Arapipäev

jooksmas on käidud. Veider, oi kui veider, oli joosta päris päevavalges! Pilgutasin aga silmi ja pööritasin pead, justki kakk päevavalges :-D Aga, näed, joostud sain.

Nüüd siis Ädalasse aadrit laskma. Enne võtan veel lõuatäie süüa ka ja joon natuke, muidu lasevad mu täitsa krõbekuivaks seal. Järgmist korda võiks minna verd andma veebruari alguses koos naisukesega, oleks nagu vahva taaslavastus. Laseks kellelgi pilti ka teha, kuidas me seal kahekesi veritseme, justnagu kunagi Postimehes 2001. aasta veebruaris :-P

*

Verekeskuses lasin ennast "ära rääkida" plasmadoonoriks. Muud ei midagist erinevat, kui et kümnekonna minuti lebamise asemel läks aega 55 minutit. Protseduur iseenesest lihtne - kaks-pool liitrit verd lastakse välja (viies jupis) ja siis ca 1700 ml aetakse ihusse tagasi (ikka samamoodi viies jupis), kusjuures sellest väljalastud verest separeeritakse vedelam osa läbipaistvasse piimapakki (ja see näeb välja täpselt nii, nagu sa oleks hoopis dialüüsiaparaadi otsas ;-)) ja tagasi topitakse see paksem osa. Täna valisin küll plasmadoonoriks hakkamiseks kõige peramise kellaaja (kui olin oma plasma ära andnud, oli pood sisuliselt kinni ka), aga telekaprogrammi järgi oleks tahtnud veel hiljem alustada, sest ... Simpsonid hakkasid alles minu loovutuse viimses veerandikus. Paar korda sain ikka päris vahvasti kajakat panna.

*

Enne doonorlust ja pärast jooksu oli kaal eriti seksikas (93,8), aga nüüd, pärast seda ohtrat joomist verekeskuses (no lausa sunniti!) jutt hoopis teine -> 94,6 kg. Enamus sellest on joonelt vedela arvelt ja ei pane väga muretsemagi. No olgu, natuke ikka sõin ka pärast varasemat kaalumist :-)