Ei ole lämisemistuju

no üldse kohe ei ole! :-/
Ehkki jooksmas ei käinud (peamiselt oli vabanduseks järjest kasvavates kogustes allatulev lumi), kraapisin majaesist kaks korda ja mass oli hetk tagasi 90,6 kg

91,4 kg

Igapäevase kõikumise amplituud on poole võrra vähenenud ja otse loomulikult juhtub see graafikujoone allapoole liikumise faasis :-/

Kui eile oli nigel joosta, siis täna oli ikka suisa sitt (pardoon mai frentš!). Aega oli jälle "rekordiline" - 43.02 ja enesetunne ka vastav. Ja nagu sellistel puhkudel ikka, on sitasti kõik asjad korraga. Kõnniteed, kus me naabrimehega tavatseme joosta, olid lihtlabaselt koristamata. Need, mis lihtsalt koristamata olid, polnuki kõige hullemad - natuke lahtist lund, see meid ei sega, aga pea poole distantsi jagu oli kõnniteele lükatud sõidutee lume-soolaläga. See pask oli seal ära tahkunud ja kohati pudruks tallatud. Päris räme.

Nüüd alles läheb raskeks

No kes kurat mind keelest sikutas, et ma Bianka ässitamise peale siin keksima hakkasin ja omast arust kange liinipidaja olin? Arvasin, et kõik ilusad asjad on igaveseks ja kaal püsib kui naela taga. Aga la'persetki - it ain't over til' the fat lady sings, nagu vanasti Jänkistanis kuulu järgi öeldud. Päris selge, et kõik seeviimaste päevade irregulaarse ning arutu söömise taak alles väikese lõtkuga tuleb nagu tsunami pärast merepõhjalihet või -värinat. Ja eks ma olen üks paras Banda Aceh ka pärast selle hiidlaine üleminekut - sama varemetes ja lootusetu. Nüüd on ees veel päevad Muhus ja Saaremaal, ei näe siin küll suurt akent jooksmaminekuks neil päevil ja eks selline jänesele omane menüü pole ka kuigi tõenäoline neil päevil. Jeesus, Maria ja Joosep...!

Üldine toonus ja keha seisund on ka närused. Joosta nagu õieti ei jõuagi - täna kulus 6 versta peale 42.09 ja vere maitse oli piltlikultöeldes suus. Ometigi jorutasin teadlikult aegamisi ja viimases otsas venisin justkui tiine täi mööda märga m...i. Ikka on lõpetuseks pulss liges 160 ja ka pärast kümmet minutit jalutamist ja hingamisharjutusi 115. No okei, kõrge pulss toob ühe kuumaga kaasa ka suure kalorikulu, aga ma eelistaksin juba organismi paremat kohanemis- ja vastupanuvõimet. No oleks juba aeg! Üks tähelepanek muidugi on - kõik need parema enesetundega jooksud on olnud vist päevasel ajal, või vähemasti nii mulle tundub praegu. Tänagi läksin jooksma parasjagu minut enne südaööd ja lõpetasin vastavalt kolmveerand ühe paiku. Ega vist saagi eriti hea enesetune olla sellise ajastuse peale või mis? Aga no ei saa ju käia jooksmas poole nelja ajal ja siis õhtul üheteistkümnest veel mõnusasti kooki ja kohvi konsumeerida pärast rammusat veiniga õhtusööki... et sinna otsa kohe linade vahele räntsatada kõike seda maotäit tselluliidiks masindama.

Mass siis peale külaliste lahkumist ja sellel järgnenud SM-jooksu 92 kg. Ai-ai.

Üüratu pingutus III jõulupühal :-P

Vähe sellest, et teine jõulupüha on olnud traditsiooniliselt Viljandis Jõuluturniiri ajaks, paistab nüüd ka kolmas jõulupüha sportlikuks kujunema. DNB NordPanga aastalõpujooks. Heategevuslik ja puha. Kes oleks osanud arvata siis paar kuudki tagasi, et ma panen ennast vabatahtlikult kirja 6,2 km jooksule? Talvel. Pääle jõule. Oma raha eest!? No mina poleks küll rublagi peale kihla vedanud, et ma midagi sellist teen. A'sa vahi raiska! Hädaga pidi vanakurat kärbseidki sööma, nagu vanemad inimesed teavad rääkida :-) Et ei oleks kaksipidi mõtlemist ja kahtlustamist, panen pildi asitõendist kah :-P

Jooksime sõbraga omast arust maru aeglaselt alguses (peamiselt minu initsiatiivil, kes ma väsinud kanni ja haiget õlga kiunusin muudkui) ja tore oli - kahe poole pealt kolme pooleni oli versta jagu metsarada, lumi peal, esimeste minejate poolt korralik kartulivagu peale tallatud. No oli aga rõve joosta, jalg käis hüppeliigesest tilladi-tölladi nagu lutikahaigel lambal, rääkimata ekstrakoormusest, mis selline kange jalaga jooksmine toob. Minul, vaesekesel, eilasest käsipallist piinatul, andis see igatahes koledasti tunda. Vasaku, so siis mittetugijala, reie väsitas nii ära, et viska või hange küliti. Aga seal Merirahu juures sirge eal taastus ära ja vedas mind ikka lõpuni välja.
Jooksmast tulles rookisin veel maja ees lund ka sihukese paraja 130se pulsiga. Nii saigi jooksma minnes käima pandud kell tund-kahekümnega 845 kcal peale. Parasjagu. Kui viitsiks iga päevniimoodi. Aga nüüd kaaluma ronides andis koledasti tunda - tugijala tagareis ja -kann on ikka päris kutud. Selline kergekujuline koormusvigastus, mis raskekujuliselt tunda annab.

Mass praegu, usu või mitte, 90,7 kg ! Sedamoodi võib ju Bianka poolt ühes kommentaaris visatud väljakutse lausa vastugi võtta. No eks loeme siis 2. jaanuaril neid tibusid (või broilereid)!
Aga pole ullu, ma panen nüüd arvutusmassina kinni ja lähen ämma manu omale magu ette sööma... :-D Kusjuures-kusjuures, eile sõin veel kella poole 11 ajal õhtul lge virna jõulusööki (no ikka verivorsti ja liha ja ahjukartuleid ja kartulisalatit ja muud ködi pealekauaba, valget saiagi sõin) aasta sportlaste gala aftekal. A'näe, sain täna joostes kõik särkidesse higistatud!

350-kilomeetrine paigallend

Täna käisin Viljandis palli mängimas, sellina rahvaturniir oli. Sai seal joostud edasi-tagasi ja karatud mitut moodi, aga kaalust muhvigi alla pole läinud. Joomise arvelt (pärast) ilmselt.

Mass 91,7 kg.

