Laste ema tahtis mind, habetun'd holoppi, viia ka viisakamasse seltskonda ja ostis teatripiletid. Draamasse ja puha. Feil hakkas pihta Marin Veinmanni jalaluuga, mis kuulu järgi olla pooleks läinud või midagi. See tingis plaanis olnud "Augustikuu" muundumise "Kolmeks õeks". Iga õe kohta oli eraldatud tund etendust, kamba peale ainult üks vaheaeg. No ja see etendus oli üks ilma otsa ja ääreta kamarajura. KA-MA-RA-JU-RA! Not rekomend!
Mõtlen siiamaani, et kas kogu sellel Draama trupil häbi ka on sihukest lamedat laadajanti saalitäiele rahvale raha eest "mängida"? No mida kuradi moodi see tükk nüüd mind siis kõnetama peaks? Valdav osa publikust ärkas oma roidumusest ja poolunest ainult paari vana Baskini Teatri stiilis nabaaluse nalja peale. Vaheajal oli mõlemas müügiletis piiiiikk järjekord torssis nägudega teatrikülalistest, kes kõik mõtlesid, et kui kahju neil ikka sellest rahakopikast on, mis selle pasa peale kulutatud sai.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Mul on selle augusti kohta samad sõnad - jura...
ReplyDeleteKusjuures Baskini teater suutis mind positiivselt üllatada - nt etenduses "Äärmiselt piinlik" polnud ühtki nabaalust nalja.
ReplyDeleteKui kohal oleks olnud inimesed, kes teadlikult õdede etendusele tulid, siis ehk poleks nad nii torssis nägudega olnud. Samas, eestlane ongi ju pidevalt ja kogu aeg mossis.
ReplyDelete