Esimene tutvustav turniir oli meite võistkonnal Põlvas. Nagu kenaks traditsiooniks kipub saama, naasime seegi kord auhinnalise 3. kohaga. Võõrustajate vastu ei saa, Meistrite Liiga satsile (Vene viimatine hõbe) ammugi mitte (aga see-eest näidati noortele poistele selliseid vana aja käsipalliheeroseid, keda muidu ainult minusugused pässid telekast näinud on), kuid - last but not least - Läti möödundaastase hõbeda skalpeerisime. Eelmisel aastal oli sama lugu Panevežisega - algatuses vaatasime, et hullusti sebivad ja rahmeldavad ja jooksevad kui pöörased, aga kui omavahel kokku läksime, siis lõpuks olime ikka meie paari silmaga peal. Tänavugi nii - Dobele pusis venelaste vastu päris vahvasti, jupp maad paremini kui meie (ehk nende mängujoonis sobis venelaste vastu paremini - lätlastel oli kaks hirmus suurt kolli taga sisemiste kohtade peal, aga meil puudub praegu tagantviskeoht sootumaks), ometigi läksime kohe nende vastu ette paari väravaga ja nii jäigi lõpuni välja. Aga keda see pihupallijutt siin ikka huvitab... või mis ma siin meelitan ennast - keda mu jutt üldse huvitab? :D
Kuna minu panus võistkonna üldistesse mänguminutitesse ei hiilga kvantiteediga (küll tahaks lisada, et kompenseerin seda kvaliteediga...), siis käisin koos prouaga õhtul sporti tegemas. Tema rullidel, mina niisama. Jooksin 8. Raske oli, aga ellu jäin. Pärast otsa veel öine ujumine Kakumäe rannas ... oh seda romantikat!
85,1 kg
No comments:
Post a Comment
Even dirty talking is tolerated