Ja nüüd pittu - Spordiaasta Tähed gala Nokia Kontserdimajas. Kui pärast tagasi tulles veel sama vihane olen kui praegu, siis kirjutan ühe roppustest kubiseva traktaadi eestlaste liikluskäitumisest.
*
Nüüd, mitu päeva hiljem, on suurem viha õnneks lahtunud. Ma ei ole eriti pika meelega mees ja kiirele süttimisele sekundeerib pea sama kiire mahajahtumine. Aga no kuulge, sellist liikluspornot, nagu teisel jõulupühal Tartu trassi peal näha anti ... täitsa uskumatu! Mul ei olnud Tallinna tagasitulekuga üldse kiire, aga selline jorutamine ja pidurilohistamine, nagu seda Kesk-Eesti sektoris eriti ilmekalt presenteeriti, see on ju kriminaalne! Paia ristis jäin mingi ilgelt pika kolonni, mis sealt tühja taara linna poolt tuli, sappa. Kolonn kolonniks, sõitis esimese hooga täitsa normaalse kiirusega, kohati isegi peale 90 spidoka järgi. Ja siis järsku tempo kukub nigu kirvega raiutud. 80 ja nigu naela taga kinni kohe, ei pulkagi enam. Kusjuures veel kolonni keskel suur 30-tonnine kütuseveok, ma siis mõtlesingi, et järsku see. Aga ei! Jorutan seal siis minna ja paarist autost venisin mööda ka. 10 kilti, 15, ei mingit muutust. Mööda sõita väga ei saa, sest vastu tuleb ka rahvast nagu rändhõime stepis enne Attila tulekut. Kakskümmend versta sõidetud ja näen, et kütusetünn rebib kolonni eest minema koos paari sõiduaotoga ees ja järel! Ja muudkui läheb, lõpuks enam ei näegi! Siis sai isu täis, tuuleklaas oli seestpoolt paksult tatipritsmeid täis sellest maksimumvolüümil ropendamisest ja pulss/vererõhk 200/200. Tegin siis paar möödasõitu veel ja mida ma näen? - pidurdajaks on täiesti arusaamatu Golf III ja minuarust polnud roolis olnud härral infarkti ka käimas! Kusjuures kogu see saba sõitis üksteisel nii perses kinni, nagu see oleks mingi jenka või üksteise urru nuusutamise mäng. Ei olnud pulma/matuserong ega midagi. Keegi möödasõite ei ürita. Täiesti uskumatu! Pärast mind hakkas sealt rivist möödasõitjaid tulema küll ja veel, vasakud kollased vilkusid kõik see aeg tagapeeglis. Sealt edasi sõitsin 90ga ja tempo tundus esimese hooga täiestu käsitlematu - iga väiksemagi künka peal tundus, et teine kosmiline kiirus on sees ja kohe lahkun orbiidilt :-) Vahepalaks pean mainima, et ma pole mingi autopede või rullokk ja sõidan ka aparaadiga, mis kihutamist ei soosi ega ka võimalda. Spidomeeter valetab 90 peal 6-7 km juurde (reaalne on 83-84) , nii et spidoka järgi 80 on reaalselt 75 või vähemgi veel!!! Ilm oli talve kohta normaalne. Kui Viljandis sektoris sadas vihma ja võis jäidet karta, siis Paias oli ilm OK, midagi ei sadanud, lund tee peal ei olnud, rattajäljed olid napilt märjad, möödasõitu raskendavaid ridadevahelisi valle polnud. No see lihtsalt ei ole seletatav, seda oleks pidanud ise kogema. Õigemine ei soovi ma seda kellelgi. Hommikul varakult Viljandisse minnes oli maantee enamasti täitsa tühi, lumi rookimata ja poole libedam, aga kordagi ei saanud autot vibama või muudmoodi tahtevastaselt käituma, isegi piirkiirust kannatas ületada. Järgmine kord lähen Viljandisse üle Rapla-Türi, olgugi seal rõvepikad külavahed. Rahvast vähem, erutust samuti.
*
Kui mingi ime läbi keegi võiks teada seda tumesinise Golf IIIga sõitnud tormoozi, siis ma kohe tahaks teada, mida tema arst sellise asja kohta ütleb? Kui tõbi on äge, siis ei tohiks ju üldse rooli istuda. Kui tervis korras, siis pole ju põhjust keset sõidurada seista.

Mitme päeva jagu

Eilne kaal oli pärast jooksmist pealelõunal rekordiline 90,4 kg. Ei olnud suurt aega toimetamiste vahel kirjagi panna ja egas' seal mõtet ka polnud. Kohemaid läks ju suuremaks puristamiseks ja söömaks. Enne jõin veel liitri mahla ja ligemale sampalju veel mineraalvett ka. Ja siis ... uulallaaaa..... söögid söökideks, 3-4 õlutit kulises sinna vahele nii mõnusasti. Natukene sain abi ka saunaskäimisest, muidu oleksin vist täna hommikuks kaalun'd oma 100 jälle.

Täna ... vot täna oli masohhismi meistriklass! Naabrimehega koos läksime jooksma! Tuul puhus nigu pöörane, heaga panime veel mütsile ujumismütsid alla. Küll mitte klassikalise kummiluti, vaid tekstiilist, aga suureks abiks oli küll. Ja et niigi maorabestusega piinatud ihu veel paremini aru saaks karistusest, jooksime 6 km täpselt. Et siis veel vana aasta sees saime numbri "6" ette. Kusjuures kaks noort prouat tabasime ka sporti tegemas kallil jõulupühal. Üks kaapis keppid(eg)a, mis selle ülikiilaka ja libeda teega äraütlemata kaval püstipüsimise abinõu on ja teine niisama usinat kõndi. Polnudki me ainukesed süümepiinades kalorikulutajad.

Mass oli pääle jooksmist 91,7 kg. Päris okei, kas pole?

Kurvad uudised.

Kaal kasvab. Äsja suurte ovatsioonidega väljakuulutatud uus "põhi" on jäänud kaugele ja sügavale justkui Baikali põhi. Ronid kaalule ja mõtled, et purjus olin või astusin ainult ühe jalaga kaalu peale, et selliseid numbreid kirja panin? Ja see paljukardetud jõulusööma pole veel kättegi jõudnud! Herrajumala!

