Võistlusreis välismaale

Muhu saare külastused on üldjuhul seotud hilisemate (teinekord lünklike) mälestustega ilusatest asjadest: toredad seltskonnad, harvaesinevad loodusnähtused, ekstreemööbimised, rajud saunatamised, linnainimeste ponnistused rehetares süüa teha jne. Sport kuulub neisse mälestustesse küll haruharva. Aga kui kuulub, siis ikka vägevalt! Ja üleüldse, mida saartelesõit edasi, seda rajumaks sporditegemiseks pöörab. Kui paar nädalat tagasi Saares olles suutsin end sundida mõlemal hommikul 3-3,5 km jooksule, siis nüüd läks asi puhta lappama – reede (edgaripäeva) hommikul jooksin miskit peale viie versta (ehkki mitte keegi seda ei uskunud, et ma hommikul üles saan ja jooksma lähen, mitte keegi) ja laupäeval osalesin 8. Muhu jooksul. Võistlusel! Okei-okei, nn rahvajooksu 6 km distantsil, mitte 16,6 km põhidistantsil, aga ikkagi. Praeguseks ei ole protokoll veel kättesaadavaks tulnud, aga väga hullusti ei läinudki. Naiste seas oleks pjedestaalilegi pääsenud, ühe tubli veterani tuules III koha saanud. Tõele au andes rippus ta mul kogu distantsi sabas ja viimsel 300 meetril surus mööda, ise veel vabandas, et „nüüd olen ebaaus...“. Muhe proua. Ma veel viimasel kilomeetril pakkusin talle, et võtame selle naiste esimese koha ära, mis miski sadakond meetrit eespool silkas algusest peale, aga ta kartis, et ma kustun nõnda puhta ära ja siis pole tal enam kellegi tuules joosta ;)

Viimati sai Muhus käies sporti tehtud 10 aastat tagasi, kui osalesime Lõetsa küla esindusena MMil (loe: Muhu Mängudel), kus osavõtt päädis lootusetu viimase kohaga võrkpallis (aga tootis senini allesoleva Tuudi kolhoos vimpli!), tubli tulemusega kuulitõukes (kuskil keskmike seas) ning auhinnalise III kohaga kettaheites. Seega oli Lõetsa väga kenasti pildil, eksikülaliste poolt esindatuna. Oh aegu ammuseid ...! Seekordsele jooksule aga meelitasin teisigi Rehe-Jaagu suvitajaid. Vägev support-team oli, kes tasahilju järgi tulles näitas üles valmisolekut mu väljaköhitud kopsutükid ning kraavioksendatud soolikad kõik kokku korjata ning Nautsesse järgi toimetada. Siinkohal on paras vabandada Kristna ees: sorry, et sinu tütarlaste III koha ära sittusin oma (vist) puuduliku registreerimistegevusega (esmaspäeval kirjutan vallavalitsusse ja nõutan diplomid-auhinnad välja!)! Muhu Vallavalitsusele ja teistele sponsoritele tuhat tänu, et selline rahvaspordiüritus üle pikkade aastate jälle käima on pandud! Reportaaži Muhust võiks koomale tõmmata tervitustega juubilarile, kelle ees avanesid neil päevil väravad (loodetavasti) viljakatesse viiekümnendatesse ja kes meid ikka üha ja üha toredate naistega tuttavaks teinud on!

No ja sport spordiks, ega’s ma siia saartele tegelikult sporti tegema ju tulnudki. Marju ja seeni korjasid seekord küll teised, aga ma see-eest chillisin niisama ringi ja olin loomuldasa muhe. Mõned õlled õhtuti ja päevad läbi vanaema saia-kooki. Neid viimasenanimetatuid vihub vanema teha vahetpidamata, kusjuures tegu käib nagu muuseas – jutuajamise sekka lüüakse tainad valmis ja poolteist tundi pärast teema ülesvõtmist on kuum sai laual... äääh ... hoop kilole! Pühapäevaks lubatakse esimest sügisenägu tormi ka, nii et kohtume Tuhkana rannal, kuhu Gotlandi alt laine sisse lööb! Reedel sai seal käidud ja esmalt oli päris uhke – puhta praivät biitš kena laine, adrupudru ja meduusisupiga.

Täehelepanekuid maailma asjadest ka. Kaks nädalat tagasi olime siinsamas kohaliku kangelanna 85. sünnipäeva tähistmas. Vaadates tänaseks toimunud arenguid potipõllunduses (korjatud ja lüditud oad, käsitsi üleskaevatud peenramaa, ringiistutatud ja läbikaevatud maasikapeenrad (ja neid ei ole mitte vähe!), paekivilahmakatest ja kruusast kõnnitee peenramaade vahel, ja te pole veel näinud seda lilleaeda siin!, ja kõik need muud igapäevased toimetamised), siis ei imesta ma üldse mingite tühiste Egiptuse püramiidide üle, et kuda küll sellised lahmakad nii algeliste vahenditega 3500 aastat tagasi püsti aeti. Phäh!, pool suve ja kümme Saarema vanaema, ma ütlen, ei enamat!