Te ei arva iial ära

mis numbrikombinatsiooni ma siia nüüd kirjutan...!

91,4!!!

Käisin täna naabrimehega Arigatos sporti tegemas. Ennekõike kasutasin soodsat võimalust kontrollitud tingimustes linti joosta. Ja mis siis selgus - ilma ühtegi tõusu rajale sisse ajamata jooksin 45 minutit, selle ajaga sain kirja natuke üle 6,2 km ja 411 kcal. Meie tavapärase õuesjoostava 5,7 km aeg oli jämedalt 42.30, mis tuli siis sellest, et alustasin linditrenni kõndides ja siis panin tasahilju tempot juurde, kuni kiiruseni 9 km/h, millega enamuse ajast kulgesin. Nimetatud tempo juures oli pulss normi piires ja enesetunne täitsa OK. Mine või teinegi kord tuppa jooksma!

Ülalosundatud hüva kaalumistulemuseni pole aidanud üksnes kolmveerandtund jooksu edevas spordiklubis, vaid ennekõike ikka toitumisalane askees viimastel päevadel. Salatist olen siin blogissegi pilte pannud, see on leidnud kordamist siin erinevates koosseisudes (erinevates, sest jupikaupa otsasaanud koostisosi olin sunnitud kättesaadavatega asendama) ja üleüldse olen kogustega koonerdanud. Tuleb pattu muidugi tunnistada, et pärast kaalumist läksime perega külla. Sööma muuhulgas :-( Jõin maotäiteks vist rohkem vett kui janune dromedaar ja sõin rohkem porgandit/lillkapsast kui sajakilone küülik seda eales suudaks... Nõnda õnnestuski loobuda kõikidest kringlitest ja tortidest (ja neid seal ikka oli igat sorti, paganas!) ning piirduda vaid paari mehise leivakääruga. Leib, nagu viimasel ajal terves Eestis vist kombeks, oli isetehtud, üks päts meie perest ja teine laar võõrustajatelt. Nende söömatajätmine oleks olnud juba surmapatt. Mõlemad olid kuradi head. Mõtlesin sealjuures, et millal see hapu leiva tegemise maania ükskord suurte leivaküpsetajate äri tõsiselt mõjutama hakkab? Külas oli peale kahe tänase leiva autori veelgi inimesi, kes leiba küpsetavad. Mõni päris nii proff, et kuid juba poest üldse leiba ei osta!