92,1 kg

Jooksin täna üksi, ilm oli kena, just-just hakanud külmetama selle päevase sula pealt. Lonkisin siis vaikse krabinaga ja enne pööret järve ääres hakkasin tahtmatult heietama omaette, et küll on ikka kena ilm, täitsa tuuletu ja puha. Sitta ta oli! Pöörasin otsa ringi ja kodu poole tulles puhus päris kenasti, otse kurguauku. Eriti dramaatiline näide sellest, kuidas sa taganttuult kohe üldse ei taju ega tahagi tajuda. Ma üks 800 meetrit jõudsin seal "tuulevaikuses" mõnuleda. Tagasi tulles sain aru küll, kuidas see enesepettus mul võimalikuks sai - selle reetliku 800 meetri lõpuks vajus tuul nii vähehaaval ära kuni nullini, et mõni ime, kui ma selle taganttuule salajast ligihiilimist ei märganud :-/ A' mõni mõis, tuul või mitte, ilm oli ikka soodne. Plaan oli tasakesi joosta, aga ikka kukkus välja törts kiiremini kui eile naabrimehega lobisedes. 40.15

Homme tuleb siis tõeline "Tammekännu mehisuses proov" - kas saan normaalsete toidukogustega hommikusse või mitte ... Päeval tuleb jooksmas ka ära käia. Kuna kapsad on valmis, metsseakints marinaadis (ainult kõrveta pealt ära ja jäta ahju vaikselt hauduma), piparkoogid valmis, kõrvitsasalatid-seened-pohlamoosid olemas, siis on lootust ka see tunnike näpistada.

Taastusmispäev

Eilne kaalumistulemus oli nii hea, et suure rõõmuga jõin ennast pärast kaalumis ümmarguseks kui erutunud kerakala. Ikka mitu head liitrit vett lasin ihusse ja siis meelitas naiska mind veel üht pudelit proseccot ka ära tarvitama. No ja mis mul selle vastu sai olla! :-P Kogu sellest vedelast jäi suurem jagu muidugi mu trennis kuivaks aetud ihusse ja nii oligi ette arvata, et tänane kaalumine miskit niiiii vaimustavat ei too.

91,1 kg

Törts tuli küll juurde, aga hullu miskit pole, senikaua, kui nüüd jälle nädala jagu ainult juurde ei tule.

Päeval rookisin vahelduseks natuke lund ka, seda vähest, mis siis öösel juurde oli pihunud. Ja minu jaoks suure kergendusega lugesin täna ilmateadet, mis lähema nädala sees lausa kolme tuisku lubas. Mmmmm... saab jälle lumelabidaga sangadele valu anda!

*

Aga-aga... jõulud tulemas. Halleluuja! Jeesuslaps sünnib ja kõik need teised pühalikud lood. Mul aga hoopis maisemad mured. See vennaihu kardetav konsumeerimine ja sellest tingitud räme kaaluiive. Endalgi on juba sügavkülmast välja võetud terve metsseakints sulama. No okei, selline eluterve põrsas on olnud, mitte just päris 200 kilone kuldijurakas, aga ikkagi, terve kints! Teisalt jällegi, see pole mingi sulus ennast pekiseks lamanud kodusiga, vaid metsloom. Rasvavaene ja tervislik. Justnagu ma ise varsti! :-D Kui see söömaorgia piirduks siis ainult metsseaga ja kui see oleks ka ainuke kord..., eks neid kohti, kus istuma peab ja kus tahaks on ju nii palju, et uue aasta pidustustesse sõidavad need jõulud küll täiesti sundimatult sisse. Maslennitsa ajaks ehk saab joone alla ja kui siis kaal üle 100 kg pole, siis võib vist rannahooajaks jälle plaane seadma hakata. Vastasel korral lähen ise seebivabrikusse.

Now we are talking!

Naabrimehega trenn Arigatos (lindil jooksu 6,2 km ja kõhulihased) heas soojas toas ja paar tundi enne seda soojenduseks lumerookimine ümber oma maja. Trennist tagasi tulles oli pilt peaaegu samasugune, kui neil naabritel, kes lund üldse ajanud polnud. Midagist, labidas jälle kätte ja vehkisin veel veerand tundi. Kaalu peal aga .... mmm ...

90,5 kg!!!

Ma kohe ei täigi rohkem siin lämiseda, nii tore tulem lihtsalt.

Normi piires

Mass on natukene tõusnud, aga pole hullu, ikka alla selle 93 kg joont, kus ma jälle mingi poolteist nädalat rähklesin. Päeval käisin Tapal palli mängimas, algus oli juba kell 12, nii pidingi pühal pühaba ommikul juba kell veerand üheksa end jalgele ajama, et jõuaks väikese kohvi teha ja müslit süüa. Hea kiire süsivesikulaks. Tee peale tegin veel ühe korraliku võileva ka kaasa. No ja selle söömaga olingi siis õhtu kuni kolmveerand kuueni :-/ Küll oli raske ennast normi piires hoida. Vägisi sõin silo kahe suupoolega enne kui üldse millegi muu kallale läksin. Aga läks korda üldises plaanis. Hilja õhtul ajasin veel pikad püksid jalga ja käisin õues lund kraapimas, seda vähekest, mis siin meie sektoris tulnud oli. Moepärast rohkem, aga see oli heaks sissejuhatuseks rattasõidule. Tegin nelja tsükliga 40 minutit ratast ka (4 x 7min135bpm/3min110bpm).

92 kg

Kuna päeval peamiselt mööda Põhja-Eesti sektorit ringi ajasin, siis jäi nägemata-kuulmata järjekordne ERRi eksistentsi alustala - murdmaasuusatamise otseülekanne. Vaene Kuuse Lemps :-(, Kiku pidi nippen-nappen pjedestaalile saama ... ja kus Lemps nüüd siis "maha laseb"? Kuulu järgi oli Kiku veel pääle finišitki koha võrra tõusnud žürii otsusega. Lempsul hakkas erekas juba tasahilju taanduma ja siis jälle järsku, karmauh!, selline veretulv :-D See on nigu stripiklubi suures saalis, kus tüdrukud oma tisse hõõruvad ahtrit jonksutades ja sul süles liimerdades üritavad sul rästikut nii susisema saada, et sind siis lubadusega enamaks kuskile nn privaati meelitada, et seal siis sinu rästiku kõrvulukustava "šallallaaa!" saatel su raha ära võtta. Lempsul võeti täna papp pihust juba suures saalis ja jäeti organimis esineva vere ebavõrdse distributsiooniga jummala omapäi. Et mingu ja otsigu kuskilt üks korralik käsitööliste tsunft siin iidses kaubalinnas Revelis, kus saaks oma sellieksami eksternina õiendada.

Te ei arva iial ära

mis numbrikombinatsiooni ma siia nüüd kirjutan...!

91,4!!!

Käisin täna naabrimehega Arigatos sporti tegemas. Ennekõike kasutasin soodsat võimalust kontrollitud tingimustes linti joosta. Ja mis siis selgus - ilma ühtegi tõusu rajale sisse ajamata jooksin 45 minutit, selle ajaga sain kirja natuke üle 6,2 km ja 411 kcal. Meie tavapärase õuesjoostava 5,7 km aeg oli jämedalt 42.30, mis tuli siis sellest, et alustasin linditrenni kõndides ja siis panin tasahilju tempot juurde, kuni kiiruseni 9 km/h, millega enamuse ajast kulgesin. Nimetatud tempo juures oli pulss normi piires ja enesetunne täitsa OK. Mine või teinegi kord tuppa jooksma!

