Eile õhtul oli kaal peale jooksu 95,2 kg. Ehkki küll poolekilone tõus, pole põhjust väga rahulolematu olla. Üleeilsele kergelt tulnud askeesi-kangelasteole vastukaaluks oli eile päev läbi sihukene nälg, et jeeli-jeeli suutsin lihtlabast õgimist vältida. Meeletu magusaisu veel sinna otsa. Õnn, et majapidamises tõepoolest midagi magusat ei olnud, muidu oleksin raudselt pannud kõiks korraga põske nagu hamster. Kui aga nüüd suudakski paariks päevaks massi stabiliseerida sinna 95-kilo-kanti, siis see oleks hea platvorm järgmiseks "sööstuks". Allpoole, loodetavasti ;-), sest kristallkuul ennustab nädalavatuseks duubelsünnipäeva (naabritel korraga 31) ja hommikuse kohvipaksu peal olid rammusad rasvarõngad, mis omakorda ei tähenda muud, kui meeletut lipiidide osakaalu tõusu vaatleja organismi koostises :-P Paneme nüüd omavahel kokku need kaks oomenit ja ... näikse, et homme pöörab rämedaks söömaorgiaks jälle.
Seni aga tuleb kiita üle aegade mahedat novembrit - 25. käisin öösel jooksmas, liblikad (sellised koi-tüüpi) lendasid, teod roomasid mööda asfalti, miski tubli 6 kraadi sooja... nagu septembri algus, mitte kadripäev. Jooksmise jaoks ära paremat küsigi! Kui nüüd uue nädalani ka midagi sellist venitab ja kohe mingi polaarkülm koos tormituultega järgi ei tule, peaks jooksuringile veel meetrit 400 juurde nipitama. Siis oleks parasjagu 3x niipalju, kui septembri esimestel päevadel selle "jooksuaja" alguses. Ja millist piina toona see 1,9 km valmistas ... Terve distantsi JOOKSUsammul läbimine tundus iga kord uskumatu eneseületusena ja taastumine võttis aega vaat'-et hommikuni :-/ Aga eks iga maraton alga esimesest sammust, või kuidas see ninatarkusetera oligi?
No comments:
Post a Comment
Even dirty talking is tolerated