juba peale kella 1te öösel. Ei hakanud uut rekordit jooksmamineku kellaaja osas seekord tegema :P

Kaal oli normi piires. Võttes arvesse nädalavahetust "maal", isegi eeskujulik. 85,6 kg

PS. targemad inimesed kiidavad ka Mahavoki kontserti. Mis mul muud üle jääb, kui veelkord nõustuda. Ja ooperistuudio noori käisin ma ka kuulamas. Mulle meeldis sealt seltskonnast see õbluke tenor, ilmselt seetõttu, et ta nii pagana üheselt meenutab mu ülikooliaegset sõpra (kehaehituselt ja miimikalt). Laulis ka peale selle veel :)

* - Lenna Kuurmaa lavale tulnud koosseisu tutvustades

Ekspeditsioon tsivilisatsiooni äärealadele

Kui eilne päev tõi mind "maale", siis loetud tunnid hiljem kargasin jälle jalule ja kimasin päris lõunamaale. Päike tõusis, ristiinimesed magasid õnnist und ja paar tundi hiljem Bütsants juba paistis pmst ;) Ja mis kõige uskumatum, kell oli kasin kolmveerand kaheksa (hommikul!!!), kui ma olin poole suguvõsaga juba Vastseliinas laadaplatsil. See on tegelikult uskumatum, kui peokeemiku alatu vale, nagu ta oleks Pärnus jooksmas käinud, endal paar liitrit rummikoolasid ja džinntoonikuid kõhus loksumas :D

Laat oli päris mastaapne üritus ja oma harukordsuses (isiklikult minu jaoks) omajagu hariv - pole mina enne Vastseliinas jalga maha saanud ja ühtlasi nägin ära ka kõik Lõuna-Eestis elavad inimesed (paraku kõik koledad kui kelder!). Paar tartlast oli vist puudu, aga ülejäänud olid küll kohal. Juuresoleval fotojäädvustusel sulandun laadalt soetatud peakatte abil laitmatult laadamelusse.

Personaalne laadahitt - mingi väikese Läti pagaritöökoja käsitsivormitud leib (rukkikroov, -püül, vesi, suhkur, sool, köömned, juuretis). Tõsiselt hea, kui vähestest koostisosadest suudetakse teha maitsev asi, rääkimata pärmi puudumisest. Muu kaup erilist erutust esile ei kutsunud, laat nagu laat ikka.

Ja nüüd jooksma!

/.../

7 km jooksin, mõmisedes muudkui, et "I'm jogging in th rain, I'm jogging in the rain!"

PS: vaata ka Kurjami juttu pmst samadest mõtetest-emotsioonidest. Muretsejatele lohutuseks, et see läheb tal 15 aastaga üle, ehk isegi 10ga ;)

Hõhhõõ!

Paneme panused, paneme panused (mütsi sisse)! Paljud teist uskusid, et ma päriselt ka täna õhtul "maal" jooksma lähen? Kes tõsimeeli uskusid, võivad nüüd sonist oma võidu välja võtta :D

6,8 km, nagu hilisem regio.ee abil mõõtmine kinnitas. Hoidku jumal, et ma homme jooksma ei satuks - nii võib ju veel kaalust mahagi võtta!

Ära maale, vanaema manu...

kus heterod kõik heina teevad, kasvatavad kanu.

Seda leedu muna ja metsavahi tütre asja peab ka veel vaatama ;)

Mis sealt nurga tagant paistab?

oojaaa... nädalavahetus maal. Aga ma võtan jooksuriided kaasa ja lähen jooksma ka! No kas saab ühe nädalvahetuse ka ilma 3-kilose kaaluvisketa või jah?!?

K0hutava enesvägistamise tulemusena sain täna ka õhtul õue. 7,7 km, üksi, kuna mu isetu jooksusõber on endale külg simuleerinud mingi korraliku põletiku ja nüüd on tal veatu vabandus viilimiseks varnast võtta. Break a leg or smth! No kas pole irooniline, ah?

85,4 kg

Duatlon vol 2

Külmallika uulitsal asuvas Nõmme spordikeskuses käisime jooksmas. Sinnasaamiseks tarvitsime taas kord jalgrattaid.

Täna siis 7-4-7 (mhmh, nagu Bõuingu aeroplaan).