Ülalosundatud hüva kaalumistulemuseni pole aidanud üksnes kolmveerandtund jooksu edevas spordiklubis, vaid ennekõike ikka toitumisalane askees viimastel päevadel. Salatist olen siin blogissegi pilte pannud, see on leidnud kordamist siin erinevates koosseisudes (erinevates, sest jupikaupa otsasaanud koostisosi olin sunnitud kättesaadavatega asendama) ja üleüldse olen kogustega koonerdanud. Tuleb pattu muidugi tunnistada, et pärast kaalumist läksime perega külla. Sööma muuhulgas :-( Jõin maotäiteks vist rohkem vett kui janune dromedaar ja sõin rohkem porgandit/lillkapsast kui sajakilone küülik seda eales suudaks... Nõnda õnnestuski loobuda kõikidest kringlitest ja tortidest (ja neid seal ikka oli igat sorti, paganas!) ning piirduda vaid paari mehise leivakääruga. Leib, nagu viimasel ajal terves Eestis vist kombeks, oli isetehtud, üks päts meie perest ja teine laar võõrustajatelt. Nende söömatajätmine oleks olnud juba surmapatt. Mõlemad olid kuradi head. Mõtlesin sealjuures, et millal see hapu leiva tegemise maania ükskord suurte leivaküpsetajate äri tõsiselt mõjutama hakkab? Külas oli peale kahe tänase leiva autori veelgi inimesi, kes leiba küpsetavad. Mõni päris nii proff, et kuid juba poest üldse leiba ei osta!

Meteo vol 2

Enne seda aktuaalset külmalainet tõin ühelt oma jalutuskäigult peotäie sõstraoksi. Ennekõike seetõttu, et need nõnda pungas olid, et kohe-kohe lehte ähvadasid minna. Nüüd on see siis käes :-) Oksad ise on pärit ühelt vanalt taluasemelt, mis meil siin praeguse uue asustusmustri järgi kahe küla vahelisel eikellegimaal kunagi on olnud. Päris linnainimene ehk ei saakski aru, et mille järgi sinna nüüd talukohta võiks arvata, aga põlispuude asetus ja rohtaeda kätte näitavad aastakümnetega metsistunud sõstrad ... Polegi ju vaja, et tare vundament ja keldrimägi selgelt loetavad oleksid veel. Kuidas need vaesed inimesed siin endise merepõhja liivasossi peal maad harisid ja kas nad üldse sellega nii väga jaurasid, äkki olid sootuks kalurid? Ja mis vahetki seal enam on - nüüd käib nende rohtaias jälle elu nagu laevaköögis, kehvikutest autokepparid rikastavad sealset pinda oma nikujääkidega. Ellujäänud ajudoonorid.

Ja keskhommikune päike viskas ka nii vallatu diskohõngu tuppa, kui peegeldus kümneteks päikesejänkudeks lapse ehitud jõulukuusel olevatelt miniatuursetelt diskokuulidelt. Eriti psühhedeelseks läks, kui need peegelkuulid kõikusid kõik eri amplituudiga :-)

Niipalju siis päevasest tilulilust. Õhtuses programmis oli ujula. Paraku aga koos lapsega, mis tähendas, et sihipärast basseini tarvitamist tuli 200 m ja sedagi jupikaupa. Et ujumisest midagi suurt välja ei tulnud, sõitsin aga vahvasti ratast otsa. Ekstra passisin veel kaloreid ka siis huviliste uudishimu leevendamiseks. Tund aega sõitsin (45 min ca 130 bpm + 15 min ca 110 bpm), kella järgi kalorikulu 530 kcal. Aga kõik see lodistamine ja väntamine ... vähetähtis, kui söömaga piiri ei suuda pidada. Täna see viimane õnnestus ja tulem ka vastav.

92,8 kg

???

Väike hirm on juba sees, et mis sellest tänasest õhtust küll saada võib. Et mis õõvastavaid üllatusi see kaal täna võtab pakkuda?

Proovisin õhtuse söömise selle valguses mõistuse piirides hoida. Tegin peamiselt toorele põhjale salati paprikast, redisest, porrust, lambaninasalatist, Ahja juustust ja toorsuitsu seaseljafileest. Natuke oliiviõli ka, mida naabrid Kreetalt tõid, kuna teadsid mind oliiviõli osas nõudliku olevat. Pilt on tehtud poolpimedas abitu aparaadiga, sestap' ei annagi õiget ettekujutust, aga maitses küll taevalikult. Proua tehtud leib (esimene siin majas) oli salatile täiesti võrdväärseks komplimendiks.

Eilne käsipall, mida sai mõned minutid rohkem, kui viimasel ajal tavaks, on jätnud ka koleda jälje. Paar ekstra muhku ja marrastust, valusad lihased kokkupõrgetest, tugijala kand on kuidagimoodi valusaks saanud ja mida kõike veel. Nagu oleks sporti teinud ;-) Tippsport ei ole ikka vanameestele.

Tänase päeva liigutamine on koosnenud ca kilomeetrisest jalutuskäigust, mille käigus (ilmselt, no kust siis veel?) hankisin peavalu ja Lucy sõtkumisest, mida siin on olnud kokku ehk 450-500 kcal ulatuses, aga paraku neljas erinevas jupis. Niimoodi väikeste tõmblustena pole sellel muidugi üldse mingit märkimisväärset mõju, sest eks seda aeroobset tööd peaks vähemasti pool tundi jutti tegema, et rasvapõletamine algaks. Aga no mis sa teed ära, kui rohkem ei viitsi. Sõnaga, mul on räme kopp ees ja sahk taga juba sellest arktikast, tahan seda vananaistesuve tagasi, mis meil siin veel nädala eest nii kenasti jooksmas laskis käia! Ma juba kujutan õudusega ette, et kui peaksingi jälle jooksma pääsema, siis on esimesed korrad hullemad kui purgatoorium...

Praegu aga mass 93,8 kg

Käsipallikolmapäev

toimus seekord taas Viljandis. Aset leidis Lõuna-Eesti derby, kus mõõtu võeti Servitilt. Selgus (taas), et neil on suuremad munad ja justnagu oli neid mune rohkem kah. Kokkuvõttes näitasid profid amatööride suhtes üles viisakust (või oi see halastus?), isegi veteranidel lasti skoorida (mõnel oli see lausa esimest korda see hooaeg :-)

Homne päev toob ka askeldamist sellesama käsipalli lainel. Tarvis üht-teist läbi rääkida ja võibolla ka lepingut kirjutama hakata.

Kuna mängida lasti seekord tavapärasest törts rohkem, leidsin endale kvaasiõigustuse pärast mängu ja koju sõites ihu vett täis imeda. Ikka korralikult kohe, nii et kodus pidin kaalu pealt maha minestama esimese hooga. No ja kuna päeval olin Lucyle persesõbralikuma sadula külge vägistanud, siis kasutasin juhust ja sõtkusin Lucyt ka veel ... no nii 400 kcal jagu. Näis siis, paljukest sellest meeleheiterügamisest ka abi oli.

