Näed, lubasin siin viimatise posti lõpetuseks jooksma minna, aga ei ühti. Aelesin nõndasama diivanil ... mis ei ole üllatuseks vist kellelegi. Püssi ja panniga Viktoria sööb minusuguseid diivanikartuleid hommikusöögiks, kui TV6-e reklaami uskuda ;) Njah, Viktoriat me teame, usutav jutt.
Muidu aga
same old same old - jooksud segamini viina ja seapraega. Täna suures meeleheites jooksin jälle nõksu pikema maa, kui siin viimastel nädalatel kombeks on olnud. Vanasti, kui ma ilus ja väikene olin, siis käis see distantsi pikendamine seal kolmveerandtunni juures - kui harjumuseks saanud ringi juba kiiremini kui 45 min ära jooksin, oli aeg pikendamiseks. Nüüd käib sama taidlus poole tunni (või vähemagi) juures. Aga ka keskmised tempod on tõusnud lähes kilomeetrikese võrra tunniarvestuses, ilma et köhatused väga suuri kopsutükke sisaldaksid.
Kui tervisest laiemalt rääkida, siis ma ei mäletagi enam aega, mil' mul bronhidest mingit silikooni ei tõusnud. Nigu oleks allergia või miskit, aga parasjagu nii kasin, et nõndasama elada laseb. Aeroobse tegevuse juures aga peaks see ventileerimise vabadus päris määrav olema vist? Minu puhul, muidugistmõista, lõpeb aeroobne tsoon sokkide jalga sikutamisega, sealt edasi on pulss juba anaeroobses ja laktaat koguneb :) Sellepärast lõpetasin ka pulsikella kasutamise juba ammu - too ainult kiljus käes, niipea kui ümber esimese nurga sain. Tänapäeval on lihtsam. Üks või teine äpp telefonis mõõdab aga kõike kättesaadavat - kilomeetriaegu, keskmist kiirust, paneb gepsuga trassi kaardile, näitab raja profiili, dehüdreerumist ja kalorikulu ja mida kõike veel. Lae ainult aku ära enne õueminekut.
Ja pere oli ka tore tänasel isadepäeval. Suurem laps meisterdanud kaarte nii koolis kui kodus, pannkooke toodi voodisse ja väiksem (see muidu viks seltskonnalõvi) korraldas õhtul kõrtsis kena kisakontserdi, täitsa nullist ja siiamaani selgusetu põhjusega. Armsakesed.
