nii vägev kuli olen juba! Jänes jooksis oma 100 m ees mul tänava peal, vaatas paar-kolm korda selle aja jooksul üle õla ja siis astus "rajalt maha". Nii et formaalselt minu võit, jänes sai disklaffi! Aga see selleks.
Eile ei jooksnud ja kaal oli enne magamaminemist 87 kg. Väga ma ei murtesenudki, sest lahutades sellest tulemist tavapärase jooksuga mahamineva 1,5 kg, oleks saanud päris rahuldava resultaadi. Ja üleüldse, täna joostes tulin päästvale mõttele, õigemini geniaalsele vabandusele - on ju ometigi jaanikuu ja jaanikuul, kui kõik õllepruulid ja tapamajad raporteerivad ulmelistest müükidest ja tootmisrekorditest, on minusuguse nõrga närvikavaga meesterahva kaaluspüsimine ise juba suur võit. Kaalu langetamine peab jääma mõneks teiseks kuuks. Või aastaks.
Tõsisemalt rääkides aga on täna täpselt 10 kuud täis sellest päevast, kui siia bloggi esimese sissekande tegin. Peatselt järgnesid rõlged pildid mu (toona) õrjetust ihust ja üha järgnevad raportid enneolematust edust kaaluvõitluses. Edu, ammugi sis enneolematu, on jäänud kaugesse minevikku, aga kaua see kesta ei saa. Aastat see kuradi nälja- ja naljablogi ei näe, seda ma teile ütlen!
Täna jooksin ilge pasaga oma 7,7 km. Kui tsiteerida klassikuid, siis jooksin nii, et mättaid ja väiksemaid loomi lendas kahte lehte! "Tagasipöördes" olin 15.38ga (jajaah, Ivo, viisteist kolmkümmend kaheksa!) ja kella panin kinni 43.33 peal. Selle valguses ei tundugi see Lollidemaa veeres joostud 45-kopikatega 8 kilomeetri kohta nii uskumatu enam.
Nüüd kükitan veel saunas ka ja siis alles näete dehüdratsiooni imesid! :P
84,1 kg
Nägite, jah?
jess.
ReplyDeletedehüdratsioon tõmbab aineringluse kohe lukku. kui peaksid sellised "feigilt" alandatud kaaluga magama minema, on hommikul lihtsalt viletsam olla, aga mingist rasvakaost võid unistama jäädagi
ReplyDeleteAga miks sa ei proovi toiduga drastilisemalt piirata? Selline üles-alla kõlkumine on piinarikas, alanda parem kalorinormi paariks nädalaks ja asi mutt.
ReplyDeleteAnonüümsele:
ReplyDeletekui sul on visata linki kuskile populaarteadusliku teksti juurde, mis sellest (de)hüdratsiooni mõjust aineringlusele pajatab, oleksin juba ette tänulik. Ja hommikul oli päris hea olla ... võimalik, et kuna peale kaalumist kena maotäie vett ihusse lubasin ;)
Toiduga drastilisie piiramise peale olen mõelnud küll (kust muidu need naljda, et "olen ühe kõhugripi kaugusel oma ideaalkaalust!"), aga praegust jauramist tahaksin käsitleda pigem kui sissejuhatust stabiliseerimisele, mis peaks järgnema eesmärgi saavutamisele. Otse loomulikult võib see olla ka lihtsalt hale vabandus oma saamatusele :D
/paistab, et mu paigaljauramine on muutunud juba päris väljakannatamatuks. Moonika mis Moonika/
pääh :) ma tegin eile 8 km 39:09-ga.
ReplyDeleteaga kaaluga on endiselt kehvad lood. alla ei taha kuidagi minna. püsib 83 peal :)
Kuule, Tattberg, sa tunned raudselt Košelevi Slavikut ka, las tuleb temagi siia kekkama!
ReplyDeleteKui palju sul aasta tagasi kulus 8 km läbimiseks? Ja palju täna? Mitu % paranemist ette näidata on, ah? Koomik, vanadekodu paksude osakonnas siin oma potentsiga kekkama!
ei tia :) aasta tagasi läks ikka raudselt 4-5 minutit kauem. kui mitte rohkem. ära siis kohe südamesse võta sõbralikku aasi...:)
ReplyDeleteÄra üldse muretse, no harm done! Ma pean ju siin oma blogis ikka korda ka hoidma ja igasuguseid perutajad ohjama ;)
ReplyDeleteKui mul kannad ei põleks (loe kanna sidekoe põletikku ei põeks) jookseksin kah sooga koos nii, et väiksemaid loomi ja mullamättaid lendaks kahte lehte ja usun, et mind järgi ootama ei peaks :) Aga paraku pean leppima tableti neelamisega ja teiste spordialadega, mis ei koorma kandasid. Näiteks nüüd olen rattaga sõitnud Harku karjääri kõrgemasse tippu. Pingutus pole küll pikk, kuid peris intensiivne ja vaade on tipus äge. Tegelt igatsen jooksma ja ei jõua ära oodata paranemist. Ka Stamina kolmapäevad mööduvad mul edaspidi kõndides, peaks vist kusagilt kepid hankima.
ReplyDeleteEhk leiad kepid (ehk siis keppi mitmuses, kas pole tore?!) ka kuskilt, vaene invaliid.
ReplyDelete