Näljane räägib ikka leivast

ja kaalulangetaja salatist.

Lõuna ajal teed marinaadi (eriti defloreerimata oliiviõli, mesi, veiniäädikas, inglise sinep, chillikaste (ja jumala eest mitte magus!), sool, seitse-kaheksa rosmariiniokast peo vahel sekka hõõruda) ja viskad selle mögla suurele broileri rinnafileele. Siis on mõneks tunniks rahu majas. Las see kana tiss vedeleb seal mahlas lausa köögilaua peal, pole teist tarvis külmakappi ajadagi.

Kui päris asjaks läheb, siis:

lõikad 6-7 redist sektoriteks (või ratasteks, kui sulle nii rohkem maitseb);

vahelduse mõttes paned praeahju sooja, sätid nii 200 C pääle, siis jälle väits pihku;

ühe paprika viilutad 2-3 cm pikkusteks kaunikesti õhukesteks viiludeks;

peotäie marineeritud kurki paprikaga samasse formaati;

apteegitilli (moodsal ajal on selle aedvilja nimi fenkol, poesildil lausa fenkool (?)) hakid imeõhukesteks liistakateks (ja selle jaoks peab sul ikka terav, ma mõtlen TERAV, nuga ka olema, sest ega's iga tuntsliga saa süüa ju üldse teha) ja koguseks võtad hakitud kujul paar supilusikatäit;

Kuskil seal kurgi geomeetrilise ümberkujundamise järel on ahi parasjagu palav, sätid teise siis grillirežiimi ja ajad kana ülemisele siinile solaariumisse.

Nii, nüüd võtad oma kõige suurema salatitaldriku/-vaagna ja pillud kõik seni katkilõigatud asjad sinna pääle. Siis võtad panni ja paned selle pliidile (mitte saltivaagnasse, kurat võtaks!), kuumaks, mehise peotäie kõrvitsaseemneid röstima. Kui esimesed praksatused pannilt tulevad (signaliseerivad seemne paisumisest ja kesta lõhenemisest), keerad praeahjus vedeleval tissil teise külje. Kohe viskad ka kõrvitsaseemneid panni peal paar korda ringi (kui ei mõista, segad pannilabidaga nt). Võtad pannil tule alt, küll ta seal jääkkuumuses röstib. Vaatad ahju, et kana ei kõrbeks (lased grilliga ainult ilusa jume peale, et sa jumala pärast ära ei kõrveta ega kuivata!). Kui on mõlemalt poolt parasjagu tooni võtnud, keerad praeahju nulli, aga kana jätad ahju järelküpsema, ahjuuksega ei lehvita.

Kastmeks õli (ikka see eriti neitslik), veiniäädikat, imepeeneks hakitud (või pressitud) küüslauku, soola, mett. Klopid või raputad korralikuks emulsiooniks.

Nüüd rebid paar head peotäit jääsalatit suupärasteks tükkideks ja kui on, viskad juurde lambasalatit ja/või lollo rossot või mida iganes salatilehte sul ka hankida pole õnnestunud, sinna kõikse suurema taldriku peale. Segad kogu seda juurikavärki peoga väheke. Nüüd on aeg lind ahjust välja lasta - lõikad sellest parajad viilakad. Siis viskad rohelisehunniku pääle lindu ja teri ikka kordamööda segamini ning kõige otsa triibutad kastme.

Ja ei jäägi muud üle, kui söö ja ainult inise mõnust (justnagu mina).

Kogused on kahele.

Paar näpunäidet (vinkki, nagu hõimuvelled tabavalt sõnavad) ka: kui sa apteegitilli aniisimaitset ja -lõhna ei talu, kasuta nt rukolat (annab ka sutike särtsu muidu lamedale rohelisele); ära sa kana jumala pärast liiga ära kuivata ahjus, enne olgu seest väheke vedel; salatit rebi taldrikusse otse külmikust ja vahetult enne lõplikku segamist (siis ei närtsi ära, nagu sel raisal kombeks on, eriti veel kokkupuutes sooja sihvka ja linnufileega); veiniäädikas võib olla hele, tume, roosa, miks mitte ka balsamico (ise kasutasin vaarikamaitselist); kui tahad eriti POSH olla, võid jaurata ka vutimunade ja/või saiakrutoonidega.

Ja kogu selle übertervisliku õhtusöömaaja finaaliks pulgapealt 99 :-)