Now I'm famous, till the very end

2012 toimuvad Londonis suveolümpiamängud. Kui nende käsipalliturniiri ka kuskil teles kommenteerida saan, siis on pmst käsipalli "püha Graal" (loe: EM, MM ja OM) koos.

PS: kuradi konnaõgijad, kõik oli neil ju ennegi olemas. Oleks võinud selle ju taanlastele jätta!

Blaseerunud kriitik

KulKa aastapreemia saanud Mati Küti animafilm "Taevalaul" käib ja viiene tütar vaatab üsna keskendunult seda psühhedeelset sürri.

Proua küsib poolnaljaga: "Kas on ka huvitav?"

Tütar täie tõsidusega vastu: "A' kas peaks olema või?!"

Ma tõesti ei tea.

Toas 8

ja mõned pommiviibutused.

Olulisem (või vähemasti meeliköitvam) on aga järjekordne vaatlus kaastreenijate osas. Kui siiamani on põhjust olnud kirja panna igas't roppusi ja lorilaule, siis seekord tuleb ettekandele ülemlaul :D

Üks amatsoon paiskas treadmillil ümbritsevasse visuaalkeskkonda puhast seksi - top heavy, nagu ta issandast antuna (I quess?) on, proovis jooksulindil teha päris kiiret jooksu. Aga riides oli ta selle ülesande tarbeks pisut ... ee... düsfunktsionaalselt. Ilusti liibuv maikakene vääääga meeliülendava dekolteega ja ei olnud spordikopsar (ammugi mitte kõige jäigem) seal all, ei olnud... Uuuuiiii! Edasi parem ei räägigi ... hoppadi-hopp! Ju...jutt mutb täidsa katenliks ... ööö... ee.. mmm /neelatab/ äääh.

Eks tal vaesekesel oli endal ka ebamugav ja ta lõikas selle situatsiooni vererõhku ja -voolusuunda muutva olemuse ka ise popsust läbi (kuskil seal esimese või teise "hoppi" ajal :) ) ja püüdis küll kätega vaigistada seda vooglevat-tormlevat ilu, küll üritas miskit dressipluusi-jakikest sinna peale kokku siduda, aga ... ega inimene looduse kätetöö vastu saa! :)

Õues 6

oli siis eilse õhtu programm. Ilus sula ilm oli, aga tuul tahtis ajud nina kaudu välja puhuda.

Tegin pool-meemi ka (vajalikud linkod varastasin Kroku blogist):
Your Aspie score: 34 of 200
Your neurotypical (non-autistic) score: 168 of 200
You are very likely neurotypical

No see, et mul talendist puudu on, pole uudis ka tabelit koostamata/vaatamata.

Veidrike välimääraja vol 2

tundub, et väliskeskkond mõjutab mind sedavõrd, et endine, leebe kui Henri Laksi tuul, mina on kuhugi kadunud ja asemele astunud ei-tea-kust ilge tigedik ja misantroop. See viimane mässab nüüd siin siis mõnd aega.

Nagu pealkiri juba viitab, käisin täna jälle väljaspool enda poolt kontrollitavat keskkonda ja kohtusin erinevate inimestega. Algatuseks, kedagi veel välimäärajasse panemata, kohtasin klubis Gregor "Grigori" Arbetit ja ... Janar Taltsi (sic!). Ma väga loodan, et viimatimainitu oli saanud sealt inglitiibade-nimelisest kossusatsist lihtsalt korraks koju pruuti väisama või midagi, mitte et ta sealt pärast ilmetuid esitusi juba niisama kinga ei saanud. Mis see oli, mis nad seal saalis tegid, ma kommenteerida ei oska. Lobisesid veloergomeetril pensionäri kardio-tempos õõtsudes veerand tundi, siis kõndisid ühe kangi juurest teise juurde ja katsusid neist iga kolmandat korra ja jeehat! Kolmveerand tundi ehk kulus neil kogu selle idülli peale. Aga nüüd asja juurde! :)

Paljasjalgne Gen - üks varajasemas keskeas ärra, kes porutšik Rževski moodi mööda jõusaali oma pikkade võigaste varbaküünte krabinal ringi tuulab. Kohatud korduvalt. Välisjalanõud olid tal küll olemas, majast paljajalu EI väljunud. Oleku järgi omad tublid aastad ka ruudulise päikese maal veetnud, ilme kogu aeg selline tigeda peksasaanud peni oma. Lehmalõa gabariitides kuldkett diafragmani rippumas.

