Täna käisin Viljandis palli mängimas, sellina rahvaturniir oli. Sai seal joostud edasi-tagasi ja karatud mitut moodi, aga kaalust muhvigi alla pole läinud. Joomise arvelt (pärast) ilmselt.
Mass 91,7 kg.
Ja nüüd pittu - Spordiaasta Tähed gala Nokia Kontserdimajas. Kui pärast tagasi tulles veel sama vihane olen kui praegu, siis kirjutan ühe roppustest kubiseva traktaadi eestlaste liikluskäitumisest.
*
Nüüd, mitu päeva hiljem, on suurem viha õnneks lahtunud. Ma ei ole eriti pika meelega mees ja kiirele süttimisele sekundeerib pea sama kiire mahajahtumine. Aga no kuulge, sellist liikluspornot, nagu teisel jõulupühal Tartu trassi peal näha anti ... täitsa uskumatu! Mul ei olnud Tallinna tagasitulekuga üldse kiire, aga selline jorutamine ja pidurilohistamine, nagu seda Kesk-Eesti sektoris eriti ilmekalt presenteeriti, see on ju kriminaalne! Paia ristis jäin mingi ilgelt pika kolonni, mis sealt tühja taara linna poolt tuli, sappa. Kolonn kolonniks, sõitis esimese hooga täitsa normaalse kiirusega, kohati isegi peale 90 spidoka järgi. Ja siis järsku tempo kukub nigu kirvega raiutud. 80 ja nigu naela taga kinni kohe, ei pulkagi enam. Kusjuures veel kolonni keskel suur 30-tonnine kütuseveok, ma siis mõtlesingi, et järsku see. Aga ei! Jorutan seal siis minna ja paarist autost venisin mööda ka. 10 kilti, 15, ei mingit muutust. Mööda sõita väga ei saa, sest vastu tuleb ka rahvast nagu rändhõime stepis enne Attila tulekut. Kakskümmend versta sõidetud ja näen, et kütusetünn rebib kolonni eest minema koos paari sõiduaotoga ees ja järel! Ja muudkui läheb, lõpuks enam ei näegi! Siis sai isu täis, tuuleklaas oli seestpoolt paksult tatipritsmeid täis sellest maksimumvolüümil ropendamisest ja pulss/vererõhk 200/200. Tegin siis paar möödasõitu veel ja mida ma näen? - pidurdajaks on täiesti arusaamatu Golf III ja minuarust polnud roolis olnud härral infarkti ka käimas! Kusjuures kogu see saba sõitis üksteisel nii perses kinni, nagu see oleks mingi jenka või üksteise urru nuusutamise mäng. Ei olnud pulma/matuserong ega midagi. Keegi möödasõite ei ürita. Täiesti uskumatu! Pärast mind hakkas sealt rivist möödasõitjaid tulema küll ja veel, vasakud kollased vilkusid kõik see aeg tagapeeglis. Sealt edasi sõitsin 90ga ja tempo tundus esimese hooga täiestu käsitlematu - iga väiksemagi künka peal tundus, et teine kosmiline kiirus on sees ja kohe lahkun orbiidilt :-) Vahepalaks pean mainima, et ma pole mingi autopede või rullokk ja sõidan ka aparaadiga, mis kihutamist ei soosi ega ka võimalda. Spidomeeter valetab 90 peal 6-7 km juurde (reaalne on 83-84) , nii et spidoka järgi 80 on reaalselt 75 või vähemgi veel!!! Ilm oli talve kohta normaalne. Kui Viljandis sektoris sadas vihma ja võis jäidet karta, siis Paias oli ilm OK, midagi ei sadanud, lund tee peal ei olnud, rattajäljed olid napilt märjad, möödasõitu raskendavaid ridadevahelisi valle polnud. No see lihtsalt ei ole seletatav, seda oleks pidanud ise kogema. Õigemine ei soovi ma seda kellelgi. Hommikul varakult Viljandisse minnes oli maantee enamasti täitsa tühi, lumi rookimata ja poole libedam, aga kordagi ei saanud autot vibama või muudmoodi tahtevastaselt käituma, isegi piirkiirust kannatas ületada. Järgmine kord lähen Viljandisse üle Rapla-Türi, olgugi seal rõvepikad külavahed. Rahvast vähem, erutust samuti.
*
Kui mingi ime läbi keegi võiks teada seda tumesinise Golf IIIga sõitnud tormoozi, siis ma kohe tahaks teada, mida tema arst sellise asja kohta ütleb? Kui tõbi on äge, siis ei tohiks ju üldse rooli istuda. Kui tervis korras, siis pole ju põhjust keset sõidurada seista.
