sjgellele ja teistele muretsejatele, kes kardavad mu transformeerumist sulekeseks, häid uudiseid. Kaalulanguse koletu protsess on jälle edukalt peatatud ning kõhnumise ofensiiv tagasigi löödud!
Reede õhtul 90,6 kg
Laupäeval 92,4 kg
Aga pole ka imestada, alates reede õhtust olen ma praktiliselt hingetõmbeta pidulauas istunud.
Vahed on olnud täpselt nii pikad, kui on kulunud ühelt prallelt teisele sõtmiseks... Laupäeva hommikul oli laskemoonakastis umbes niipalju tühje mürsu-kestasid ->->->->->->->->->->->->
Laupäev ise oli üks suur kimamine ühe kartulisalati-singitritsli-viineripiruka-kreemikoogi-laua juurest teise manu... oehh!
Praegu, pühapäeva hommikul, on mul täiesti arvestatav pohmakas ... söömisest. Mitte et füüsiliselt halb oleks, ei-ei!, kõik söögid viimaste päevade menüü(de)s on olnud vähemasti head, kui mitte väga head või lausa suurepärased. Lihtsalt ahastus on. See kaalust mahavõtt on nagu mingi metslase tsiviliseerimise protsess - maru aeglane ja vaevanõudev. Ei edene kuidagimoodi ja kui siis lõpuks pärast kuude-aastatepikkust ponnistamist hakkab juba tunduma, et sellest kannibalist hakkab asja saama (no et juba sööb noa ja kahvliga, ei pasanda, kuhu juhtub, peseb käsi, kannab riideid ja mõistab lihtsamaid lauseid mõnd kultuurkeelt), avastad ta oma hacienda peahoone taga alasti ümber lõkke tantsimas, naabrimehe maks vardas ja -silmamunad supileemes ulpimas... No saate ju aru, et selline tagasilöök võib murda ka kõiga sihikindlama hobiantropoloogi.
Ja mitte et see mingi lohutus oleks, aga hommikune (hea küll, keda me siin petame, lõunane) kaalumine andis tulemiks 91. Paar päeva askeesi võivad siin ehk jälle ree peale aidata.
Reede õhtul 90,6 kg
Laupäeval 92,4 kg
Aga pole ka imestada, alates reede õhtust olen ma praktiliselt hingetõmbeta pidulauas istunud.
Vahed on olnud täpselt nii pikad, kui on kulunud ühelt prallelt teisele sõtmiseks... Laupäeva hommikul oli laskemoonakastis umbes niipalju tühje mürsu-kestasid ->->->->->->->->->->->->Laupäev ise oli üks suur kimamine ühe kartulisalati-singitritsli-viineripiruka-kreemikoogi-laua juurest teise manu... oehh!
Praegu, pühapäeva hommikul, on mul täiesti arvestatav pohmakas ... söömisest. Mitte et füüsiliselt halb oleks, ei-ei!, kõik söögid viimaste päevade menüü(de)s on olnud vähemasti head, kui mitte väga head või lausa suurepärased. Lihtsalt ahastus on. See kaalust mahavõtt on nagu mingi metslase tsiviliseerimise protsess - maru aeglane ja vaevanõudev. Ei edene kuidagimoodi ja kui siis lõpuks pärast kuude-aastatepikkust ponnistamist hakkab juba tunduma, et sellest kannibalist hakkab asja saama (no et juba sööb noa ja kahvliga, ei pasanda, kuhu juhtub, peseb käsi, kannab riideid ja mõistab lihtsamaid lauseid mõnd kultuurkeelt), avastad ta oma hacienda peahoone taga alasti ümber lõkke tantsimas, naabrimehe maks vardas ja -silmamunad supileemes ulpimas... No saate ju aru, et selline tagasilöök võib murda ka kõiga sihikindlama hobiantropoloogi.
Ja mitte et see mingi lohutus oleks, aga hommikune (hea küll, keda me siin petame, lõunane) kaalumine andis tulemiks 91. Paar päeva askeesi võivad siin ehk jälle ree peale aidata.
No comments:
Post a Comment
Even dirty talking is tolerated