Sittagi polnud. 94 kg

Uued mõnud

Ilm on õues ikka päris jahe. Ei lähe päeval ka oluliselt soojemaks ja nii tulebki oma õhtused kaloripõletamised teha toas.
Eilsest rattasõidust on perse nii valus, nagu oleks mul Angeli duširuumis seep maha kukkunud. Ja mitte ainult ühe korra ... :-O Päris "huvitav", mis tundmused mu ihus homme hommikuks on, kui ka tänase sõidu piin ennast paremini näitama hakkab. Pole mu kann ka muidu teab-mis rattasadula sõber, aga selle rõvedusega ei käi ta teps mitte kokku. Kogu see kiunumine tähendab üksnes seda, et ma ei jõudnud ka täna ergomeetrile natukenegi mõistusepärasema sadula installeerimiseni.

Rattasõidu dünaamika on siis selline, et algatuseks kääksutan seda piinapinki 40 minutit seal kuskil 140 bpm juures ja sealt edasi 20 minutit 100-110 bpm. Eile ei saanud pihta, mis tempo ja -koormusega alustada ja nii läks jupp aega, enne kui pulsi üles sain. Täna sain kohe kenasti pumba popsuma ja sain õiges tempos hoitud ka. Energiakulu oli ka vastavalt suurem. Aga kasu on sellest justnagu vähem kui jooksmisest. Mass oli äsja 93,3 kg, ehk siis paarsada grammi tõusu.

tohter Džekill ja härra Haid

üks neist vabiseb toas, kampsun seljas ja keerab muudkui radikatel punne põhja poole. Teine jälle nägi õhtul veel peale kella kuut minu rajal jooksjat... Mida kuremarja?!? Väljas tosin pügalat pakast ja tema jookseb? Mina polegi selle küla kõige arulagedam masohhist? Küsimused keerlevad peas kui varjudemäng täiskuu kumas ... aga jooksku ta pealegi, minu pealekesköiseid jooksmaminekuid ei võta mu'lt keegi :-D

Täna siis veloergomeeter. Õigemini kõikide veloergomeetrite vanaema. Oleks ta hominiid, oleks ta nimi Lucy ;-) Vaatame siis, kuidas veteranid omavahel hakkama saavad.

Veider oli vändata. Põhjuseid selleks nii sisulisi kui ka formaalseid. Kogu keha ergonoomika hoopis teine, töötavad teised lihased ja teistmoodi. Milles on muidugi oma võlu, sest nt "sangad" saavad kindlasti enam koormust (ja seda on ju ometigi tarvis hädasti), nelipealihas samuti. Paremal jalal olekski aeg seda aastatepikkust atrofeerumist kompenseerima asuda. Harjumatu oli sättida koormust ka, ei oska ju hinnata esialgu, et kui palju koormust ja kui palju spinni. Nii saigi algus natukene tasajane ja pulss suurt ei erinenud lamaja omast.

Vormilise külje pealt tuleb vinguda massina seadistusega - lenksu oleks pidanud sättima ja sadula peab välja vahetama (no see viimane on ikka eriline huumor! Auhind sellele, kes arvab ära originaalpäritolu) ja määrimine kõikide liikuvate osade juures on ka obligatoorne. No aga oluliselt hoiab aega kokku (lahti)riietumise arvelt ja higist tilkuvaid nartse on pärast jupp maad vähem mööda elamist laiali. Viimati hakkab mulle veel meeldimagi?!

Kaal-kaalukene ... tuleb aga vannitoas mulle vastu ja näitab pulgapealt samapalju, kui eile õhtul, rajakas ;-) Päev algas lootusrikkalt, kõik oli päris kena kuni õhtuni, mil söömise režiim läks väheke valeks ja see õhtune söömine hilja peale. See tähendab omakorda, et viimane vahe venis kole pikaks, kõht vastavalt jube tühjaks ja liialdused kergeks tulema. Kuradi Märjamaine küpsisetort, ma ütlen!

93,1 kg

Napilt-napilt

saime enne rämedat temperatuurilangust joostud. Kõik prognoosid lubavad alates keskööst temperatuuri langemist puhta põrandast läbi - Kesk-Eestis suisa 20 miinuspügala juurde ja rannikul törts kõrgemale. Homseks päevaks (päevaks!) miinus 14-17, õumaigaad!! Ja minul veloergomeeter ikka ämma juures... Kas ma oma antiikauto homme ülse käima saangi, et selle voki järele minna? Uuulallaaa. Aga meie hetk tagasi justnagu troopilisse ilma tagasi tulles ... oli see ikkagi seni kõige sitem ilm jooksmiseks. Külma oli küll kõigest 3 kraadi, aga kuradi jube tuul oli! Viimase versta enne tagasipööret puhus lageda peal ja üle järve otse kurguauku, päris lootusetu tunne tuli peale. Tagasi tulles sulasid põsed õnneks üsna pea üles :-) Ja tänu hüvale pärituulele tegime päris kindlasti seni parima jooksu teise poole.

*

Jooksud jooksudeks, see on siin selline asendusteema. Päris jutud tulevad ju kaalu pealt :-/ Eile pralle, täna väikemehe sünnipäev koos tavameenüüle lisaks tulnud isetehtud leiva ja isetehtud küpsistest isetehtud küpsisetordi ja mingi pipargoogimaitselise keeksilaadese hõrgutisega. No mida sealt kaalu pealt tulla saabi? No MIDA?!?

*

Aga ei midagi. See haige lapsega kodus istumise (loe: lebotamise) nädal on nüüd möödas. Päevane energiakulu tõuseb kohe vahvasti, homme alustan päeva hommikusöögile järgneva lumerookimisega ümber maja. Roogin kohe kõik ära, mis rookida on, naabrinaiste kõnniteed ja parkimiskohad ka :-) Lumerookimine, mu arm! Olgu või kuradima külmapoolus meil siin homseks. Muis asjus paistab ka paras tingel-tangel nädala tulevat, igast ringitraavimist juba paistab.
*

Mass siis selle nädala lõpuks, mis pettusega pooleks nägi ka uut "põhja" sündimas, on 93,1 kg. On olnud ka hullemaid nädalaid.

