Täna nägin ma ...

ei-ei, mitte Eestimaad, vaid tulevikku. Jajaah, nägin pmst iseennast kui-oleksin-poolteist-aastat-tagasi-teinud-pluss-kakskendviis-kaalutripi-kehastuses.

Juttu oli ka SIIN. Hoidsin end toona tagasi ja püüdsin olla diskreetsus ise, aga no see ületab igasuguse tolerantsi-raja. Ärra on umbes minu pikkust, sihuke kähmakas, aga KMI on seevastu jälle äge, 40+ päris raudpolt. Üldine konstitutsioon midagi säherdust, mille kohta öeldakse praagamagu. Ei ole küll mingi keppjalgadega lödi, aga no ikkagi - hull vats. Ainuke vabandus, et käsi jäme (eelmisel korral nägingi peamiselt, kuidas ta rinnapingil ladus kangile mingi ca 130 kg ja siis punnitas seda paar-kolm kordust). Heleda lokkis peaga, punase hõreda habemega (siit ka see kõige teravam äratundmine :P), frisuur selline issandastantud (pole kammi ega kääre, hoidku jumal!, aastaid näinud), traatraamiga (pehmeltöeldes*) nohikuprill. Seljas liibuv särk, aga seal olekski raske etteheidet formuleerida, kuna meie kaubandusvõrgus ilmselt sellise vatsaümbermõõduga särke ei liigugi, mis tema ihul viinerikilet ei kehastaks. Ja, last but not the least, lühike retuus ... jalgevahelt õmblustest laiali rebenenud mõlema reie siseküljelt, algusega otse jolli alt. Oli rebenenud eelmisel, viiadatud korral, oli ka täna. Kepslesin mina saali, ülevas meeleolus ja seal ta väntab veloergomeetril .... isegi tema masaja säärejooksu tarbeks ilmselgelt madala sadulaga, põlved püsti, reied rõukus otse riietusruumi ukse poole! Ääää .... ära räägi! Muinasjutt mul tagasi tõi naitmääri....

No mis rõõmu sa pärast sellist "tervitust" enam trennist tunned? Olgu või mis, aga süda läigib kogu aja. Sellegipoolest jooksin oma kaheksa ära ja tõstsin pommi ka. Nüüd teen endale ühe Jaan Tatika nimelise papist kuldauraha selle eest.

* otseöeldse perverdiprill