Teisipäeval sundisin end jooksma koletu väsimuse kiuste. 12tunine tööpäev on tänapäeval minusugusele pussyle juba liig mis liig, eriti veel, kui sa pead juba kell 6 kuskil Lasnakal olema. See on muidugi lihtsam seletus mu närtsimisele, keerulisem on ... eeeemm... mmmöööö .... no pole seal mingit mud seletust. Lihtsalt tahaks ennast ka vanakooli meheks pidada ja rääkida nagadele 14tunnistest tööpäevadest ja 70tunnistest nädalatest, aga rääkimiseks see jääbki. Kui ka olnud selliseid asju, siis on praegu paras aeg endalgi lihtsalt nostalgitseda, sest ... mis sa se'st vanamehest ikka tahad.
Jooksin napid 5komamillegagi versta, sedagi kõndimisega pooleks. Sitt oli olla ja ega hilisem kaalumine enesetunnet just parandanud -> 86,4 kg
Täna, so siis kolmapäeval, oli see va' Stamina kappamine. Sõin enne jooksmist küll kõhu päris arvestatavalt täis, aga kuidagimoodi toksisin ikka ära. Seni kolmapäevajooksudest kõige "pikem" etapp (4,5 km). Kuna enesetunne oli eilsega võrreldes omajagu paranenud, ei saanudki sellest jooksmisest igikestvat psühhotraumat.
85,2 kg
Rähklen siin terve nädala, et jõuda reede õhtuks mõistetavasse kaalu. Et siis paari päevaga jälle moonikat teha.
PS: Kehalise seisundi ja eriti hetkeolukorra hindamiseks on hea tester - hommikul tööle minnes 5. korrusele ronimine. Juba esimeses korrusevahes tunned ära, kas jalg on eelmis(t)e õhtu(te) jooksu(de)st väsinud või mitte. Täna (neljapäeva) hommikul oli näiteks väga broo (eks pole ju muffigi joostud ka viimased paar päeva).
No comments:
Post a Comment
Even dirty talking is tolerated