Otsereportaaž

Nädalivahetus on jubetuma mürrinaga käuma lännu' - lapse vana-vanatädi käis külas ja sel puhul sai tavapärane hommikusöök lisa toorjuustukoogi näol. Ise tegin ja nii kuradi hea sai, et tarvitasin kohe ära kaks sellist maamehe lahke käega lõigatud rammusat sektorit. Ei seganud siin ka see, et toorjuustu osa oli vedel ja lödi nagu "Kaalust alla" saate võtan-kaalus-juurde-Andrus ;-) See morsk meeldib ju naistele ikka, vaatamata oma õrjetule ihule, miks siis minu kook ei pidanud mulle mokkamööda olema?! /digestiivküpsisepuru võiga põhjaks, toorjuustu-fruktoosi-vahukooresegu katteks ja vahepeal kompotimaasikad segamini mu oma põldmarjamoosiga. Põldmarjad korjatud ka oma väikese valge pekise käega Tika kruusaagu veerelt/

Kikukene on ka Davosis veel pildi peal 2 km vaheajas. Lemps võtab aga Toomas-Uba-nimelisi mitteametlikke "paneme stopperi siit kännu juurest käima!" vaheaegu. Peaks Kiku poodiumile pääsema, tuleb Lempsil raudselt ära. Parem kui tantra-seks. Kätt külge ei pane, aga the big O nii võimas ja purustav, justnagu tõmbaks keegi vaakumpumbaga selgroo tühjaks :-D Hoian Kikule pöialt, siis saab otseetris kuulda, kuida Lemps erutust varjata üritab.

*

Paganas, teleka panin siis alles käima, kui kõik oli möödas, Lempsul oli juba esimene suitsgi tehtud pärast "seda" :-P Kiku oli muidugi tubli, Kuuse kallal aasimine seda ei muuda.

*

Kuna õhtuks oli planeeritud küllaminek ja nuumamisprogramm Marokopäraste hõrgutistega, siis tegin oma jooksu enne ära. Suhteliselt hädiselt see ju läks, aga olulisem on, et ikka läks. 17 jooksu järjest, ei ühtegi auku, isegi mitte käsipalli pärast! Nuumamisprogrammi üritasin nurjata ohtra vee joomisega, põie rebenemine polnud ühel hetkel kaugel, aga K-K tehtud kaste (lammas-rosin-dattel-safran-kurukum-jne) oli .... eee ... liiga hea.

*

Ahjaa, kõige tähtsam ka - mass, fikseritud ENNE sööma-jooma minekut, muidugi, oli 92,6 kg. Uus põhi.

Lä-bi lu-me saa-hi-see-va

longib lollike-ee,
pulsikell lööb killa-kolla
imekiiresti-ii!
*

Kas ei tule tuttav ette, ah? ;-) Lund oli nii vähe, et ei sahisenud seal muu kui mu oma kintsud vastamisi (aegumatu huumor: "reied nagu kodujuust!"). Ja ma olen ikka sõnamurdja küll. Lubasin siin eile laia lõuaga, et lähen taastumise eesmärgil kõndima, aga ess-tähega ittagi ma läksin... hoopistükkis jooksin jälle :-/ Ega see teab-mis vabandus ei ole, aga enesetunne oli nõks parem kui eile õhtul.

*

93,3 kg

*

Aga nüüd on küll nädalavahetus juba silmaga näha ja käega katsuda, nii et ... oo õudu!

Tagasilöök tuleb

ja mul pole isegi nädalavahetust siin vabanduseks võtta... Söönud pole tegelikult kuigi palju, joonud küll omajagu, aga point on ikkagi liikumises. Õigemini selle puudumises. Istun siin formaalselt haige lapsega kodus ja liikuma ei saa. Läheks päeval kasvõi tühja jalutamagi, aga õue lapsega arst minna ei lubanud ja üksi ta ka jääda ei kannata. Nii ma siin vedelengi. Ja selle kogupäevavedelemise vastu ei aita üksi õhtune jooks. Ma võin ennast pulsituks ka joosta, aga abi on sellest vähe. Päeval siin tallasin niisama treppi paar korda teisele korrusel ja tagasi, no et kasvõi natukene lamatisi vältida. Midagi ei aita, pean ämma juures veloergomeetri (sellise antiikse :-) ära tooma, siis paab päeval ka pehvis mingisugusegi toonuse hoida. Jube värk.

*

Lund sajab. Päris uutmoodi oli jälle joosta. Tagasi jõudes oli maja ees seisvatel autodel juba kena lumekelme peal, aga maa on ikka veel mäda ja maha valge ei jää. Eilne kiire jooks aga projitseerus tänasesse kõikehõlmava jõuetusena. Ei jõudnud joosta, pulss oli üleval ja lisaks kõigele muule hakkas organism märku andma, et vist on tõepoolest peramine aeg teha väikene aken sisse jooksmistesse (nagu naabrimees juba jupp aega räägib). Tugijala tagareielihas oli nii hell, nagu hakkaks iga hetk ära katkema või vähemasti krampuma. aga vedas mind ikka koju tagasi. Põlv ka oli juna "punases". Eks'ta ole, täna oli neljateistkümnes kord järjest jooksmas käia, 84,7 km selle aja sees joostud. Sportlasele on see napp nädala ports, aga sellisele hülgele, nagu mina ... mnjaaa... Homseks plaaningi mingit kõndimist, sellist pikemat otsa. Näiteks Kala+'i õlle järele :-D

*

93,6 kg. Nagu arvata oligi. Õigemini kartsin suisa hullemat.

Rekse tuleb nagu oavarrest!

Paraku pole põhjust kaalu pealt enneolematuid uudised tuua, ehkki ka seal on vähemasti trend õige: 93,2 kg. Kui eile õitsesin siin soolojooksus üles näidatud enneolematu tempo üle, siis täna naabrimehega kahasse panime päris hullu - tagasipöördes olime 16.33ga ja aeg läks kinni 35.22 peal. Sellest ei olegi palju möödas, kui suutsime 400 m lühemat distantsi jeeli-jeeli sama ajaga katta. Ja see lisa400 on veel päris vahva profiiliga ka, kõige ägedam tõus üldse tervel distantsil (no niivõrd, kui meil siis merepõhjas "tõusu" üldse on). Küllap organism hakkab sellest distantsivenitamise šokist tasahilju üle saama, aeg vist järgmised 400 meetrit liidendada, et distants algaks numbriga "6" :-P

Tänase jooksu eripäraks veel see, et tulin Viljandist mängult ja joonelt jooksma, kell 23:30 olin nigus naks väljas :-) Varem pole pikast sõidust tulles kordagi jooksmas käinud, kui, siis Kehrast või Kristiinest saabudes. Tubli masohhist mul see naabrimees, oli nõus mind ootama poole ööni. Kartsin küll rohkem seda, et pika sõidu ja väikese käsipalli peale viimati ei jõua joosta, aga esimeses lõigus esindatud praalimine näitab selgelt, et asjata. Küll aga tegi natuke kurja minu improviseeritud jooksukostüüm - tavapärane sett oli pesumasinas pöörlemise just lõpetanud ja sestap' disainisingi siin mingi hädaabikomplekti kokku. Olin aga törts liiga optimistlik ühtede pükste tuulepidavuse osas ja nii saingi väikese külmakahjustuse reiepealsetele, aga õnneks ainult väikese. Läks mõne ajaga üle, just samamoodi, nagu kivipallur Jürtol reieluumurd ;-) Pean ikka soetama korraliku suusapesu (võrgud), et saaks paari külmakraadiga ka joosta, vähemasti teist paari kaltsoone oleks vaja, muidu olengi pesupäevadel hädas.