85,6 kg

PS: rehkasin maikuu jooksud kokku ja ehkki takkajärgi tundus esiti, et kole lebotamine oli terve see lehekuu, siis kalk tabelarvutus näitab 140-millegagi kilomeetrit 21 jooksupäevaga. Juuni tuleb aga see-eest teistpidi "üllatus".

Ennäe imet, II jooks järjest!

enesetunne polnud küll kiita, aga tegu sai tehtud. 7,7 km.

86 kg

Iga algus on raske

nii ka minu uus algus õhtustele jooksudele. Noh, või nagu peaaegu uus algus. Viimased nädalad on olnud üks suur aelemine-õgimine-jauramine ja jooksma olen sattunud pigem juhuslikkuse printsiibist lähtuvalt. Vähemasti on, mida nüüd siis stahhaanovliku õhinaga parandama asuda. Täna algatuseks vana hea kalašnikovi kaliiber. Raskelt.

87 kg

No ikka VÄGA raskelt

Võistlus. JOOKSUvõistlus (sic!)

39. ümber Harku järve jooks. Sihuke nummer (olgu kohe öeldud, et tegemist pole finišikohta märkiva diplomiga) anti kah, et kõik nigu suurlauda lehmad karjamaal oleksid, numbrilipikud kõrvas :)

No oleks olnud surmapatt kodutanumal toimunud jooksul osalemata jätta, eriti, kui niigi õhtujooksude ajal pea veerandiku trassist jooksen samal rajal. Irmus rabelemine oli stardis ja tegelikult kogu rajal. Algatuseks oli rannatsoonis kohe üks "pudelikael" (sillakene üle väikese solgineeva), kus toimus suurem tammumine ja nügimine ja raja kolmas veerandik oli kõik üks saviligane rotirada kartulivao põhjas. Olime naabrimehega ennast stardirivis tagasihoilikult lõppu sättinud ja nüüd oli ikka ilge rabelemine, et prouadest mööda saada, kes seal ees meil kõik see aeg lohisesid-jalutasid-lõõtsutasid. Jooksmine on popimaks läinud (kui vaadata osavõtjate hulka), aga ega rajal kedagi mööda küll ei lasta, roni nii kandu kui tahad. Viisakust pole. Lõpks viskas seal kõige taga pussunuusutamine säheduse koblaka nii ette, et hakkasin lihtsalt mööda rabelema. Peale kellelegi ei astunud, katsusin läbi lompide ja üle mättas heinamaade ette suruda. Ära väsitas see jõnksutamine seal.

Poleks muidugi uskunud, et ma üldse oma elus kunagi ajan juttu, et "jooksin võistlustel kellestki mööda", aga ... ain't life a bitch? 85,5 kg olgu märgitud.

PS. õhtu edenedes käisime naabritega Moonis Romkal külas. Algatuseks sõin toorest liha ja värsket munakollast :), põhikäigus parti. Teine pudel barberat oli ka juba jupp maad maitserikkam kui esimene :D (paraku ei saanud ka see teine vastu uusaastaöösel Muhus tarvitatud barberale)

PPS. Keppi ja porkkana jooksuringilt -> Keppi: sain Unihiirelt (ei-ei, mitte seda ;)) kolme sekiga põske (see kuradi rähklemine seal järve taga nurgas! Stockholmi maratoni lõpetajale pole aga häbi kaotada); Porkkana: eelmisele ülemusele panin see-eest ise pooleteise minutiga :)

Pika päeva lõpetuseks lühikene jooks

Täna oli jooksu ehk napilt NATO kaliibri jagu (5,56) ja kohe annavad pika päeva jooksul sisselahmitud vedelik ja magustoidud tunda.

85,5 kg

Duatlonipäev

Tänased õnnenumbrid on 9-4-9. Küll tahaks kelkida, et jooks-ujumine-jooks, aga ... see oleks alatu laim. Ratas-jooks-ratas on tõele lähemal. No aga tore oli ka sedamoodi. Päeval õnnestus söömisega normi piires opereerida ja nii ongi kaalule ronimine samuti stressivaba.

84,5 kg

Kõigepealt 7,62 ... siis 85,4

Isegi oraakel käib jooksmas. Vahest.

