Aastavahetusest

Seekordsed aastavahetusesündmused olid sedavõrd südantsoojendavad oma lihtsuses ja mõjuvuses, et neid oleks patt ainult endale hoida.

31.sel sõitsime Muhku. Tee oli talvine, ilm samuti, kõik väga ilus. Temperatuur oli ka kaunikesti mahe ja veel ei ennustanud seda päris pakast, mida paaril järgneval ööl näha anti. Et aasta viimane päev üksi sõitmise nahka ei läheks, tegime sellise plaani, et läheme kohe varakult, et läheme kohe varakult-varakult sõitu. Selle nimel viisime lapsegi vanaema-vanaisa hoolde juba eelneval õhtul. Järgnes muidugi klassika - äratust pläriseva mobiili vaigistamine kümne minuti kaupa paaril korral ja varem valmispakitud asjade kiuste venivad asjatoimetused. Startisimegi kolmveerand tundi pärast plaanitut. Aga see on ju tänapäeval tühiasi. Hommikuste toimetuste kokkuhoidmiseks tegin õhtul isegi võileivad valmis, kohvi ajasime hommikul termosesse ja söömist plaanisime tee peale. Minek läkski väga ludinal. Järjekorda polnud, 15 minutiga olime praami peal ja tund pärast Virtsu saabumist olime juba Kuivastus kuival. Sealt veel 13 versta ja maine talveparadiis Lõetsal oli puhta meie päralt!
Peremees oli lahkesti päevajagu varem kohale paarutanud ja tare sobilikult soojaks kütnud. Kuna autojäljed värava vahelt sisse läksid, ajasime oma putuka ka õuele, ehkki peremehe aparaat tee ääres väravas seisis. Õues oli muidugi lund rinnuni ja masin triikis põllega lund, laadisime asjad maha ja ajasin ka auto tee äärde. Saun oli juba lõuna ajal soojas ja ahjud-pliidid samuti, nagu hiljem selgus, kõik ka asja eest. Ajaviiteks ja puhtast linnainimese imetlusest koperdasime mere äärde ka. No arvata võite, et see oli kõik hinge-matvalt kena - kadakad kõik lumemütsides, üksikud autojäljed mere ääres kaldavallil asuva viimase suvilani, kinnituisanud jääväli, eeehh...
Päevi varem olime plaaninud kohapealset söögitegemist, produkte ostnud (täiesti faking legendaarne punase peedi jaht mööda super(maiäss)marketeid Tallinnas ja need teised trikid), menüüd koostanud ja asju ette valmistanud. Nii sõitsimegi saarele pakku, riivitud keeduporgand ja kohupiima-munamass eraldi karpidega kaasas ;-), igaks kümneks juhuks terav nuga ka (no aga seekord oleks trariistaprobleemi saanud ka kohapeal kerge teritamissessiooniga ära lahendada) . Peedid, ajulihad, maitseained, moosid-särgid-värgik kõik takkatraavi. Panime siis riistad-produktid valmis ja kuna mandrilt oli veel rahvast tulemas, lasime tempo maha. Kruttisime peremehega viskil punni pealt (Black Grouse, jammm...), tegime väikese võileiva ja hakkas rahu tulema meie peale. Mõnulesime niisama ja peremees küttis aga oma sauna. Naiska pani koogimaterjali kokku ja ahju, siis üksvahe panin mina poest ostetud liha sinnasamma (Rakvere vanaema ahjurull või midagi taolist, oli ka Säästumarketis täiesti uskumatu kilohinnaga) täitsa suvalise lillelise emailpotiga, mis paraja suurusega oli ja naiska valmistas ette ahjupeedid. Kuueselt praamilt tulid ka kolm naishinge, peremees käis neil vastas Kuivastus ja selleks ajaks oli täiskuu nii kõrgel ja nii hele, et tagasi tulles sõitis peremees Hellamaa poe eest Lõetsa küla vahele tuledeta! 5 km (pildil ongi uued naiskad parasjagu hoovile jõudnud). See möödunud detsembri teine täiskuu panigi vist oma hea silma meile peale ja juhatas kõiki tegemisi, et need nii hästi välja tulid. Ja otse loomulikult oli valgust pea samapalju kui ilusal heledal päeval. Üksvahe tundus, et on valgem kui keskmisel pilves talvepäeval.

Ahju aetud lihale panin poole küpsemise ajal natuke vett alla ja viskasin ühe pesa küüslauku tervete küüntena potti ja ühe sibula lõikasin ka sinna neljaks. Päeval tegin juba valmis hapukoore-küüslaugu-sibulakastme (külma). No ja siis sõime! Liha kadus laualt ludinal, hiljem saabunud ahjupeedid samuti. Peremehe poolt kohaletoodud väikese mõisa väga rustikaalne punane itaallane sobis peekonirulli juurde ka kut' ruskas silmaauku, ainult üks viga oli sel veinil ... vähe oli raiska! Kõrvitsasalatit oli. Koorekaste oli menukas, potipõhja jäänud lihaleeme ja karamelliseerunud sibulate-küüslaukude pärast pidi peaaegu löömaks minema, viimatitulnute toodud ja -tehtud toscakook ... mmmm... Telekas oli seinast välja tõmmatud, lõpeks lasime ka tuled täitsa kustu ja mõnulesime ümber laua kahe küünla ja uskumatult ereda kuu valguses. Täiesti piisas. Mehed käisid enne saunas, siis naised. Naisi oli rohkem ja saunatasid nad ka vägevamini. Uue aastani lausa saunatasid, kaapisid lumes püherdada ja puha (tuletan meelde, et külma oli siis 17 pügalat!). Kui eemal külas rakette laskma hakati, siis tulid plätudes ja rättides saunast meestega vahutavaklaase kokku lööma ja algavaks õnne soovima. Ja siis sauna tagasi. Saunanaised ;-)
Kui naised lõpuks saunast välja said jupikaupa, istusime veel ümber laua ja olime lihtsalt niisama mõnusad edasi. Me lihtsalt olime. Pooled inimesed nägid teineteist esimest korda elus, aga ikka oli nii iizi olla, et see on sõnulseletamatu. Annaks Taat kõigile selliseid olemisi!

Hommikul meie Muhukülastuste klassika - pannkoogid. Seekord üleelusuurused, tehtud praktiliselt eimillestki, sest jahu oli vaid paar lusikatäit :-) Ei maksa küsidagi, millega ma seda tainapoega pikendasin, et mõnegi koogi saaks, aga nagu sellistel puhkudel ikka - õnnestus väga suupäraselt. Röstitud rosinaleib. Naiste tehtud kitsejuustu-viigimarja-piparmündi ködi serrano singiga ja Saaremaalt pärit põldmarjamoos. Ulmehommik. Nostalgiast tuleb nutt silma veel praegugi. Ma tänan kõiki kohalolnuid selle seltskonna eest! Ma tänan.