Pimendamine

Eile õhtul oli siis see kord, kui mul oli kuri kava see logelemiste periood lõpetada. Jooksurada oli vahepeal puhtmakski lükatud ja lund kinni tallatud, ilm soe ja suurema tuuleta, kõik nagu klappis. Naabrimehega leppisin ka kokku juba varakult, et jooksma minek ja puha. Ja siis, kell veerand kümme, käis pauk! ja kogu elamine kottpime! Läpaka ekraan oli ainuke valgusesilm kogu elamises. Esimese hooga vist kogu külas, sest pime oli ümberringi kõik - tänavavalgus ja kõik muu, naabritest rääkimata. Panin aga otsast küünlad põlema (neid meil siin majapidamises on ka tavalisel päeval omajagu süütamist ootamas) ja otsisin mõned juurde ka kapist, päris hubane sai. Laps oli nagu vihaleht kanni küljes, sammugi eemale ei läinud kogu toimetamise ajal :-) Käisime siis nagu siiami kaksikud neid küünlaid süütamas ja toimetamas. Jo' ta vaeseke vähe ehmatanud oli sellest totaalsest ja äkilisest pimendamisest. Ega seal palju mõtteid tulla saanudki - laps tegi ettepaneku magama minna, kuna miskit tarka teha ka polnud. Proovis küll väheke küünlavalgel joonistada, aga see ei paelunud teda kuigi kaua. Mul oli läpakal puhvris paar lehekülge Wikipediat senikaua lugemiseks (wifi-ruuter kooles ka ju ilma toiteta kohe ära ja LANjuhet ei viitsinud ka seina ajada) ja sättisimegi end magama siis kella poole kümne ajal. Mina, ja poole kümne ajal magama?!? ;-) Jooksmamineku plaani tühistasime naabrimehega ära (nagu ikka, on sellistel puhkudel ka su mobiili akus ainult ühe pulga jagu väge järel ja mõtle siis, kuidas ilma selleta hakkama saad, kui see vähenegi lõpema peaks :-/ ), sest kriitiliseks küsimuseks kerkis kohe vesi - meil siin nurga taga suur puurkaev, mida opereerib mitme küla rõõmuks Tallinna Vesi. Aga pole elektrit, ei tule ka vesi kõige härdama anumise peale maa seest üles. Veel vähem on võimalik seda mõtte jõul eemal seisvate majade torudesse pressida. Enamgi veel, ilma elektrita paneb mu gaasikatel ka kohe pange (tsirkulatsioonipump jääb seisma ja automaat võtab ülekuumenemise vältimiseks tule maha), nii et ka veesurve olemasolul poleks pesta ikka kannatanud. Nagu needus kohe! No ja mis pesemine või muud luksused- radikas ju ka kohe külm! Jummala õnn, et ilm õues paari üksikut külmapügalat näitas, mitte paakikümmet, nagu loetud päevad tagasi! Eks ma helistasin EEsse ka, kohe kui pildi ära võttis, aga seal oli jõutud juba selline "julgustav" teade automaatvastajale lugeda, kus ilma elektrita asulate nimekirja ettelugemine võttis ca 10 minutit (no kujuta ette kogu Lõuna- ja Lääne-Harjumaad) ja põhjusena pakuti tänulikele kuulajatele kõrgepingeriket. Pinge taastamist prognoositi keskööks (mmm, nii julgustav!), sestap' saigi jooksmise kava hüljatud. Nii romantiline oli küünlavalgel klahve pesta selle vähese veega, mis õnnestus I korruse kraanidest püüda (kõrgematest torudes gravitatsiooni toimel alla tulemas), laps kogu aeg trussikute servast kinni hoidmas :-) Naisuke tuli ka koju, silmad imestusest suured ja ühines erakordselt varase magamineku kampaaniaga. No ja võite siis isegi arvata, kas tuli 22.15 vool tagasi või ei? Kurat küll, no oli aga kange kihu voodist välja ronida, läätsed uuesti ette ajada ja jooksma minna... Aga seegi kord suutsin sporditegemist vältida, nagu viimasel ajal kombeks on saanud. Seekord küll hädavaevu, kuidagimoodi.

Taskulambivalgel kaalusin ennast ära, et kirja saaks panna. 92 kg

PS: mõned järeldused sellest pisikesest majapidamiskriisist:
1. küünlad majapidamises - goody-goody
2. taskulamp/-lambid toas, mitte õues autos, ka hea mõte
3. investeeringute plaani võtta väikese generaatori soetamine. Saaks rõdule tuksuma panna, et hoiaks vähemasti katla elus ja päästaks pere magamise ajal surnuks külmumast.