Kõige parem retsept kaalukontrolliks

on imelihtne - käi õhtuti jooksmas (erakordselt paslik oleks siia lisada ka , raisk!). Kaaluküsimuse lahendus on selges korrelatsioonis jooksude sageduse ja kestvusega. Kogu see mambo-džambo sellest, milline amnohape peaks võitma võidujooksu sinu pähe ja kas karnitiini ikka hommikul või hoopis ennelõunal .... äääh... Sorry, semud, linkjad ja soovitajad, aga oleks ikka veidravõitu pahteldama hakata, kui seinadki pole veel täiskõrgusesse laotud, rääkmata siis, et oleks enne krohvitud või kipsitud.

Sellest jooksmise kasulikku mõju heroiseerivast preambulast võite julgelt järeldada, et ma käisin täna jooksmas. Teist õhtut järjest ja seekord oleks nagu täiesti teine mees jooksmas käinud! Kui eile oli ihu väikese liialdusega võttes lausa šokis sellisest ootamatust õueajamisest ja harjumatult ebatasasest ning vaheldusvast pinnasest (küll signaliseeris pulsiga ja maksavaluga ja siis hakkas veel põlve ka suskama), siis täna oli ... ma arvan, et senise jooksukarjääri parim enesetunne kogu jooksu vältel. Olgu, et nina hakkas külmetama lõpuotsas, aga ikkagi. Võibolla oli asi selles, et täna tuli naabrimehe asemel kaasa hoopis naine. Ja mitte naabri- vaid päris oma jagu! :-) Aga kaldun ikkagi arvama, et see oli lihtsalt mingi taeva saadetud hea jooksutunde päev, sest enesetunne ei muutunud grammi jagugi sitemaks ka pärast seda kui naiska poole distantsi peal otseotsa kodu peale võttis, sama ajal kui mina igasugu imeotsasid külavahel põimisin. Mmmmm... ma poleks uskunud, et joosta nii lustakas võib olla. Päriselt ka.

88,8 kg

Äsjaesitatud eksalteeritud kiidulaulu ja halleluuja pärast on see nüüd mu ajaliku olemise lõpuni ilmselt ka viimane kord, kui mul jooksmise ajal nii hea on. Või üldse hea. Ebausk selline. Paraku empiirilisele kogemusele tuginev. Aga NII kuradi HEA oli joosta, et ei saanud siin õitsemata jätta!