erakordselt ebapedagoogiline jutt on see nüüd küll, aga jube ammu pole end nii purjuseks joonud, kui eile õhtul. Joomises, kui seda teha vaikselt, väikeses seltskonnas, joomises kui sellises, pole iseenesest midagi ülearu ebapedagoogilist ... aga et see väike puristamine mulle päris meeldis kohe ... mnjaaa. Ebapedagoogiline või mitte - see oli ikagi kokkuvõttes päris muhe. Käisime külas ja tegime kodus söögid valmis. Naisuke tegi leiva (mis seekord eriti hästi jälle välja kukkus) ja mina küpsetasin ära paar päeva marinaadis olnud abatüki. Kuna kuulu järgi pidi olengul osalema sama seltskond, mis aastavahetusel Rehe-Jaagul, siis tundus kolmveerandkilone liha just paras käkk ja päts leiba ka piisav. Kohapeal selgus aga, et seltskond oli parasjagu kaks korda suurem! Leib kadus loetud hetkedega ja lihapotti lakuti ka viimase leeme kättesaamiseks :-) Korra oli isegi väike hirm, et mismoodi see liha üldse maitseb, polnud ise ju enne kui lahtilõikamiseks läks proovinudki, aga mure oli asjatu. Lihaga sai üldse nalja - see läbi linna mitmete vahepeatustega sõit, lihapott paksu lõikelaua peal saunalinasse mässituna süles ... omaette koomika.
Sööma juurde oli mitmete inimeste kaasabil kogunenud väga esinduslik veinivalik. Kahjuks aga sai neid joodud seal täiesti suvalises järjekorras ja seetõttu ei saanud kõikidest päris nii hästi aru, kui oleks võinud-tahtnud. Tutvustamise juurde sai lõuatäie Bulgaariast, Plovdivi kandist pärit punast, mis perenaise arvates väga jube olevat, aga mulle täitsa sobis - selline kergem, ilma suurema tanniinita, üsna õhukese maitsega ja kergestijoodav. Siis tehti lahti ilmselt selle õhtu võimalikke minu lemmikuid - Tinpot Huti Sauvignon Blanc Uus-Meremaalt (kiidulaulu SIIT) "Võimalikke" seetõttu, et ma seda proovida ei saanudki, jõin seeaeg punast, kui see kahtlemata hea valge lahti valati. Siis Casillero del Diablo punane (shiraz?), mis oli nagu uue maailma punane ikka, selle õhtu jookidest ilmselt kõige iseloomutum. Ja siis tulid rasked kahurid - pea ühekorraga kisti lahti Rioja-kandi reserva (miski Marquise de Kesiganes) ja kohe selle järel Kaiken Malbec. (lisainffi SIIT) Esimene neist oli eriti väärika lõhnaga (valdavalt sõnnikuussi-lõhnaline) ja maitserohke, pudelis seismisestki iseloomu juurde saanud, paraja tanniiniga väga hea jook. Kaiken oli uuele maailmale mitteiseloomulikult kerge, üldse mitte selline ploomimehu, hästijoodav, küllaltki rustikaalne (nagu konnessöörihärralt palutud) ja värske (vastukaaluks sellele riojale). Finaaliks anti üht itaallast, Barberat, huvilised vaatavad asja kohta SIIT. Väga intensiivne, põhja-itaallastele omaselt lillaka värviga, marjale omase maitsega (siiamaani mõtlen, mis see oli ... aniis? miski kolmas maitsetaim?). Mina olin selleks ajaks vürtsise sealiha ja varasemate veinidega ennast nii maitseoimetuks teinud, et enam muffiga aru ei saanud, mismoodi see itaallane maitses või mis seal õieti oli. Eks teised ka, nii jätkuski üritus osadele kuskilt välja ilmunud pooleteistliitrise Saksamaal villitud Sitsiilia valge pakiveiniga (mida ei hakanud üldse proovimagi) ja mina tegin omale rea sooje long-drinke, need viimased mind, vaesekest, päris ära pehmitasidki :-/ Nalja sai joomise kõrvale muidugi ohtrasti, alates perenaise korteri termoregulatsiooni sättimisest, millega üks kallitest külalistest kenasti hakkama sai (radikatel punnid lahti keeratud ja põrandakütted sisse lülitatud), isegi nii kenasti, et turvafirma patrull kohale lendas paanikahäire peale ... ;-) ja mis huvitavate inimestega me seal õhtu käigus veel ühe laua (seekord siis söögilaua) taga kohtusime.
