Kardetud nädalavahetusest

Üks laupäevastest sünnipäevapidudest jäi küll väikese sünnipäevalapse haigestumise tõttu ära, aga Vongi Argo 30. sünnipäev ja hiljutise keemiadoktoriks promoveerimise (sic!) tähistamine kehtis. Pika laua pidu, libastumise oht suur. Sestap' meelitasingi naabrimehe veel laupäeval lõuna ajal jooksma, et päev ikka "kirja" läheks. Nõnda siis oligi, et kahe jooksu vahele jäi napp 12 tundi (noh, see ööjooks ja siis kohe pääle lõunat järgmine otsa). Back-to-back jooksud ja saun sinna vahele poole ööpäeva sees andsid täitsa kena tulemi - mass oli enne Essu-Jaani sõitu ulmeline 92,9 kg! Jajaah, üheksakümmend kaks koma ühekasa! Stardist arvates siis miinus kakskümmend kilo. Lisaks sellele ühtlasi ka esimene kord, kui KMI on alla 30. Reksisadu. Ja sinna otsa olgu mrgitud, et alates 2. septembrist on nüüd kumulatiivselt joostud siis enam kui 300 km.

*

Nüüd olen ekspeditsioonilt maale tagasi, kõht singirulle, kartulisalatit, musta leiba, uskumatult head seapraadi ja kodutehtud torti täis. Kaal muidugi ka vastav. Ulmest on selleks korraks jälle saanud igapäevaporno. Kusjuures päeval, enne vanemate juurest startimist, sattusin telekast peale "hittsaatele" "Kaalust alla". Sita ajas keema, muud ei midagi. Mingi 170-kilone lödi möliseb treeneriga, kes julges teda sundida trennis 50 sammu tegema. Viimane meelitas veel, et tehku kolmkümmendgi! Halloo?!?! Trenn? Odavad klounid. Kogu Eestis tehtav teleproduktsioon seisab ainult ühel maksalutikatest puretud ja suguhaigel vaalal ja see on piinlikkustunne. Absoluutselt ühtki muud emotsiooni ei osata kujutada ega püüda. Oleks siis sugutungki lisaks, aga no selle saate puhul? Ja antud juhul pole ju piinlik vaadata mitte neid inimesi startimas (mehi 170 ja naisi 120 kilo pealt), vaid jälgida nende lodevat paigallendu ja selle juurde käivat diagnoosiväärt infantiilset lämisemist. Arusaamatuks jääb, miks on saate nimi just "Kaalust alla", aga mitte "Haige iba" või "Lödide laager". Ja selleks, et ma ise sinna saatesse ei kvalifitseeruks omaenda käsitluse järgi, lähen nüüd jooksma.

*

Joostud, pestud, kaalutud. 94,6 kg. Adieu', rekordid ja "põhjad"! Türbel.

Ööjooksude topis suured muudatused!

Sellal, kui teised hullud Kristiine keskuses ööšopingul üksteise luid murdsid neile eluks hädavajalike kaupade (tavapärasest kröömikese odavam sitapaber või 6K pealt tervenisti poole peale "alla" hinnatud denimriidest püksid vms) jahil või Harku järve äärsetes teekäärudes kepingul aega viitsid, võtsin mina hoogu jooksmaminekuks. Senikaua olid jooksmise-mittejooksmise santsud fifty-sixty, kuni kella kaheteistkümne ajal ca pool liitrit piima frontaalrünnakuga minu ihusse tungis, arjergardis veel pool pakki Kalevi nisuklii-vaarika-kõrvitsaseemneküpsiseid. Kristiines olid laibadki lahinguväljalt korjatud ja kaotatud standartid kokku arvatud ning enamus autokepparitest (v.a. ühed) oma jobised salvrätid/kummid laiali pildunud ja udu tõmmanud, kui mina astusin kell 00:40 majaesisele terrassile, tõmbasin kopsud karget (issand olgu kiidetud, et ta Talleggi kanasita rookimist just täna ette võtta ei lasknud!) ööõhku täis ja panin oma pisikeste päkakeste padinal Paldiski maantee poole ajama. Ikka vut-vut-vutt, endal nägu nalja täis, sest küll see võis ikka veider vaatepilt olla neile reedeõhtuselt joomalt juba koju sõitvatele naabritele, keda trassi peale omajagu kogunes :-D

*

Tulen jooksmast, kodus saun soe ... mmmm ... äääähhhh....

