Friday 8 January 2010

Shit happens

Ei viitsinud ma eile sporti teha. No ei viitsinud. Lösutasin diivanil, lõgemed hilisõhtust pähklipuru täis ja piidlesin Lucyt. Arvasite õigesti ära - ei ajanud ükski vägi mind teda tallama.

Selle asemel hoopis sõin ja jõin. Kuna sporti kohe üldse ei teinud, siis sõin selle eest jälle rohkem ja hiljem ja rammusamaid asju (õhtustasin kõrtsis - friikartulid, röstsaiad, peekon, praemuna, majonees. Ise vabandasin end sellega, et lapse pärast, kellega friikaid sinna sööma ju läksime) . Paistab, et nüüd on kätte jõudnud minu oma maratoni 35. kilomeeter, kus kangemadki mehed murdunud on ja muidu hästi edeneva võistluse lootusetult persse keeravad pärast "haamri" saamist.

Ilm, raisk, võiks ka olla korrakski natuke pehmem. Paar lumesajuvaba päeva pole ju palju palutud, et vald jõuaks kõnniteed lahti lükata? Viimatine jooks oli ikka kuradi vaevaline ja puhas õnn, et me mõlemad sellelt tervete jalaluude ja nihestamata hüpeliigestega naasime. Lumi on kohati lihtsalt lükkamata ja paiguti kõnniteede peal laushunnikus. Varasem lumi on kinni ja konarlikuks tallatud, värske lumi seal peal ... yeah.

Kõik see hädaldamine ja ensepettus ning kaal ongi 92,5 kg :-(

No comments:

Post a Comment

Even dirty talking is tolerated