tagasilöök saabus seega kolmapäevaks. Küll mõtlesin, et mis see hea põhjus peaks olema, mille tõttu saaks täna südamerahus jooksmata jätta ... Ega midagi head pähe turgatanud. Lõppeks ronisin kaalule ja mõtlesin sealjuures, et kui väga hull ei ole lugu, siis lets call it a day ja tuttu ää, aga no mida kuradit, kuhu see päevae söögimoon ikka kaduda sai!? Hakkasin juba riideid selga ajama, kui selgus suureks üllatuseks, et päeval pestud masinatäis riideid kuivab väljas, sh ka rõhuv enamus minu ainuvõimalikest jooksmiskaatsadest... Et kas see juba oli "mõjuv põhjus"? No muidugi mitte! Põhjus oli ikka mu oma laiskus, mille ajel ma jobutasin kella 23ni, enne kui üldse riideid otsima hakasin. Ainukene lohutus, mis ma siiamaani välja olen suutnud punnitada, on see, et ega päris vastuarva ei saa ka seda jooksuasja teha, situb enesetunde ära niimoodi veel nädalateks.
Et aga päev päris nulliga kirja ei läheks, kargasin ootamatult Lucyle selga. Vaeseke päris kiunatas kohe ehmatusest, oli teine vist arvanud, et saabki nüüd nurgas rahulikult tolmu koguda, aga la'persetki! Selle viimasenanimetatu tulitamisest hoolimata 40 minti. Nüüd magan kaks ööd kõhuli jälle. Ja kas ma ei kuulnud just Lucyt sosistamas: "ain't payback a bitch...?"? Värdjas sihuke!
86,5 kg
No comments:
Post a Comment
Even dirty talking is tolerated