Täna siis veloergomeeter. Õigemini kõikide veloergomeetrite vanaema. Oleks ta hominiid, oleks ta nimi Lucy ;-) Vaatame siis, kuidas veteranid omavahel hakkama saavad.Veider oli vändata. Põhjuseid selleks nii sisulisi kui ka formaalseid. Kogu keha ergonoomika hoopis teine, töötavad teised lihased ja teistmoodi. Milles on muidugi oma võlu, sest nt "sangad" saavad kindlasti enam koormust (ja seda on ju ometigi tarvis hädasti), nelipealihas samuti. Paremal jalal olekski aeg seda aastatepikkust atrofeerumist kompenseerima asuda. Harjumatu oli sättida koormust ka, ei oska ju hinnata esialgu, et kui palju koormust ja kui palju spinni. Nii saigi algus natukene tasajane ja pulss suurt ei erinenud lamaja omast.
Vormilise külje pealt tuleb vinguda massina seadistusega - lenksu oleks pidanud sättima ja sadula peab välja vahetama (no see viimane on ikka eriline huumor! 
Auhind sellele, kes arvab ära originaalpäritolu) ja määrimine kõikide liikuvate osade juures on ka obligatoorne. No aga oluliselt hoiab aega kokku (lahti)riietumise arvelt ja higist tilkuvaid nartse on pärast jupp maad vähem mööda elamist laiali. Viimati hakkab mulle veel meeldimagi?!
Kaal-kaalukene ... tuleb aga vannitoas mulle vastu ja näitab pulgapealt samapalju, kui eile õhtul, rajakas ;-) Päev algas lootusrikkalt, kõik oli päris kena kuni õhtuni, mil söömise režiim läks väheke valeks ja see õhtune söömine hilja peale. See tähendab omakorda, et viimane vahe venis kole pikaks, kõht vastavalt jube tühjaks ja liialdused kergeks tulema. Kuradi Märjamaine küpsisetort, ma ütlen!
93,1 kg
Ah et siuke nägi see vanaema Lucy välja... Minu Kettler on ikka tüki maad modernsem.
ReplyDeleteMeil käib selliste asjade elamisse muretsemine nii, et mees arvab, et neid on vaja. Mina arvan, et ei ole, sest kes neid ikka kasutama hakkab. Siis mees korra-paar mängib nendega ja siis unustab. Seejärel korjan mina mänguasja üles ja hakkan hoolega tarvitama. Samamoodi oli jalgratta ja sammumõõtjaga.