Haige mees

jooksin täna peavaluga. Ei olnud hea, no kohe üldsegi mitte. Kangutasin hädapärast 6,5 kangiviibutuste ette ... et siis riietusruumis ennast seaks vihastada, kuna seal oli mingi biziljon koolieelikut, kes otse loomulikult tegelesid seal nendevanustele tavapäraste asjadega (loe: jooksid, kisasid ja kaklesid). No on päris selge, et ma inimesi ei armasta. Oli juba ennegi teada, nii et oleks palunud mind säästa sellest tänasest valulikust meeldetuletusest.

Ahjaa, poole minu peavalu pealt tuli kõrvallindile üks noorem proua, kes pistis kohe sihukese tempoga minema, et ma jõudsin omakeskis mõelda kahjurõõmsalt "no vaatame, kaua sa kestad!". Proua aga lappas paari pügala kaupa muudkui tempot juurde! 11,1 km/h algatuseks ja kui 20minutilise tsükli lõpetas, siis oli juba 12,7 (Kroku, sina vä?). Raisk, mõtlemapanev. Pärast ronis uuesti lindile ja kappast teise tsükli veel otsa! uuuiiiii!

Doughnut valley

alteratiivse pealkirjana oli kaalumisel ka "Blubber". St, et olid täna klubis mõned sellised. Tublid, tunnen teatavat hingesugulust.

8,2 jooksu ja kohustuslikud pommiviibutused. Tegelikult oli päriselt ka valus klubis askeldada, sest päeval oli niiii ilus ilm - absoluutselt tuuletu ja napi paari külmapügalaga. Kui sealt kehakultuuritemplist välja tulin, olid katlamajade suitsud juba 30-kraadise nurga all ja pilved platsis. Harjumuspärane.

PS: eilne luuvalupäev läks kuidagi õnnelikult. Ehkki rangelt oli keelatud hüppamine ja kargamine, ei toonud mängul just nende asjade tegemine mingeid purustusi kaasa. Vara muidugi kaagutada, äkki tuleb veel?

Veidrike välimääraja vol 3

Mõistagi klubis. Ja ega's seal vahet ole, millises käia ... mida suurem seda suuremal hulgal nad seal ringi luusivad.

Tänane tähelepanek on keppjalg, kes põhimõtteliselt jaguneb kahte alamliiki:

issandast antud keppjalg - ongi üleüldiselt anorektilise või muidu luidra konstitutsiooniga, käib jooksulintide, sõudeergomeetrite ja masinate vahel vähekene kohmetu näoga ringi ning aeg-ajalt istub siin-seal;

aretatud keppjalg - on oma ülakeha arendamisega märkimisväärselt vaeva näinud (viimatimainitu on massiivses lihases ja/või väga reljeefne), KUID allpool vööliini ... uskumatu ikaldus.

Oli nii ühtesid kui teisi.

Ja siis üks neist "teistest" üllatas mind ikka päris meeleolukalt. Leiliruumis selgus, et härra oli korralikult raseeritud. Oh ei, mitte üksnes brazilian, vaid ikka rind, käsivarred , sääred jne. Selline ilus sile. No mul oli juba jõusaalis väheke nagu taustal midagi tuttavlikku kostma hakanud, miskit selle refrääni taolist, aga kui see kena-reljeefne-karvutu-libe-solaariumipruun lutsukala saunalaval ühel hetkel ilupaelaga palistatud linase labaku kätte tõmbas ja oma näonahka väikeste ringjate liigutustega koorima-masseerima hakkas ... , siis vasardas mul juba ikka täiega mõlemas meelekohas Abraham. Surusin selja tugevamini vastu seina. Ärra hõõrus end usinasti üle keha. Duši all hoidsin šampoonipudelit kohe kahe käega, et see raisk, jumala eest, peost ei lipsaks ja maha ei kukuks.

A'muidu ei mingit foobiat.

Kõige selle kõrval (õigemini eel) jooksin ka. 6,2 versta, et mitte end väga ära ajada homseks tähtsaks pihupallimänguks.

Misantroobi karmavõla intressid

käisin maksmas neid täna. Ädalast tuli hädakõne ja võtsin aga oma valusa kurguga tütre kaasa sinna ooteruumi joonistama, kuniks trombotsüüte dreeniti. Laps sõi kreekereid, nagu tihane linnumajas - justnagu homset polekski tulemas :D Katsu nüüd veel talle miskit inimesetoitu sisse saada! Prouad tegid sellele "tihasele" kummikindast õhupalli ja värviliste kleepekatäppidega meisterdasid sinna peale näo ka veel, nii et linnukesel oli lusti laialt käes. Paar korda käis lamamistoolis veritsevat isa ka vaatamas, aga joonistada ja meisterdada oli huvitavam. Õnneks torusidmööda ringiliikuvat verd lapas ei karda ja mingit mõisapreili-tüüpi konformset minestamist ei mängi.

Rõhksidet pannes lausus õde oma klassikalise mantra: "Hoiate sidet 3-4 tundi, midagi rasket ei tõsta ja täna trenni ei tee!" Paar aastat tagasi oleks viimane kolmandik sellest ohutussõnumist ilmselgelt ära jäänud, sest kes see ikka oleks sihukest morska julgen'd trennitegemises kui sellises kahtlustada :D Sõnaga, mõtlesin omale ise komplimendi välja.

Kas vana arm ka rooos-tetaab?

Ei ta roooos-tetaaaa! Sõnaga, sattusin oma "vanasse kluppi" täna. See sattumine oli ka juba paras komejant ja vaese mehe treeningu jagu jauramist, aga olgu see pääle. Vahtisin telekast aga seda lohutut Fed Cup'i ja lippasin. Pulss püsis kenasti maas ja kõikide nende varasemate päevade lebotamise foonil oli enesetunne päris normaljokk. Nii koguneski väheke pääle 10 kilomeetri jooksu täna. Samal ajal lasi Kanepi Eesti naiskonna masti maha. Kolmandas setis, seisul 3:3 oli tal kaks murdepalli (15:40), mis oleks võinud mängu (ja miks mitte ka matši) päästa, aga ikka lasi ta ennast ära suruda. Spanioola mängis kõik otsustavad hetked võrgus veatult ja sealt lammutaski meie rasketanki ära. Vehkisin siis pommidega ka natuke ja tulin tulema.