*

Tihedate kolmapäevaste lõunassesõitude lahutamatuks koostisosaks on KUMA-raadio kuulamine selle levialas. Minnes on kavas soovisaade :-D No ja sa ei arva tuhat aastat ka ära, MIS lugusid seal lastakse (ja vastavalt siis ka varasemalt tellitakse)! Us-ku-ma-tu! Aga kõik see on üks labane lastesaade võrreldes sellega, mis tagasisõidu ajaks eetrisse tulvab... Saate nimi on "Skräss" ja see kujutab lihtsalt mingit "n"-hulka Paide teismelisi eetrit täitmas kõige mõttetuma lämisemisega. Aeg-ajalt lastakse mõni lugu muusikat, siis jälle arutletakse "päevakajalistel" teemadel. Seda "saadet" kuulates olen ma nagu see anektoodijänes, kes ühe silmaga naeris ja teisega nuttis(*) Kohati tunnen ennast lubajakamana kui kõige lubjasem korall, siis jälle olen õnnest lõhkemas, sest mu enda elu tundub olevat ilus kui lill :-P

(*) Lõvi, loomade kuningas väsib ise toidu taga ajamisest ja murdmisest ning teeb kõigile teatavaks korralduse, et iga päev peab rotatsiooni korras mõni loom talle söögiks liha tooma. Eksijaid tabab karm karistus. Hundid-karud saavad pandud ülesandega hakkama, rebane punnitab ka ühe ekstra pardi püüda, isegi kährik lohistab paar rotti kohale. Jänese kord käes ja tollel paanika majas - ei suuda tema miskit püüda. Kardab, et läheb ise lõvi kõrist alla. Kuninga palge ette minnes võtab siiski kapsa kaasa - no et oleks midagigi. Loomulikut lõvi raevub - möirgab kui pöörane ja ähvardab jänese koos poegadega süüa. Siis aga taltub ja ütleb, et respekti hoidmiseks peab nüüd jänest karistama, justnagu lubatud oli. Karistuseks saab määratud jänese tarbeks kolm lopsu lõvi m...iga vastu peab. Asi naljast kaugel, lõvi ikkagi alfaisane, vänt nagu MAZi kardaan... karistus viiakse sealsamas täide - jänesel kumiseb pea juba esimese lopsu järel kui Petseri kloostri kõige suurem kell, peale kolmandat lahmakat silm veel vaevalt seletab. Järsku lõvi märkab, et jänes ühe silmaga justnagu nutaks, aga teisega irvitab üsna häbematult! Raevupuhang ja ähvardus karistust korrata. Olukorda seletades ütleb jänes, et nutab silm loomulikult sellest koletust alandusest ja lõhkuvast valust, naerab teine silm aga ... no vaata ise, kas sealt mitte ei tule siil õunaga?!

Soolojooks

Naabrimees ehmatas ära, et ilmateade lubas järgmiseks nädalaks kuni -18 pügalat ja läks ennast juba jõusaaliga harjutama. Mina kasutasin aga soodsat võimalust ja ... läksin üksi jooksma. Panin kella ka peale ja nagu preemiaks oli kohe kena aeg ka. Muhe oli joosta, tundus täiestu tuulevaikne ja paar kraadi plussi oli ka, just selline jooksmise ideaalilm, vähemasti minu tarbeks. Aega kulus 36.22 (pöördepunktis olin 17.06ga, mis iseenesest juba tõotas kiiret minekut). Korra oleme sama distantsi jooksnud 38 minutiga täpselt, korra 37.30ga, ülejäänud kordadel on aega läinud üle kolmekümne kaheksa. Eelmine kord jooksun üksi vaabšee 39.17ga. Ei tea siis, mis purts see mul täna sees oli, et niimoodi käbedasti ühele poole sai.

*

Kaalul polnud ka väga hullu. Vahe eilsega nagu saate "kaalust alla" kõige kangematel kaalulangetajatel nädalaga :-D

93,8 kg

Kiirelt kirja

Jooksin ära koos naabrimehega, enesetunne polnud just kiita, aga mis sa teed hädaga. Paremat enesetunnet polnud kuskilt võtta ka.

Lapse laupäevaõhtune haigestumine tõi tagajärgi arvatult ka uude nädalasse. Ehkki ta oli täna juba päris kraps ja perearst ka esmapilgul arvas, et see laps küll haige ei ole. A' noh, kurk ikka mädane nohune on ta ka ja kõik see muu jama. Grippi ehk ei ole. Aga igatahes kodus ta nüüd on ja välja temaga minna ei tohi. Ma siis ju kah konutasin päeva läbi toas, perse jäi täitsa haigeks kohe. Ei oska nii vähe süüagi, kui päeva läbi poollamades tegelikult vaja oleks, ikka söön nagu teomees mõisarehe peksmise päeval.

*

94,2 kg

Kardetud nädalavahetusest

Üks laupäevastest sünnipäevapidudest jäi küll väikese sünnipäevalapse haigestumise tõttu ära, aga Vongi Argo 30. sünnipäev ja hiljutise keemiadoktoriks promoveerimise (sic!) tähistamine kehtis. Pika laua pidu, libastumise oht suur. Sestap' meelitasingi naabrimehe veel laupäeval lõuna ajal jooksma, et päev ikka "kirja" läheks. Nõnda siis oligi, et kahe jooksu vahele jäi napp 12 tundi (noh, see ööjooks ja siis kohe pääle lõunat järgmine otsa). Back-to-back jooksud ja saun sinna vahele poole ööpäeva sees andsid täitsa kena tulemi - mass oli enne Essu-Jaani sõitu ulmeline 92,9 kg! Jajaah, üheksakümmend kaks koma ühekasa! Stardist arvates siis miinus kakskümmend kilo. Lisaks sellele ühtlasi ka esimene kord, kui KMI on alla 30. Reksisadu. Ja sinna otsa olgu mrgitud, et alates 2. septembrist on nüüd kumulatiivselt joostud siis enam kui 300 km.