Kalašši kaliiber tehtud jälle. Hirm oli suur, et suren esimese paari versta pääle ära, aga tühjagi. Toas tagas, hing sees ja puha!

86,5 kg

Olen oraakel

Nädalavahetus täpselt, nagu ennustatud.

Teie Monika.

Üks suur kuradi hädaorg ja pasarahe

Naermine EI ole ülearu kaloritkulutav tegevus, vastasel korral oleks neljapäev väga kõva kaalulangus tulnud. Eile olin nii kole vaevatud, et vaarusin täiesti uskumatul ajal juba voodisse ja magasin nagu raibe täna poole päevani. täna õhtul väikese sugulase sünnipäev ja homme terve päev selle päris lähedalt väikese sugulase sünnipäevapidu. Kõlab päris spordikaugelt, et mitte öelda -vaenulikult.

Seda, KUI jäme ma juba praegu olen, võite ainult arvata. Ma ei avalda.

Nädalavahetus ja sellega kaasnevad õudused juba terendavad

seekord hakkab "kultuuriprogramm" õite varakult pihta - juba neljapäeva varahommikul väljasõit peaaegu-Põhja-Lätti, kus tõotab puristamiseks minna. Ja enne pühapäeva pidama ei saa, ehkki lõunaosariikidest on lotus juba öösel tagasi pääseda.

Jooksmine oli täna Pääsküla rabas. Pidigi väga kiiresti jooksma, sest nii nagu vähekegi tempo langes, nii oli mingi 6-7 kg sääski seljas. Räme.

84,7 kg

Kui nüüd üdini aus olla, siis ootasin pisut "paremat" resultaati.

Tervis pöörab sitema poole

joosta ei jõudnud täna ja kurk oli imelik. Ei olnud otseselt valus, aga selline imelik kuiv oli küll, nigus oleks astma kallal. Ei pea vist mainimagi, et joosta ei jõudnud. Homme stamina jooks Pääsküla rabas, kuulu järgi 4,4 km.

tänane kannatuste rada 5,7 km.

84,9 kg

Paar kilo veel ja saangi jälle Monika blogisse laamendama minna ;) Või kui veel korra tsiteerida klassikat: olen ühe kõhugripi kaugusel oma ideaalkaalust! Tsitaadi päritolu esimesele äraarvajale oma isiklik vemmalvärss.

Lehekuu läbi

ja mina täpselt sama tark kui enne selle algustki. Selle blogi mõttes siis täitsa mahavisatud aeg. Pean teiste kaalublogides mölisemise ära lõpetama, see on nüüd küll üheselt selge.

Jooksin üksi oma AK47 kaliibri (7,62x51), aega kuluski peaaegu hülsi pikkuse jagu. Midagist 47 minutiga, nii et mitte päris 51, aga ikkagi kole palju.

85,6 kg

Suure hädaga kogunes maikuus jooksukilomeetreid 130. Ma nimesid ja aadresse ei nimeta, aga Kroku, va' meelehaige, jooksis nädalaga pealt sajaviiekümne. Sellise enesehävituse järel tuleks ka mul w26 jeansid jalga ;)

Kole nädalavahetus

mis paraku hakkab halvaks harjumuseks saama. Eile jooksin enne naabrinaise juubelipittu minekut ja siis oli kõik korras. 84,8 kg ei anna nurisemisks põhjust.

Tänane "karistusjooks" pärast eileõhtust söömasööstu oli vaevaline ja kaalumistulemus lootusetu.

86,6 kg

Teie Kuldemar "Monika" Voslap

PS: loodusvaatluste sarjast ka kordusi -> kakk ja halljänes kordamööda. Mõlemad peavad meid naabrimehega vist juba osakeseks loodusest, kuna kakk lendas paar korda oma patrullringil meist ikka väga lähedalt mööda. Tundub tubli isa olevat, sest vedas 10 minuti sees, mis me pärast jooksu jalga sirutasime, vähemasti 2 hiirt tammikusse (küllap hauduvale mammale). Jänes, lollpea, pidas aga vajalikuks meist päris riivamisi mööda kalpsata. Oleks põrandahari käes olnud, oleks varrega ulatanud looma oimetuks lööma. Tuli teine lopaki-lopaki, õige aeglasel sammul tänavatpidi alla ja keeras ristmiku peal meist eemale, et siis järgmises krundivahes aia vahelt naabrimeeste murudele minna. Nelja maja vahel lageda peal võttis oma vaatlusseisaku (selline poolkükk tagajalgadel), et siis mõne aja pärast vaiksel edasi lonkida. Eriti naglõi, ma ütleks! Ei tea, mida järgmiseks? Põdrad-metssead?

