Küll täna oli sitt joosta. Kumbki jalg valutas, üks siit ja teine sealt, rinnus valu, õhku polnud ... kuigi ilm oli järjekordselt erakordselt kena jooksmise tarbeks. Ilge jama ühesõnaga. Suure surmaga venitasin Paldiski maanteel ja tagasi, jummala õnn, et Ivo takka sundis, muidu oleksin raudselt viilinud nagu elukutseline luksepp. Tont teab, kas oleksin üldse Harkujärvelegi välja venitanud. Nüüd on aga tegu tehtud.
*
Kui lugeda seda Viljandis püstitatud rekordit üksnes mõõteriistaanomaaliaks, siis tänast võiks käsitleda uue põhjana. Aga ärgem keksigem siin enneaegu ja asjata.
*95,7 kg
No comments:
Post a Comment
Even dirty talking is tolerated