Rite emal (Akilinal) olnud silmarõõm, temast 6-7 aastat vanem. Sinibe Mardi (Elevant) poeg Sassa olnud Rite emast poolteist aastat noorem ja polnud emale kõlvanud. Ühel simmanil aga kekutanud Sassa ümber oma peikaga tantsinud Akilina. Viimaks rabanud veel Akilina peigmehe käe alt omale partneriks tantsima. Toonane peigmees polnud seda asja niisama jätnud, võtnud paar sõpra ka ja (kas samal õhtul?) peksnud Sassa nii läbi, et see hulka aega haiglas oli ja seljast vigaseks jäi. Rite jutu järgi paranenud Sassa tegelikult täitsa ära, saanud ilma kepita käia küll, aga moepärast kasutanud ikka keppi kogu aeg (ka pildil näha). Kui poiss haiglast välja sai, võtnud Sinibe Mart kepi najal komberdava Sassa käekõrvale ja viinud Akilina vanematekoju. Kuna Akilina „pärast“ oli poiss nüüd vigane, pidi Akilina Sassale minema. Kui palju selliste põhjendustega kosjades tõsi taga oli ja/või kui palju selline vigastus niigi vanemae vahel varem kokkulepitud kosjasid tagant kiirustas, ei tea. Hiljem kasvatasid Sassa ja Akilina suureks 5 last (Elfriide (Rite), Endel, Naima, Vaari, Vilve), lisaks neile sündis veel kaks, kes (väga) noorelt surid.
Sinibe on otse Viiralt Õestele viiva tee ääres, nii et loomalauda ots täitsa tee kõrvale ulatus ja madal õlgkatuse räästas laatadele kõrgete koormatega sõitvate vankrite poolt alatasa maha sõideti. Vana tare olnud ka otse tee ääras. Uus häärber ehitati teest kaugemalt. Rite jutu järgi räägiti peres sellist nalja, et enne 1920-daid olevat möödasõitnud mõisnik tõllas istudes tihti piitsaotsaga Sinibe tare aknale koputanud, et "Sinibe Sassa, pea vähe söömisega vahet, sul lapsed luristavad nii kõvast suppi, et hobune ehmub ära ja läheb lõhkuma!" :-)
40. aastal läks rinne Viira külast (kohe Karja kiriku kõrval) niimoodi üle, et laskmist ega lahinguid polnudki. Häda oli rohkem ranna ääres elanud inimestel, Tuhkana kandist tulnud kolm peret, kellel elamised maha põlenud – neid aidatud Sinibelt igatühte vaka põldubade ja igat inimest voodilina, noa-kahvli-lusika komplektiga. 44.da sügisel aga viidi terve pere sohu pakku. Tagnevad sakslased osutasid vastupanu (viivituslahingud taganemise katmiseks enne Sõrve minekut või Triigi sadamast evakueerumisel?) ja Sinibe uus häärber (st elumaja, mis ei olnud rehe ja/või lautadega ühe katuse all) lasti põlema (ilmselt miinipildujamiiniga, sest nt dolomiidist raiutud korstnaplokid olid kõik rusikasuurusteks tükkideks). Maha põlesid häärber, loomalaut, mis oli majaga otsakuti, sealaut, veel peksmata viljad, mis olid hunnikus, ilmselt ka muid honeid. Püsti jäid ainult vana paargu ja kaevurakked. Millised loomad hukka said ja kui palju? Sassa lemmikud hobused? Kas olid ära rekvireeritud või põlesid sisse või olid ka soos? Enne sohu evakueerumist oli maha löödud lammas (lambad? Vaari mäletas, justkui oleks tapetud siga), liha oli tünnis ja keldris kartulite vahel. Häärberi põlemine oli nii intensiivne, et ehkki küll põrand (keldrilagi) otseselt sisse ei kukkunud, oli siiski söestunud ja keldris selline kuumus, et tünnis pealmine osa lihast lausa kõrbenud ja all kenasti küpsenud. Sellest lihast tehtud siis suures müüripajas kapsasuppi (kas see tähendas, et saun jäi terveks?), oli jätkunud ka selleks ajaks külas olnud vene soldatitele lahkelt jagada.
