ja mul pole isegi nädalavahetust siin vabanduseks võtta... Söönud pole tegelikult kuigi palju, joonud küll omajagu, aga point on ikkagi liikumises. Õigemini selle puudumises. Istun siin formaalselt haige lapsega kodus ja liikuma ei saa. Läheks päeval kasvõi tühja jalutamagi, aga õue lapsega arst minna ei lubanud ja üksi ta ka jääda ei kannata. Nii ma siin vedelengi. Ja selle kogupäevavedelemise vastu ei aita üksi õhtune jooks. Ma võin ennast pulsituks ka joosta, aga abi on sellest vähe. Päeval siin tallasin niisama treppi paar korda teisele korrusel ja tagasi, no et kasvõi natukene lamatisi vältida. Midagi ei aita, pean ämma juures veloergomeetri (sellise antiikse :-) ära tooma, siis paab päeval ka pehvis mingisugusegi toonuse hoida. Jube värk.
*
Lund sajab. Päris uutmoodi oli jälle joosta. Tagasi jõudes oli maja ees seisvatel autodel juba kena lumekelme peal, aga maa on ikka veel mäda ja maha valge ei jää. Eilne kiire jooks aga projitseerus tänasesse kõikehõlmava jõuetusena. Ei jõudnud joosta, pulss oli üleval ja lisaks kõigele muule hakkas organism märku andma, et vist on tõepoolest peramine aeg teha väikene aken sisse jooksmistesse (nagu naabrimees juba jupp aega räägib). Tugijala tagareielihas oli nii hell, nagu hakkaks iga hetk ära katkema või vähemasti krampuma. aga vedas mind ikka koju tagasi. Põlv ka oli juna "punases". Eks'ta ole, täna oli neljateistkümnes kord järjest jooksmas käia, 84,7 km selle aja sees joostud. Sportlasele on see napp nädala ports, aga sellisele hülgele, nagu mina ... mnjaaa... Homseks plaaningi mingit kõndimist, sellist pikemat otsa. Näiteks Kala+'i õlle järele :-D
*
93,6 kg. Nagu arvata oligi. Õigemini kartsin suisa hullemat.
Tuleb tuttav ette see tunne. Oled seadnud endale sihid, teinud plaanid ja siis lööb elu kõik sassi. Kohe pettasaanu tunne on. See veloratas on hea lahendus, ma väntan ka, kui väljas ilm kehv on.
ReplyDeleteEga sa ometi joogi all õlut silmas ei pidanud, kui ütlesid, et söönud suurt polegi, ainult joonud. Tead ju küll, et õlu on vedel leib... Kui ma õlut oma menüüst välja ei jäta, siis kaalukaotamisest võin vaid unistada.
Ära aja siin "märjaks" mind oma õllejutuga! Reede ka veel ;-)
ReplyDeleteMa olen õlut joonud viimase kolme-poole kuu jooksul kokku mingi 7 pdl max. Neist vähestestki kolm naise õllede pealt lonksu võttes, et elu ilu täitsa meelest ära ei läheks. Võrreldes varasemate ratsioonidega on vahe mitmeid suurusjärke.
Ja see meeleheide positiivse paarisajagrammise päevaiibe üle möödub täpselt sama kiiresti kui saabus - täna võtan maha ja jälle on õnnis irve näol nagu poolemeelsel.
Tegelikult hakkab endale ka kohale jõudma, et päris suur töö on juba selja taga, märke selle kohta on mitmeid. Nt eelmisel nädalavahetusel proovisin selga oma kalli kaasa disainitud udušikki ülikonda, mis garderoobis aastaid segamatult rippus, kuna see juba tegemise ajal väikeseks jäi ja kordagi valmiskujul mulle selga pole mahtunud (no kas pole saatuse nöök, ah!?). Tähelepanu tuleb siinkohal pöörata kõneviisile: "proovisin", mitte "üritasin proovida". Tuli selga ja oleks näinud ka ülihea välja, lihtsalt sündmus polnud päris see ja läksin pisut vabamas stiilis. Ja pallimängudel tehtud pildid meie "ihupiltniku" repertuaarist on ka üsna kõnekad, eriti kui võrrelda päris hooaja alguses tehtuid viimastega. Totaalne muutumine ilma liposuktsioonita.