86,2

Sitaks käbe jooks

Täna naabrimehega koos 7,62 km 44.26ga! Asi on puhta hull. Kui ikka alla kolmveerandtunni juba hakkama saab, on aeg distantsi venitada.

Meite küla kakku nägime ka majadevahelise maltsapõllu kohal patrullimas.

85,2 kg

Homme-ülehomme pole aga midagi kaunist koitmas.

Setme päeva kokkuvõtted

Teisipäeval sundisin end jooksma koletu väsimuse kiuste. 12tunine tööpäev on tänapäeval minusugusele pussyle juba liig mis liig, eriti veel, kui sa pead juba kell 6 kuskil Lasnakal olema. See on muidugi lihtsam seletus mu närtsimisele, keerulisem on ... eeeemm... mmmöööö .... no pole seal mingit mud seletust. Lihtsalt tahaks ennast ka vanakooli meheks pidada ja rääkida nagadele 14tunnistest tööpäevadest ja 70tunnistest nädalatest, aga rääkimiseks see jääbki. Kui ka olnud selliseid asju, siis on praegu paras aeg endalgi lihtsalt nostalgitseda, sest ... mis sa se'st vanamehest ikka tahad.

Jooksin napid 5komamillegagi versta, sedagi kõndimisega pooleks. Sitt oli olla ja ega hilisem kaalumine enesetunnet just parandanud -> 86,4 kg

Täna, so siis kolmapäeval, oli see va' Stamina kappamine. Sõin enne jooksmist küll kõhu päris arvestatavalt täis, aga kuidagimoodi toksisin ikka ära. Seni kolmapäevajooksudest kõige "pikem" etapp (4,5 km). Kuna enesetunne oli eilsega võrreldes omajagu paranenud, ei saanudki sellest jooksmisest igikestvat psühhotraumat.

85,2 kg

Rähklen siin terve nädala, et jõuda reede õhtuks mõistetavasse kaalu. Et siis paari päevaga jälle moonikat teha.

PS: Kehalise seisundi ja eriti hetkeolukorra hindamiseks on hea tester - hommikul tööle minnes 5. korrusele ronimine. Juba esimeses korrusevahes tunned ära, kas jalg on eelmis(t)e õhtu(te) jooksu(de)st väsinud või mitte. Täna (neljapäeva) hommikul oli näiteks väga broo (eks pole ju muffigi joostud ka viimased paar päeva).

Loodusvaatlus vol keskuratteabjubamitmes

Tänane tähelepanek oli siis kopuleeruvad sinikaelpardid. Väga moodsal kombel oli neid ... kolm! MMF, kui moodne edasi olla. Uskumatu tempoga vudisid oma muidu kohmakate lestadega otse kergliiklustee ääres sihitult siia-sinna ja üks isane oli kogu aeg umbes täpselt veerand sammu emasest maas, et seda saaks "seljas olemiseks" nimetada. Lõpuks ikka sai sihile. Kolmas sibas nagu liimitult kõik see aeg emase kõrval. Vaeseke ... :P

7,62 km 47.26ga ja 86,2 kg

Trahvirood

Kuidas seda nüüd öeldagi... et tegin nädalavahetus otsa "moonikat"? Noh, et muudkui mõtlesin õigetest asjadest , aga tegin ainult valesid :/ (mul olid meretagustel maadel isegi jooksmiseks vajalikud nartsud ja sussid kaasas!) Muudkui sõin ja sõin ja sõin. Katkestasin söömise ainutl selleks, et ... juua! Olen oma kaalumädaga tagasi eelmises aastas pmst, aga ... küll oli hea!!! Uskumatu kogus grill-liha, muiduliha, rabarberikooki, kringlit ja mida kõike veel. Märkimata ei saa jätta ka pardi-confit' ja neid teisi hõrgutisi, mida Arensburgi resto pakkuda võttis.