Mingit kohalike vaenamist Rite ei mäleta, ei sakslaste ega ka venelaste poolt. Normid oli rasked täita ka Saksa ajal. Igal aastal pidi Sinibelt andma vähemalt kaks mullikat, mis siis viidi Leisi kogumislauta (üle jõe Mujaste poole) ja sealt siis hiljem edasi autodega Kuressaarde (?). Kogumislaudas pidi siis neid lehmi-mullikaid järjekorra alusel talitama, kolm ööpäeva iga talu kohta. Saaremaal metsavendi polnud ja küüditamisest pääse pere täielikult – mitte kedagi ei viidud ära (aga kolhoosidesse minek läks massiliseks just 49. küüditamise järel ka Saaremaal, 41. küüditamist Rite ei mainigi). Ilmselt sellest viimasest tulenevalt on Rite suhtumine kõigisse toonastesse sündmustesse ka erakordselt erapooletu. Uus häärber oli alles napid 5 aastat vana (valmis 1939) selleks ajaks, kui vundamendini tuhaks põleb. Rite räägib, et noore inimesena (19 a) on parmeni meelde jäänud see elevus võõras kohas magamisest (kelle juures?, samas külas) – teiste kambri olnud põhud nurgas maas ja seal siis kogu perega magatud (kas kõik need ca 2 aastat, mis praeguse Sinibe elumaja ehitamiseni kulus?) Vaari mäletamise kohaselt tulid Tuhkana kandi inimesed, keda 41.-sel Sinibel aidati ISE Sinibe häärberi mahapõletamisest kuuldes abi tooma (Vaari mäletab pohlasid ja pohlamoosi, mis seal veel võis olla?). Ei Rite ega Vaari mäleta nälja tundmist ka kogu majapidamise mahapõlemise järgselt. Vaari, kui sellal alles 8-aastane, mäletab rohkem seda, kuidas teised inimesed aitasid. Rite (siis juba 19) aga räägib, et tema koos isa Sassa ja ved Endliga käisid küla mööda rehtesid peksmas ja töö eest võeti loonustasu (kas siis samad viljad või miski muu). Tänane Sinibe häärber ehitati kahe aastaga. Esimesel talvel tehtid palgid (70 palki, riik andnud kõikidele sõjas maja kaotanutele metsast õiguse raiuda), poolteist aastat hiljem suvel rahiti elumaja üles. Palgitegijateks olid ikka Sassa, Rite ja Endel, palgid tehtud paari nädalaga – see on aga hirmus töö hulk. Maha võeti ju kahemehesaega käsitsi, laasiti kirvega ja järgati käsitsi saega. (Küsimus – kes aitasid Sinibe uut elamut üles rahida? Seda tööd ei teinud kindlasti Sassa üksi noore tüdruku ja teismelise poisiga. Kelle hobustega veeti palgid ja kuskohast eed üldse tehti?)
Sinibe oli kuni kollektiviseerimiseni Saaremaa mõistes suur talu, 50 hektarit (kahehobusetalu). Sassa oli hea käega hobusekasvataja, kogu aeg oli lisaks tööhobustele ka 3 sälgu majapidamises. Kord müünud Sassa (Leisi?) laadal lisaks müügihobustele ka aiste vahelt hobuse maha, nii hea müük olnud. Ema pidanud siis ühega sälgudest laata vastu minema, et vanker koju saaks. Kollektiviseerimisest peab veel Ritega rääkima. Sinibe jäi oma pere kätte, kedagi ära ei küüditatud, aga loomad – millised kolhoosi anti ja kas omale ka jäi? Pärast sõda mingil ajal läks Rite linna (Kuressaarde), sai tuttavate abiga tööle müüjaks alkoolimüügi putkasse (raamatupidaja, kes oligi see töölesokutaja, küsinud kinnituseks „numbrikorralehe“ (korrutustabel) tundmist ja õpetanud hiljem muidki nõkse, nt viina lahjendamist ca 10% ulatuses veega, mis suuremate laadapäevade aegu andnud isegi 200 rubla päevateenistust!). Mingi aja pärast tuli linna elama ka Rite ema, kes Sinibel vigastanud kas vaagnaluud või reieluu kaela ja jäänud jalast vigaseks. Hiljem tekkinud Sassale Sinibele ka üks lapsega naine seltsiks ja abiks, selle poisile jättiski Sassa ka Sinibe. Hiljem ostis vend Endel Sinibe ikkagi endale (pidi ostma oma isakodu!) ja elas seal pea sumani (viimane aasta Karja hooldekodus).Ka selle naisega, kes isale uueks kaasaks sättis ennast, polnud Ritel mingit vimma (ainult üleolev suhtumine), ehkki ei suheldud .
No comments:
Post a Comment
Even dirty talking is tolerated