Miniatuurne heviheeros - no mille muuga seletada peaaegu rektumini ulatuvat hobusesaba, ehkki juuksepiir laubal on Olav Ehalaga suht-koht samas sektoris? Ja ta oli ikka tilluke küll, mõelda!, isegi minust lühem.

PS: vahtimise vahepeal tegin oma kohustuslikud 8 km ja pommitõsted ka ära.

Klubituur / I'm second to famous

spordiklubi oma seekord.

õnnestus naabrimehe traditsoonilisele pühapäevasele ringile end kaasa sokutada. Õnnelik käik oli, sest ei kohanud seda õrjetut pekiperset, kes seal oma higiseid reisi letti laob tihtipeale*. Nägin hoopis üht hunnitu kehaga** sporditüdrukut, kes, vaeseke, küll köhis ja nuuskas iga kümne minuti takka, selleks treadmilli käimakiirusele pidurdades, aga sellegipoolest pealt poole tunni valusa tempoga joosta võttis. Muid tähelepanekuid oli ka.***

Päris asjast: 8 versta sula jooksu ja kohustuslik set pommitõsteid. Sutsakas sauna.

Edit: kodus ka sauna, aha enne seda pitsa-õlu-pitsa-õlu. Vahepeale ... arva ära? .. jaaa! - õlu-õlu-pitsa-õlu, muffin-muffin. Lõppu ... õlu.

Edit 2: Ja tänane quiz: kas ma tunnen end praegu easte? Võid ka mitte vastata, ilma selletagi on totakas naeratus näol. :D

Edit 3: veel üks refereering EPLis ja ma võin end staarblogijaks pidada!

__________________________________________________________

* no ma ostan ise ka osasid sporditegemise riideid sekkarist, isegi EPL refereerib mu ostuvõite, aga, AGA!, rebenenud reievahega retuusid on isegi minu jaoks liiast.

** treenitud, heade proportsioondega

*** see kuradi kunagine edevuse tippu kehastanud spordimaja vajab hädasti mehekätt. Pisiasjades, aga mis oma väiksusele vaatamata koletumal kombel hinge situvad.

Täna ainult 6,2

aga see-eest õues! Päris lustakas oli. Järve ääres joostes sai vaadata mingit ilutulestikku, oma 7 minuti päris kindlasti pikka. Valimised on toredad, kui tulema hakkavad, siis paisatakse "meelelahutusse " ikka korralikku raha.

Räägitakse sihukest uskumatut lugu,

et ühele külamehele helistanud üleõue naabrinaine* ja olnud lausa ähmi täis - külamehe akna all kaubeldud külamehe naabrimeest saatesse "Väljalend"! Ja naabrimees olla juba mitmendat korda pead vangutanud, näikse, et ei tahtvat üldse nädalaks korralikku kliimasse rummikoolade rikastavasse seltskonda minna! Et kui nüüd külmees kohe uksest välja kargavat, siis olla sõit paugust külamehe jagu. "Appi-appiiiii! nüüd juba jooksevad naaberridaka poole!" ja mis meelheitekarjed sealt telefonist kõik ära ei tulnud. Mitte, et külamees juba niisamagi minekul polnud, aga nüüd saanud jorss ahvikiirusel kingad jalga ja uksest õue, põln'd aega salligi mässida... Hiiglaslik kaheliikmeline võttegrupp seisis tänavatpidi järgmise maja ees ja nad, kuradid, olidki sealt leidnud ühe inimese! Ja see, kurat, ei vangutanud kordagi pead! Ronis pikema jututa autosse ja nii nad miema kütsidki, tagasi ei vaadanud keegi. Vaadanuks, olnuks näha, kuidas külamees, mokk töllakil, pisaraid neelates, näo tegi, nagu ta ei olekski tahtnud hoopis ise sõita.

Külamees läks suure vihaga hoopis trenni ja tampis treadmilli 9,2 versta jagu ja siis sikutas veel kõiki pomme ka, mis seal suures toas ette jäid. No oli tal ikka sitta kanti lustakas seal lõõtsutada ja vaadata läbi klaasfassaadi meie kandi "kaunist talveilma"!

__________________________________________________________

* külamees jääb sinnapoole-sood-Ellenile sisse. Big time.

Tänasida toimetusi

ära viska homse varna (nagu vanarahvas teadis tänitada), vaid vaata SIIT

Trenniga on täna

jälle nii, et ... eeee... ei lähe! :-/

Meem oli. Minu sahtlisse toodetud esikalbumi kaant näete siin. Lood kirjutas sinna peale Antooša, minu osaks oli vaid kaanepildi tarbeks ilus olla.




Minust jääb see meem nüüd siinkohal katki. Pressib küll lõustaraamatu kaudu ka peale, aga ei mina põrgata.