*

Nüüd olen ekspeditsioonilt maale tagasi, kõht singirulle, kartulisalatit, musta leiba, uskumatult head seapraadi ja kodutehtud torti täis. Kaal muidugi ka vastav. Ulmest on selleks korraks jälle saanud igapäevaporno. Kusjuures päeval, enne vanemate juurest startimist, sattusin telekast peale "hittsaatele" "Kaalust alla". Sita ajas keema, muud ei midagi. Mingi 170-kilone lödi möliseb treeneriga, kes julges teda sundida trennis 50 sammu tegema. Viimane meelitas veel, et tehku kolmkümmendgi! Halloo?!?! Trenn? Odavad klounid. Kogu Eestis tehtav teleproduktsioon seisab ainult ühel maksalutikatest puretud ja suguhaigel vaalal ja see on piinlikkustunne. Absoluutselt ühtki muud emotsiooni ei osata kujutada ega püüda. Oleks siis sugutungki lisaks, aga no selle saate puhul? Ja antud juhul pole ju piinlik vaadata mitte neid inimesi startimas (mehi 170 ja naisi 120 kilo pealt), vaid jälgida nende lodevat paigallendu ja selle juurde käivat diagnoosiväärt infantiilset lämisemist. Arusaamatuks jääb, miks on saate nimi just "Kaalust alla", aga mitte "Haige iba" või "Lödide laager". Ja selleks, et ma ise sinna saatesse ei kvalifitseeruks omaenda käsitluse järgi, lähen nüüd jooksma.

*

Joostud, pestud, kaalutud. 94,6 kg. Adieu', rekordid ja "põhjad"! Türbel.

Ööjooksude topis suured muudatused!

Sellal, kui teised hullud Kristiine keskuses ööšopingul üksteise luid murdsid neile eluks hädavajalike kaupade (tavapärasest kröömikese odavam sitapaber või 6K pealt tervenisti poole peale "alla" hinnatud denimriidest püksid vms) jahil või Harku järve äärsetes teekäärudes kepingul aega viitsid, võtsin mina hoogu jooksmaminekuks. Senikaua olid jooksmise-mittejooksmise santsud fifty-sixty, kuni kella kaheteistkümne ajal ca pool liitrit piima frontaalrünnakuga minu ihusse tungis, arjergardis veel pool pakki Kalevi nisuklii-vaarika-kõrvitsaseemneküpsiseid. Kristiines olid laibadki lahinguväljalt korjatud ja kaotatud standartid kokku arvatud ning enamus autokepparitest (v.a. ühed) oma jobised salvrätid/kummid laiali pildunud ja udu tõmmanud, kui mina astusin kell 00:40 majaesisele terrassile, tõmbasin kopsud karget (issand olgu kiidetud, et ta Talleggi kanasita rookimist just täna ette võtta ei lasknud!) ööõhku täis ja panin oma pisikeste päkakeste padinal Paldiski maantee poole ajama. Ikka vut-vut-vutt, endal nägu nalja täis, sest küll see võis ikka veider vaatepilt olla neile reedeõhtuselt joomalt juba koju sõitvatele naabritele, keda trassi peale omajagu kogunes :-D

*

Tulen jooksmast, kodus saun soe ... mmmm ... äääähhhh....

*

94,3 kg

*

Ei suutnud ületada eelmise nädala reedel ette visanud "põhja". Mis ületada, korratagi ei suutnud! Nii et suure eesmärgi pisikesest pilust piiludes võib konstanteerida, et põhjusmõtteliselt mahavisatud nädal.

Arapipäev

jooksmas on käidud. Veider, oi kui veider, oli joosta päris päevavalges! Pilgutasin aga silmi ja pööritasin pead, justki kakk päevavalges :-D Aga, näed, joostud sain.

Nüüd siis Ädalasse aadrit laskma. Enne võtan veel lõuatäie süüa ka ja joon natuke, muidu lasevad mu täitsa krõbekuivaks seal. Järgmist korda võiks minna verd andma veebruari alguses koos naisukesega, oleks nagu vahva taaslavastus. Laseks kellelgi pilti ka teha, kuidas me seal kahekesi veritseme, justnagu kunagi Postimehes 2001. aasta veebruaris :-P

*

Verekeskuses lasin ennast "ära rääkida" plasmadoonoriks. Muud ei midagist erinevat, kui et kümnekonna minuti lebamise asemel läks aega 55 minutit. Protseduur iseenesest lihtne - kaks-pool liitrit verd lastakse välja (viies jupis) ja siis ca 1700 ml aetakse ihusse tagasi (ikka samamoodi viies jupis), kusjuures sellest väljalastud verest separeeritakse vedelam osa läbipaistvasse piimapakki (ja see näeb välja täpselt nii, nagu sa oleks hoopis dialüüsiaparaadi otsas ;-)) ja tagasi topitakse see paksem osa. Täna valisin küll plasmadoonoriks hakkamiseks kõige peramise kellaaja (kui olin oma plasma ära andnud, oli pood sisuliselt kinni ka), aga telekaprogrammi järgi oleks tahtnud veel hiljem alustada, sest ... Simpsonid hakkasid alles minu loovutuse viimses veerandikus. Paar korda sain ikka päris vahvasti kajakat panna.

*

Enne doonorlust ja pärast jooksu oli kaal eriti seksikas (93,8), aga nüüd, pärast seda ohtrat joomist verekeskuses (no lausa sunniti!) jutt hoopis teine -> 94,6 kg. Enamus sellest on joonelt vedela arvelt ja ei pane väga muretsemagi. No olgu, natuke ikka sõin ka pärast varasemat kaalumist :-)

Graafik lamab

ei tõuse kehamass õnneks, aga ei lange ka, kurivaim. Lebab nagu surnud meritäht.

*

94,9 kg

*

Jookse või ära jookse, no ei edene see püha üritus kuidagimoodi. Aga homme teen see-eest arappi - käin päeval jooksmas ära, tõstan söögiga väheke veresuhkru taset ja siis doonorit tegema! Parasjagu on kaks kuud möödas, loodetavasti võetakse jutule jälle.

Kippadi-kappadi

jooksime jälle naabrimehega. Ta on ka kõva kannatusega, jookseb pea iga päev minuga kaasa. Ja lahke naine on tal ka - siiamaani pole meest välja visatud, ehkki iga õhtu vastu ööd kaob mees tunniks ära ja tuleb väsinu ja higihaisvana tagasi. Eks minu naisuke ole selle määrtluse järgi ka lahke muidugi :-D Ei saa ju naistele öelda, et me olemegi nääbri-ärraga nagu Valdur ja Väino, iga õhtu võtame garaažis tunni jagu Pilsnerit.

*

Viimastel nädalatel ongi mu jutt siin selliseks treeningpäevikuks ära kujunenud või jooksublogiks, sest kaal, raisk, maha ei lähe. Ja see jooksmisest rääkimine ka ei aita, nagu näha. Täna käisin veel päeval jalutamas ka kohe sihipäraselt, ronisin siin hulka aega mööda külavahet, lootsin õhtuseks kaalumiseks sellest abi ja saingi ... mingid kuradi armetud 300 grammi! Niimoodi pole vist suurt mõtet enam mainidagi, et üritan kaalust alla võtta. Õigemini tühi üritamine ongi jäänud - võtan nädala sees kilo maha ja nädala lõpus kaks juurde. Nagu jenka, ainult et tagurpidi.

*

94,7 kg