Kogu selle jauramise peale polnudki kaal teab-mis kole, "ainult" 93,1 kg
Sööma juurde oli mitmete inimeste kaasabil kogunenud väga esinduslik veinivalik. Kahjuks aga sai neid joodud seal täiesti suvalises järjekorras ja seetõttu ei saanud kõikidest päris nii hästi aru, kui oleks võinud-tahtnud. Tutvustamise juurde sai lõuatäie Bulgaariast, Plovdivi kandist pärit punast, mis perenaise arvates väga jube olevat, aga mulle täitsa sobis - selline kergem, ilma suurema tanniinita, üsna õhukese maitsega ja kergestijoodav. Siis tehti lahti ilmselt selle õhtu võimalikke minu lemmikuid - Tinpot Huti Sauvignon Blanc Uus-Meremaalt (kiidulaulu SIIT) "Võimalikke" seetõttu, et ma seda proovida ei saanudki, jõin seeaeg punast, kui see kahtlemata hea valge lahti valati. Siis Casillero del Diablo punane (shiraz?), mis oli nagu uue maailma punane ikka, selle õhtu jookidest ilmselt kõige iseloomutum. Ja siis tulid rasked kahurid - pea ühekorraga kisti lahti Rioja-kandi reserva (miski Marquise de Kesiganes) ja kohe selle järel Kaiken Malbec. (lisainffi SIIT) Esimene neist oli eriti väärika lõhnaga (valdavalt sõnnikuussi-lõhnaline) ja maitserohke, pudelis seismisestki iseloomu juurde saanud, paraja tanniiniga väga hea jook. Kaiken oli uuele maailmale mitteiseloomulikult kerge, üldse mitte selline ploomimehu, hästijoodav, küllaltki rustikaalne (nagu konnessöörihärralt palutud) ja värske (vastukaaluks sellele riojale). Finaaliks anti üht itaallast, Barberat, huvilised vaatavad asja kohta SIIT. Väga intensiivne, põhja-itaallastele omaselt lillaka värviga, marjale omase maitsega (siiamaani mõtlen, mis see oli ... aniis? miski kolmas maitsetaim?). Mina olin selleks ajaks vürtsise sealiha ja varasemate veinidega ennast nii maitseoimetuks teinud, et enam muffiga aru ei saanud, mismoodi see itaallane maitses või mis seal õieti oli. Eks teised ka, nii jätkuski üritus osadele kuskilt välja ilmunud pooleteistliitrise Saksamaal villitud Sitsiilia valge pakiveiniga (mida ei hakanud üldse proovimagi) ja mina tegin omale rea sooje long-drinke, need viimased mind, vaesekest, päris ära pehmitasidki :-/ Nalja sai joomise kõrvale muidugi ohtrasti, alates perenaise korteri termoregulatsiooni sättimisest, millega üks kallitest külalistest kenasti hakkama sai (radikatel punnid lahti keeratud ja põrandakütted sisse lülitatud), isegi nii kenasti, et turvafirma patrull kohale lendas paanikahäire peale ... ;-) ja mis huvitavate inimestega me seal õhtu käigus veel ühe laua (seekord siis söögilaua) taga kohtusime.
Kogu selle jauramise peale polnudki kaal teab-mis kole, "ainult" 93,1 kg
No comments:
Post a Comment
Even dirty talking is tolerated