...koos oma klassikaliste ohtude ja karidega on käimas. Nagu eile ähvardatud ja kardetud - naabriplika sünnipäev... Olgu-olgu, et ei söönud palju (kaks lehttaigna-viineripirukat ja kartulisalatit ja pool (õnneks väikest) torditükki), aga see vähenegi oli juba ülearu, sest tegelikult polnud ju vaja. Olin vajaliku õhtuse korra kenasti kodus ära söönud, tervislikult ja puha - ilge nälg oli, aga ikka mämmerdasin veel laual aurava söögi juurde toorest taldriku peale teha.
Pärast tihkusin jooksu ajal naabrimehe rinna najal nutta, et küll, kurat, on raske sellist režiimi pidada, et ikka mõikaks ka... ikka lipsab selliseid "viineripirukaid" sisse valel kellaajal ja küll on neid kordi, kui avastad end jälle söömas justkui oleks eesmärk maorebend ja poolteist tsentrit kehakaalu juba samaks õhtuks saada... Ekspressis oli kohe üle lehekülje artikkel ja paar case study't just meeste söömishäirete kohta. Hirmuga lugesin algatuseks, aga rõõmuga tõdesin lõpuks, et pole mul häda ühti - oksendama pole kukkunud pärat ühtki "õgimist", toitu prügikasti ei viska ja ainult kapsast-munavalget-kanarinnafileed ka ei söö. Kuigi-kuigi - tuleb tõdeda, et eks mu stardikaal oli paljuski (enamuses, kui aus olla) tingitud stressisöömisest. Miski erand polnud peale südaööd raske maotäie söömised. Ja ma mõtlen RASKE. Mitte et siis praegu stressi poleks (on, ja kuidas veel!), aga millegi üle peab ju inimesel elus kontroll ometigi olema!
Joosta oli kaunikesti muhe, nii venitasimegi jooksu sadakond meetrit tavapärasest pikemaks.
Mass 99,6 kg
Kurat, küll tahaks teada, KUI hea oleks joosta teist samapalju veel kergemana, kui ma täna juba olen, ah?!?
PS: naabrimehele tuleb kulpi lüüa, et ta viitsib minuga öösiti jooksmas käia. Nagu kaks öökulli.
No comments:
Post a Comment
Even dirty talking is tolerated