Need viimaste päevade jooksud on olnud muheda lonkimise asemel hoopis sellised tough guy run'id. Täna mõtlesin jooksu ajal selle valdava sääreluude tervena säilitamise mõtte kõrvale, et nende viimaste jooksude eest peaks topeltpunktid saama, justnagu Eesti kossuliigas Rocki ja Cramo vastu mängides. No täna oli algatus mõnus nagu seljanka (õlu?) pohmahommikul - kõnniteed lahti sulanud ja kohati kuivadki. Eks need märjemad kohad olid juba kiilasjäässegi jõudnud kahutada, aga sitta sellest. Tavaliste kõnniteede sulamata osad olid ka üsna ühtlaselt tahenenud, nii et polnud libe ega ka väga pehme enam. Ainult kohati jalgaväänavalt ebatasane. Huumor algas seal järveäärsel lõigul, mida ma senimaani vältinud olen. Algus oli sealgi meelitavalt hea, aga nagu sellistel puhkudel ikka ... "n" tähega uss algas siis, kui tagasi keerata juba narr tundus. Komberdasingi seal pimedas siis maanteeni välja, kord lumes, kord jääl, kord lörtsis, kord kinderkondini lombis. Häda ju selles ka, et kirkast taevast sirav veerandkuu annaks kenasti abi, kui vastusõitvate autode laternad mingiks 10 sekundiks päris pimendust ei korraldaks. Silm saab ka hea treeningu - harjub pimedaga, hakkab juba seletama midagi ja siis, litaki!, kaugtuledega pimedaks! Äääää... 5 sekki bläkkauti, siis viis sekki hämarat ja sealt edasi juba tekib mingi ettekujutus ümbritsevast ... et näha uut tuledepaari. Nõnda oligi, et panin tagasi tulles surmapõlgurit ja jooksin 900 metra sõidutee pervel. Oli vähemasti asfalt all.
Äsjasaabunud kevade (no mis siis muu?!) ajas mind nii purtsu täis, et tegin seni pikima jooksu. Panin senisele 6,2 (gepsu järgi 6,17) verstasele ringile otsa ja vaatame nüüd, mis see siis lõppeks kokku tegi ... eeem ... 6,6 km. No shit!
86,9 kg
Ma siiralt loodan (õigemini usun), et Antooša kuukab praegu kuskil tühja taara linna muhedas pubis oma seitsmendat õlut :-) Või siin minu kaalulangetusmonopoli kõigutama, reo!
Ma siiralt loodan (õigemini usun), et Antooša kuukab praegu kuskil tühja taara linna muhedas pubis oma seitsmendat õlut :-) Või siin minu kaalulangetusmonopoli kõigutama, reo!
Tosha j6i minu andmetel hoopis soome vanainmiestejooki longerot :p
ReplyDeleteJa marrräägin ju, jooks aitab! Eriti kui vaheldust on, intervallid-värgid. 6 km on siuke hea algaja distants, ma ise jooksen (sörgin väga aeglaselt) ka 5-6.
Ja VAATA, et sul head ja 6iged jooksujalan6ud oleks! Muidu tuleb jamasid.
P.S ei saa ilma kirjavigadeta ikka läbi.
ReplyDeleteKui ma ära õpin, kuidas exceli töölehte bloggerisse sokutada, siis näitan, kuidas algaja kaalulangetaja "hea distants" oli 1,9 km. Mis oli maksimaalne, mile jooksul suutsin säilitada allüüri, mida inimese puhul veel jooksuna saab käsitleda.
ReplyDeletePraegu jooksen juba nagu noor jumal omast arust - 9,5 km/h ja õige mitu versta jutti.
Selle kevade suurinvesteering saabki ilmselt olema jooksujalanõude uuendamine ja jooksmiseks sobilike riiete soetamine. Senimaani olen ju toksinud praktiliselt suvaliste riietega. Üks Briko spetsfliis on ja ülejäänu puhta juhuslikud puuvillased nartsud ja odavapoolne Adi soojendusdress (kunagi võistkonnale soetatud). See viimasenanimetatu on mind küll hämmastavalt hästi teeninud - hingab ja peab samas tuuled-vihmad kinni. Praktiliselt kõik need 500+ km on see Adi minuga kaasa jooksnud.