Nii oligi, et kodu poole sõites mõtlesin täna täitsa tõsiselt, et eesseisva nädala jooksul ei söö ma mitte midagi. No et kohe MITTE MIDAGI. Aga et uus nädal veel natuke liiga kaugel oli, läksin jooksma. Olgu pääle, et vihma sadas, aga ikka jooksma. Proua jooksis suurema osa teest kaasa ja naabrimees päris lõpuni välja. 7,62 km 46.42ga (mis iseenesest on päris ontlik aeg, aga jalg oli päris pehme lõpuks all ka).

Sauna ka natuke ja siis uus katse kaaluga. Esimene lõppest meelemärkuse kaotusega. Napilt jäi puudu, et 100 täis oleks tulnud. Napilt :/

87,4 kg

Nõuandeid vol 1

Kui teil on plaan kaalus juurde võtta, siis siin on üks universaalne vinkki: "söö palju, jookse vähe" Nothing beats the classics!

86,2 kg

Klassiku tsitaadiraamat

"Joome parem siit laua pealt põhjad ära!?" - niipalju siis tänasest jooksmisest

/dialoog kodustes tingimustes proua sünnipäevapidustuste lõppfaasis/

No kas pole nunnu, ah?!

Pärast lebopäeva

"Aga jooksu ei tee, me jooksu ei tee!" - kui prafraseerida populaarset Eurolaulu. See oli siis eile.

Täna 6,65 km 41.01 minuti kestel mööda väga loomingulist trassi.

84,9 kg

Sõnamurdja

Eile pärast jooksu (no õigemini juba keset jooksu) olin kidel, et täna jooksma ei lähe. Korralik väsimus oli ihus ja sellest jostapunitamisest ei olnud mingisugustki rõõmu. Ei alguses, keskel ega lõpus, ammugi siis pärast jooksu.

Täna aga oli päeval aga korra selline tõmme jooksmaminekuks, et peaaegu oleks keset päeva läinudki. Jäi aga sellegipoolest õhtu peale. Võrreldes eilse jooksuga ensetunde muutus absoluutselt +/- (so muutusteta). Nii oligi, et jooksin ainult 4,1 km ja otsisin omale lisavabandust tibama hakanud vihmast. Igal teisel päeva oleksin jäänud õue sea vihma lausa ootama, sest mulle väga meeldib sooja vihmaga väljas olla (ja soe see alanud vihm oli). Aga eks ta ole, sitta tantsijat segavad ta oma munadki.

85,1 kg

Enesehävitus?

Nädalavahetus pole ju veel õieti alatagi saanud, kui juba käitun korraliku ossina - grill suitsema ja õlut ka. Hüvakee küll, et seda viimast ainult pindi jagu, aga ikkagi. Grilli pealt seda ja teist, magusat ka ja nii ta läheb. Mõni ime siis, et joosta jälle sitaks raske ja vastik oli?!

85,6 kg

Teadagi.

Vihmaussid ründavad! iiiiiik!!

See imeline soe öö, mis on soojem kui need tänasele eelnenud päevad kõik kokku, on välja meelitanud vihmaussid. Pärast jooksu jalutades oli tükk tegu, et majade vahel kõnniteel mitte puruks tallata kõiki neid tuhandeid vihmausse, kes täielikus suunakakofoonias seal ringi roomasid. Ja neid oli tõepoolest tuhadeid. Täielik festar, nagu vihmausside Positivus pool tundi enne Muse'i live'i :P

Joosta oli muidugi igavest sitt - kõik tehiolud olid ju lausa ideaalsed - soe ilm ja tubli proua jooksis ka suurema osas trassist kõrval ja kõht polnud ülemäära täis ja mida kõike veel, aga enesetunet polnud. Sellegipoolest 7,62 km 49.01ga (viimased 2,5 natuke paremas tempos, esimesed 2-3 olid ikka imeaeglased).

83,8 kg

Soojad ilmad

Päris meeldiv oli joosta, kui õhutemperatuur on plussis. Naabrimege geps näitas tänase Stamina jooksu pikkuseks 3,62 km, oligi meeldivaks lõõgastuseks pärast eilset enesületust. Kuigi jooksime minu eestvõttel päris "puanases" - väikese profiiliga rajal tuli keskmiseks kiiruseks 9,9 kmh.

84,9 kg

Tasahilju hakkan nädalavahetuse söömavapustustest üle saama.