Üks laupäevastest sünnipäevapidudest jäi küll väikese sünnipäevalapse haigestumise tõttu ära, aga Vongi Argo 30. sünnipäev ja hiljutise keemiadoktoriks promoveerimise (sic!) tähistamine kehtis. Pika laua pidu, libastumise oht suur. Sestap' meelitasingi naabrimehe veel laupäeval lõuna ajal jooksma, et päev ikka "kirja" läheks. Nõnda siis oligi, et kahe jooksu vahele jäi napp 12 tundi (noh, see ööjooks ja siis kohe pääle lõunat järgmine otsa). Back-to-back jooksud ja saun sinna vahele poole ööpäeva sees andsid täitsa kena tulemi - mass oli enne Essu-Jaani sõitu ulmeline 92,9 kg! Jajaah, üheksakümmend kaks koma ühekasa! Stardist arvates siis miinus kakskümmend kilo. Lisaks sellele ühtlasi ka esimene kord, kui KMI on alla 30. Reksisadu. Ja sinna otsa olgu mrgitud, et alates 2. septembrist on nüüd kumulatiivselt joostud siis enam kui 300 km.
*
Nüüd olen ekspeditsioonilt maale tagasi, kõht singirulle, kartulisalatit, musta leiba, uskumatult head seapraadi ja kodutehtud torti täis. Kaal muidugi ka vastav. Ulmest on selleks korraks jälle saanud igapäevaporno. Kusjuures päeval, enne vanemate juurest startimist, sattusin telekast peale "hittsaatele" "Kaalust alla". Sita ajas keema, muud ei midagi. Mingi 170-kilone lödi möliseb treeneriga, kes julges teda sundida trennis 50 sammu tegema. Viimane meelitas veel, et tehku kolmkümmendgi! Halloo?!?! Trenn? Odavad klounid. Kogu Eestis tehtav teleproduktsioon seisab ainult ühel maksalutikatest puretud ja suguhaigel vaalal ja see on piinlikkustunne. Absoluutselt ühtki muud emotsiooni ei osata kujutada ega püüda. Oleks siis sugutungki lisaks, aga no selle saate puhul? Ja antud juhul pole ju piinlik vaadata mitte neid inimesi startimas (mehi 170 ja naisi 120 kilo pealt), vaid jälgida nende lodevat paigallendu ja selle juurde käivat diagnoosiväärt infantiilset lämisemist. Arusaamatuks jääb, miks on saate nimi just "Kaalust alla", aga mitte "Haige iba" või "Lödide laager". Ja selleks, et ma ise sinna saatesse ei kvalifitseeruks omaenda käsitluse järgi, lähen nüüd jooksma.
*
Joostud, pestud, kaalutud. 94,6 kg. Adieu', rekordid ja "põhjad"! Türbel.
Võib-olla on asi minu ajatajus, aga mulle näib, et maal käid sa päris tihti. No igatahes mitte harvemini kui mina "oma maal". Ja ma küsin, ebaõiglusele jämedalt viidates küsin: "Mispärast ja mismoodi minu ema iga kord singirolle ja torte lauda ei kanna, ah?!" :D Mitte et ma ütleks, et minul miskit kobiseda oleks, aga me võiks vahepeal neid "maid" vahetada - mina võin omale singirulle täiega lubada ja minu ema köögiviljad on hea valik kaalulangetajatele ka :D
ReplyDeleteSeda kaalulangetajate saadet ma sattusin ka eelmisel korral vaatama, teist poolt. Rullisin ja rullisin oma pilku, et no tõesti paarsada grammi sinna-tänna nad üldse suudad?! ISegi mina on (nende kõrval alamõõdulise) võiks suurema vaevata shikindlalt kolmandal nädalal enamat langetada kui nemad. Täiesti müstika - kas nende elustiil siis üldse senisest ei erine?! Üldse on see saade vist rohkem suhtedraamadele ehitatud...
Bianka blogis oli sellest ka hiljuti juttu: http://ajakaja.blogspot.com/2009/12/paksukeste-pingutused.html
Viimastel kuudel olen sattunud mitmel korral tõesti. Nõks varem oli tegu, et sattuda korra kvartaliski. Nüüd on olnud justnimelt erinevaid sündmusi - küll isa sünnipäev, siis ajalooklubi, nüüd kuti 30/keemiadoktoriks promoveerimise tähistamine (jälle üks Idla Tiina kasvandik!). Käsipalli pärast käin seal ju ka, aga siis ei satu vanemate juurde (teised kutid ka peal, hilised õhtud jne). Miks aga nii valgurikkad ja muidurikkalikud menüüd? Jahihooaeg, mis muud. Põtru ja sigu langeb nigu loogu - vorstid on kuuris riitas, virn kõrgem kui ahjupuudel :-P No ja ega's ainult vorsti, põdrast/seast saab muidu ahjupraadi ja liharulle ja kotlette jne.
ReplyDeleteÕigus jah, teil va jahihooajad. Meite "maal" on ju pigem nagu maasika- ja tomatihooajad ja muud säänsed :D
ReplyDelete