Õhtul tähtis mäng

"Kodumäng" Arukülaga, kes võistkonnana kenas tõusutrendis, sel ajal, kui meie oma (trend, ma mõtlen) on täiesti teadmata. Robi, raisk, hankis ka omale viimaste nädalate moevabanduse ("kukkusin lund rookides katuselt alla, vigastus!" Vastutustundetu, ma ütlen, on see tänapäeva noorus, võistkonda niimoodi alt vedada...) ja ega siin kiita pole. Näis siis.

Edit: Hästi läks. Täpsemalt juba teadagi-kuskohast.

Täna nägin ma ...

ei-ei, mitte Eestimaad, vaid tulevikku. Jajaah, nägin pmst iseennast kui-oleksin-poolteist-aastat-tagasi-teinud-pluss-kakskendviis-kaalutripi-kehastuses.

Juttu oli ka SIIN. Hoidsin end toona tagasi ja püüdsin olla diskreetsus ise, aga no see ületab igasuguse tolerantsi-raja. Ärra on umbes minu pikkust, sihuke kähmakas, aga KMI on seevastu jälle äge, 40+ päris raudpolt. Üldine konstitutsioon midagi säherdust, mille kohta öeldakse praagamagu. Ei ole küll mingi keppjalgadega lödi, aga no ikkagi - hull vats. Ainuke vabandus, et käsi jäme (eelmisel korral nägingi peamiselt, kuidas ta rinnapingil ladus kangile mingi ca 130 kg ja siis punnitas seda paar-kolm kordust). Heleda lokkis peaga, punase hõreda habemega (siit ka see kõige teravam äratundmine :P), frisuur selline issandastantud (pole kammi ega kääre, hoidku jumal!, aastaid näinud), traatraamiga (pehmeltöeldes*) nohikuprill. Seljas liibuv särk, aga seal olekski raske etteheidet formuleerida, kuna meie kaubandusvõrgus ilmselt sellise vatsaümbermõõduga särke ei liigugi, mis tema ihul viinerikilet ei kehastaks. Ja, last but not the least, lühike retuus ... jalgevahelt õmblustest laiali rebenenud mõlema reie siseküljelt, algusega otse jolli alt. Oli rebenenud eelmisel, viiadatud korral, oli ka täna. Kepslesin mina saali, ülevas meeleolus ja seal ta väntab veloergomeetril .... isegi tema masaja säärejooksu tarbeks ilmselgelt madala sadulaga, põlved püsti, reied rõukus otse riietusruumi ukse poole! Ääää .... ära räägi! Muinasjutt mul tagasi tõi naitmääri....

No mis rõõmu sa pärast sellist "tervitust" enam trennist tunned? Olgu või mis, aga süda läigib kogu aja. Sellegipoolest jooksin oma kaheksa ära ja tõstsin pommi ka. Nüüd teen endale ühe Jaan Tatika nimelise papist kuldauraha selle eest.

* otseöeldse perverdiprill

Ma ei viitsi mitte midagi kirjutada,

mitte et ei oleks millest.

/sjgelle, paranda mu ortograafiat! :)/

Avaldus* jõudis kohale

ja tundub, et leidis mingil määral mõistmist ning vastutulekut.

Enne seda sünoptikute poolt lubatud ja väga paljude muidumatside poolt palavalt oodatud sula viskas veel kena läänetormiga päris korraliku lume maha. Paras peale õhtust õlut ja maotäit mulgiputru labidaga lahmima minna.

Keegi oskab head massööri soovitada äkki, et oma äravenitatud kaelasooni saaksin tasuda? Nigu oleks nädalajagu jutti Družba-saega metsa langetaud.

Avalduse all pidasin silmas seda

Troika tegi trenni

ässitasin ühte ja see võttis teise ka kaasa, nii olimegi jälle kolmekesi trennis.

Tegin pattu

ja käisin muidu hästiednenud pekikasvatamise ruineerimiseks soojas toas trenni tegemas. Oli see siis nüüd miski algaja õnn või midagi, aga toonus oli vaatamata möödunud pühadele, -sportlikule vormile ja -kilodele üllatavalt hea. Pulss läks alles seal pärast 7.dat kilomeetrit korraks üle 150, aga eks ma toksisin üsna aegamööda kah. Ja taasumine tuli väga nobedalt. Kilod lisanduvad, aga organism vist siiski mäletab veel seda jooksmist.

Uskumatut raskejõustiklast nägin ka. Väga raske seletada, aga no satub ikka odavaid kloune üldkasutatavasse spordisaali.

Ongi käes

ja loodetavasti siis eelmisest parem.