*

94,3 kg

*

Ei suutnud ületada eelmise nädala reedel ette visanud "põhja". Mis ületada, korratagi ei suutnud! Nii et suure eesmärgi pisikesest pilust piiludes võib konstanteerida, et põhjusmõtteliselt mahavisatud nädal.

Arapipäev

jooksmas on käidud. Veider, oi kui veider, oli joosta päris päevavalges! Pilgutasin aga silmi ja pööritasin pead, justki kakk päevavalges :-D Aga, näed, joostud sain.

Nüüd siis Ädalasse aadrit laskma. Enne võtan veel lõuatäie süüa ka ja joon natuke, muidu lasevad mu täitsa krõbekuivaks seal. Järgmist korda võiks minna verd andma veebruari alguses koos naisukesega, oleks nagu vahva taaslavastus. Laseks kellelgi pilti ka teha, kuidas me seal kahekesi veritseme, justnagu kunagi Postimehes 2001. aasta veebruaris :-P

*

Verekeskuses lasin ennast "ära rääkida" plasmadoonoriks. Muud ei midagist erinevat, kui et kümnekonna minuti lebamise asemel läks aega 55 minutit. Protseduur iseenesest lihtne - kaks-pool liitrit verd lastakse välja (viies jupis) ja siis ca 1700 ml aetakse ihusse tagasi (ikka samamoodi viies jupis), kusjuures sellest väljalastud verest separeeritakse vedelam osa läbipaistvasse piimapakki (ja see näeb välja täpselt nii, nagu sa oleks hoopis dialüüsiaparaadi otsas ;-)) ja tagasi topitakse see paksem osa. Täna valisin küll plasmadoonoriks hakkamiseks kõige peramise kellaaja (kui olin oma plasma ära andnud, oli pood sisuliselt kinni ka), aga telekaprogrammi järgi oleks tahtnud veel hiljem alustada, sest ... Simpsonid hakkasid alles minu loovutuse viimses veerandikus. Paar korda sain ikka päris vahvasti kajakat panna.

*

Enne doonorlust ja pärast jooksu oli kaal eriti seksikas (93,8), aga nüüd, pärast seda ohtrat joomist verekeskuses (no lausa sunniti!) jutt hoopis teine -> 94,6 kg. Enamus sellest on joonelt vedela arvelt ja ei pane väga muretsemagi. No olgu, natuke ikka sõin ka pärast varasemat kaalumist :-)

Graafik lamab

ei tõuse kehamass õnneks, aga ei lange ka, kurivaim. Lebab nagu surnud meritäht.

*

94,9 kg

*

Jookse või ära jookse, no ei edene see püha üritus kuidagimoodi. Aga homme teen see-eest arappi - käin päeval jooksmas ära, tõstan söögiga väheke veresuhkru taset ja siis doonorit tegema! Parasjagu on kaks kuud möödas, loodetavasti võetakse jutule jälle.

Kippadi-kappadi

jooksime jälle naabrimehega. Ta on ka kõva kannatusega, jookseb pea iga päev minuga kaasa. Ja lahke naine on tal ka - siiamaani pole meest välja visatud, ehkki iga õhtu vastu ööd kaob mees tunniks ära ja tuleb väsinu ja higihaisvana tagasi. Eks minu naisuke ole selle määrtluse järgi ka lahke muidugi :-D Ei saa ju naistele öelda, et me olemegi nääbri-ärraga nagu Valdur ja Väino, iga õhtu võtame garaažis tunni jagu Pilsnerit.

*

Viimastel nädalatel ongi mu jutt siin selliseks treeningpäevikuks ära kujunenud või jooksublogiks, sest kaal, raisk, maha ei lähe. Ja see jooksmisest rääkimine ka ei aita, nagu näha. Täna käisin veel päeval jalutamas ka kohe sihipäraselt, ronisin siin hulka aega mööda külavahet, lootsin õhtuseks kaalumiseks sellest abi ja saingi ... mingid kuradi armetud 300 grammi! Niimoodi pole vist suurt mõtet enam mainidagi, et üritan kaalust alla võtta. Õigemini tühi üritamine ongi jäänud - võtan nädala sees kilo maha ja nädala lõpus kaks juurde. Nagu jenka, ainult et tagurpidi.

*

94,7 kg